Kui tsirkus lahkub, hakkab linnakeses igav

Toivo Tammik, arhitekt

Kehtiv ehitusseadus ei sisalda selliseid mõisteid nagu arhitekt või arhitektuur. Arhitekti tegevus on selle seaduse järgi küll kaudselt reglementeeritud, kuid seaduse praegune redaktsioon oma sõnastusega annab võimaluse arhitektuuri teha kõikvõimalikele „projekteerijatele”.       

Eesti arhitektuuri kohta saame infot peamiselt viiest allikast. Esiteks on võimalik minna ja mõnda maja lihtsalt vaadata, saavutada teatav empiirilis-emotsionaalne side arhitektuuriga. Teiseks on võimalik lugeda arhitektuuriajaloolaste või kriitikute lugusid arhitektuurisündmuste, -teoste või -protsesside kohta. Kolmandaks on võimalik tutvuda mõne arhitekti enesevaatluse,  intervjuu või enesepaljastusega, liikuda mööda omamütoloogilist guided tour’i.        Viimaseid võiks tegelikult rohkem olla. Otseallikas on emotsionaalne ja informatiivne, kuigi enesekiituse vahu mahakoorimine võib võtta omajagu aega. Neljas võiks olla arhitektuurimuuseum. On põhjatult kahju, et muuseum ei ole seni oma suurele majale vaatamata  kujunenud arvestatavaks arhitektuurielu keskuseks ning on pigem distantseerinud end teistest sama valdkonna institutsioonidest. EAMile kuluks ära arhitektidest juhtkond või vähemalt nõukogu. Viies võimalik väljund võiks olla arhitektuurikeskus. Lisaks endale ja liidule lebensraum’i muretsemisele ja pisut müstilisele ekspordi-rea ajamisele on keskus tänaseks käivitanud rea ülipopulaarseid välkloenguid ja korraldanud välisnäitusi.       

Meil on levimas ümberjutustuse-kultuur. Keegi on lugenud teatavaid nišitekste ja sealt saadud nopped ning ümberjutustuse siis oma nime all taasavaldanud. Käesolevgi kirjatükk pole sellest patust päris prii. Paraku näiteks Tuglast praeguse elutempo juures lugeda ei jõua. Selle asemel saavad tänapäeval inimesed kirjanikku tunda läbi tema naise Elo mälestuste, mida on lugenud Andrus Kivirähk ja need siis koos mugandustega näidendina välja andnud. Analoogiline põhjatu kaev eesti arhitektuuriuurijatele on olnud näiteks Edgar Johan Kuusiku  ulatuslik mälestusteos, mille käsikirjast insaiderid läbi aastate on oma kirjatükkidesse väärtuslikku ajaloolist impressiooni või oskusteavet immutanud. Viimati Arhitektuurimuuseumis toimunud Habermanni ja Johansoni näituse puhul. Habermann ja Johanson väärinuksid muidugi põhjalikumat käsitlust. Inglise arhitekt ja õppejõud Harry Charrington on viidanud Tallinna linnapilti kirjeldades spetsiifilisele „Balti nullstiilile” ehk siis neile korralikele  XX sajandi esimese poole terrassiitkehanditele, mille kujunemises on mõlemal kandev roll. On kahetsusväärne, et EA M ei suutnud näitusel välja pandud materjali korralikuks kataloogiks vormistada. Seda olnuks meil positsioneerumise huvides kasulik sirvida koos samal ajal Kunstihoones toimunud Kunila kollektsiooni näitust kajastava albumiga. Hädavajaliku lisamaterjalina sobinuks sinna juurde haugata peatükke Magnus Ilmjärve „Hääletust alistumisest”.  Kes mõlemat vaikiva ajastu vaimu representeerivat näitust juhtus nägema, saab aru, mida siinkohal mõtlen.   

  Unustuse hõlma vajuvatest eesti arhitektidest  teame eelkõige Mart Kalmu raamatusse „Eesti 20. sajandi arhitektuur” koondatud jutustuste kaudu. Nii professor Kalm kui ka mitmed tema kolleegid jutustavad lugusid kodumaa arhitektuuri- ja mööbliajaloost, hiljuti ilmunud „Eesti kunsti ajaloo” viies köide annab sellele narratiivile tubli täienduse. Eesti arhitektide Euroopa ja maailmaarhitektuuri konteksti paigutamise katseid on ka juba tehtud, kuid ei soomlastelt ega ka lätlastelt ole sel  alal veel suudetud suurt midagi õppida. Toon siinkohal vaid ühe näite. Me küll kiidame isekeskis oma riigikogu   

    hoonet, renoveerime selle ära, anname sellega seoses isegi terve rea siseriiklikku aupaistet lisavaid preemiaid või aumärke. Aga edasi sisuliselt salastame objekti, täpsemalt selle arhitektuuriuurimusliku sisu. Jaa, me ju laseme riigikogu ruumidesse kord aastas isegi lapsed ja pensionärid, kuid kui keegi soovib osta kuuldavasti ainulaadse, kuid kättesaamatult imaginaarse objekti põhjalikku käsitlust, on  ta plindris. Soomlaste parlamendihoone koos arhitekt Sirèniga on nii mõneski maailma arhitektuuri kajastavas teatmikus sees, Habermann ja Johanson ilmselgelt mitte. Korralik arhitektuuriajalooline käsitlus on meil küll olemas, autoriteks Rein Zobel, Juhan Maiste ja Mart Kalm, aga kätte seda kuskilt ei saa. Toompealt vastatakse huvilistele, et seda raamatut vabamüüki ei anta, kuna seda ei võimaldavat seadus. Maksumaksjalt võetud raha eest tehtud  raamatut ei tohtivat lihtsalt müüa. Rahvuslikku rikkust puudutav teave on kinni ja liigub vaid mööda eliitkingituskanaleid. Riigikogu hoone on hämmastav rajatis, tõeline Beamoni hüpe Eesti arhitektuuris. Meeldetuletuseks – mis toimus samal ajal lava taga, rahva hulgas? Millistes majades elasid ja millise lõikega pastlaid kandsid samal ajal meie esivanemad? 1921. aastal, vahetult vabariigi sünni järel, annab Oskar Looritsa vahendusel  sellele küsimusele tabava vastuse keegi Jaan Tisler Kõpust: „Ja sai sest metst (metsast –T.T.) pääle loome ja linde paelu muudki kasulikku raami – marju ja seeni, luude ja vihte, korve ja agu, palke ja risu – sa mõtle isi, et kõik mede elamine on ju puust, pallukest meil seda rauda või savi või kivi on, sementi ja sehandst sitta ei tund mede noorpõlves mitte keegi”.*

Hollandis oli samal ajal riigiarhitekt juba üle saja aasta institutsioonina tegev olnud.  Meenub, et mõni aeg tagasi soovisid mõningad härrad (nende hulgas vist koguni praegune president) riigikogu saali ümber ehitada. Kaua sa ikka koolipingis istud, õige parlament istugu amfiteatris! Riigikogu jäi ilmselt muinsuskaitsjate mõjul siiski ümber tegemata, kuid mõni aeg hiljem olid Kadriorus samad probleemid: Vabariigi Presidendi kantseleis on kõik nagu muuseumis, midagi puutuda ei tohi ja elutegevust on raske korraldada … Eks see Euroopa  mujalt maailmast vaadates üks muuseum olegi ja presidendi institutsioonil on tugevaid museaalseid sugemeid.     

  Mulle meeldib väga uus Eesti Rahva Muuseumi kujund. See on võimas ja töötab ülihästi: tekkimas on täiesti unenäoline olukord: endise sõjaväelennuvälja lennurada läheb sujuvalt üle paviljonilaadseks pikaks moodustiseks, mille sisemuses on põlisrahva kultuuri tutvustav ekspositsioon. Meil on mitmeid linnmuuseume ja saar-muuseume, miks mitte siis ka lennuväli-muuseum, kuhu maanduvad tšarterlennukid maailma tõmbekeskustest.  Kes rohkem tahab näha, läheb teeb Setumaal veel väikese džiibisafari. Ja tagasi lennukisse ja minema; linnu peale mõningate mainitud linnmuuseumide meil veel pole ju.     

Eesti tasemel „tegija” ei püsi linnas ega arenda siin linnakultuuri. Need, kel majanduslikud olud on lubanud valiku teha, on Tallinna kesklinnast pagenud Viimsisse, Laulasmaale või Kakumäele. Imelikul kombel on linnast üldjuhul  jalga lasknud ka need, kelle igapäevatööks ja kutsumuseks on urbanismi teemal arutleda. On ju täiesti võimalik sõita tipptunnijärgsel ajal linnalähedasest bangalost keskasulasse ja alustada mõnes loengusaalis mõttevahetust „tiheda linna” loomise kava üle. Kui tsirkus lahkub, hakkab linnakeses igav. Nagu mainitud, meil Eestis armastatakse ümberjutustusi. Meil on Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, kuid selle süžeeliine teatakse pigem  tänu Eno Raua ümberjutustusele. Nüüd siis on jutustanud filmimees Kuik meile loo Kangro Kalevipojast. Ega meil peale Allan Murdmaa kedagi pole olnud, kes selliste suurte monstrumlike objektidega seonduvaid mastaabiküsimusi oleks vallanud. Veidi enne oma surma rääkis Murdmaa Kalevipoja kohta umbes nii: „Sellises mastaabis vigur pole tegelikult skulptuur, vaid ehitis, sellel kolossil on kõik ehitise tunnused, kuid ta on minetamas skulptuuri  tunnuseid, mõõtkava, rääkimata konteksti- või sündsustundest. Ja ehitise püstitamiseks peab olema arhitekt”. Jõuamegi vist jälle ringiga ehitusseaduseni välja. Diletantide teekond ümber Kalevipoja on muljetavaldav. Praegune kaklus kultuurivaldkonnas on suures osas õiendamine raha ümber: ei jätku seda korralikuks ehitamiseks ega tipptasemel kontserttegevuseks. Isegi Hollandi kuninganna  jättis klassikalise muusika festivali ära – ei ole raha. Raha on lihtsalt vähe. Me olemegi väikesed, härrased vannutatud mehed! Ainult Kalevipoeg on meil suur. Olgu selle veelkordseks tõestuseks toodud ära avalõik Kreutzwaldi saksakeelsest luuletusest „Sohn Kalew”. Soovitan Tallinna linnavalitsusel võtta see muistse vägilase unustusehõlma vajunud omadusi meelde tuletav kena salmike teoksil oleva kuju  motoks. „Wer singt die Mähr vom Kalews Sohn, dem riesigen Koloss, den schnoder Thaten schlimmer Lohn in Zauberketten schloss? Sohn Kalews war ein Räuber von mächt`gem Riesenbau, er hatte viele Weiber und lebt’ in Wierlands Gau. (—)”** *Oskar Loorits, Endis-Eesti elu-olu. RK „Teaduslik kirjandus”,  Tartu 1941, lk 4-5. **Vabatõlge: „Kes laulab muinaslugu Kalevipojast, hiiglaslikust mehemürakast, kelle viis nõiakettidesse nurjatute tegude paha karistus? Kalevipoeg oli röövel, ilmatu suure kehaga, tal oli palju naisi ja ta elas Virumaal. (—)” (A. Anni, Kreutzwaldi saksakeelsed ballaadid. – Eesti Kirjandus 1926, nr 12, lk 633).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht