Kopsaka veimevakaga vigased pruudid linnahall ja Patarei merekindlus

MERLE KARRO-KALBERG

Esmaspäeval loodi sihtasutus Kalaranna Patarei – paljudest kolmanda sektori organisatsioonidest koosnev ühendus, mis on võtnud eesmärgiks Patarei merekindluse väärika taastamise ja sellega ka Tallinna rannajoone hea käekäigu eest seismise. See pole esimene kord, mil aktiivsed kodanikud Tallinna mereääre ja sealsete kultuuriväärtuste pärast jõud ühendavad. See pole ka teine kord. See on juba kolmas. Déjà vu. Kui midagi juhtub esimest korda, on see juhus, teist korda võiks pidada seda kokkusattumuseks, kolmas kinnitab, et tegemist on reegliga.

Suurem osa mereäärset maad on eraomanike käes. Tallinna linnale kuulub linnahall ja selle kõrval asuv kinnistu, Patarei merekindlus ning selle ümbrus on riigi omandis, samuti ka vesilennukite angaarid. Need on strateegilised kohad, ankrupunktid, mille kordategemine ja avalikku kasutusse andmine sätiks olukorra uuesti tasakaalu, mis praegu väga eraarendaja kasumiootuste täitmise poole kaldu kipub vajuma. Avalike funktsioonide puudust mere ääres ei leevenda enam ka vesilennukite angaaride muuseumiks tegemine ja renoveerimine.

Ettevõtjale ei saa pahaks panna, et oma maast soovitakse teenida maksimum nii Admiraliteedi basseini ääres kui Kalarannas. Küll aga saab pahaks panna, kui mere ääres käituvad samamoodi linn ja riik.

Praegu koostatakse detailplaneeringuid nii Patarei merekindluse alale kui linnahallile ja selle ümbrusele. Skeemid, mida linn linnahalli ja riik Patarei merekindluse kordategemiseks kasutada tahavad, on mõneti sarnased: et nii suurte hoonete kordategemine käib avalikke huve kaitsvatele institutsioonidele üle jõu, soovitakse kaasata erainvestor. Nii Patareile kui linnahallile on püütud rikast kosilast leida juba pikka aega, aga see pole õnnestunud. Uus strateegia näeb ette, et koos kultuuriväärtuslike, ent raskesti nüüdisajastatavate hoonetega lisatakse veimevakka ka nende kõrval asuvad magusad mereäärsed maatükid. Linnahalli renoveerimist tahetakse rahastada kõrval asuva maatüki müügist, Patarei sooduspakkumine sisaldab samuti ahvatlevat eramuteks ja äriks planeeritud krunti. Kuid kui linnahalli vähemalt sõnades soovib korrastada linn ise, siis Patarei merekindlusest kui ebamugavast taagast tahab riik kiiresti vabaneda.

Patarei merekindluse ala detailplaneering kavandab viit krunti ning merekindlus ise jagatakse neljaks krundiks. Kindluse kõrvale planeeritakse 18-meetrist (merekindlusega ühekõrgust) äri- ja eluhoonet. Eelmises (tegelikult praegu veel kehtivas) detailplaneeringus oli Patarei jäetud terviklikult ühele krundile ning selle kõrvale lubati ehitada poole madalam, vaid 9-meetrine parkimismaja. Ilmselgelt kumab uuest kavandist läbi soov Patarei krunt mõnele arendajale ahvatlevamaks muuta. Tõsi, elamu- ja ärihoone rikastab mereäärset keskkonda oluliselt rohkem kui tuim masinate silma alt ära panemiseks püstitatud angaar. Jõukaid kosilasi peibutama mõeldud arenduskrunt ei kohusta aga ettevõtjat äri- ja elamispindade müügist saadud tulu Patarei kordategemisse investeerida. Selles osas käitub linn linnahalliga, vähemalt avalikkuse ees, vastutustundlikumalt.

Mõlemad hooned iseloomustavad aega, mil nad loodi. Ajad olid siis teised, ruumivajadus praegusest erinev. On selge, et nende majade kohandamine nüüdse majandusliku ja demograafilise situatsiooniga ongi keeruline ja käib ühele institutsioonile üle jõu. Erainvestori kaasamises pole midagi halvakspandavat, ka uute majade mere äärde planeerimises pole midagi halba. Küll aga peaks kriitiliselt suhtuma sellesse, kuidas uut hoonestust planeeritakse ja kuidas avalikkust esindavad instantsid selle kõige juures käituvad.

Nii linn kui riik on siiani kaitsnud elukeskkonna arendamisel tehtud vigu väitega, justkui võõrale, st eraomandis maale ei saa seada liigselt piiravaid tingimusi ning kuna suurem osa krunte kuuluvad eraomanikele, on meie linnade viimase kahe kümnendi juhuslik ja ebaühtlane areng paratamatus. Pole saladus, et Tallinna linnale kuulub Tallinnast alla kahekümne protsendi. Praegu on kõne all aga justnimelt linna ja riigi maa. Nii linnahalli kui Patarei puhul räägime me strateegiliselt olulisest maaomandist linna südames, kohas, mis määrab linna näo. Otsus müüa see maa maha on lühinägelik.

Aga olgu, astume taas korra linna ja riigi kingadesse ja mõtleme lagunevale pärandile. Ehk on mereäärse maa müük tõesti mugav võimalus hooned korda teha. Vaadates aga koostatavatele planeeringutele otsa, jääb vägisi mulje, et seda kõike tehakse erakapitali ees roomates, ilma mingi sirgeselgsuse ja tulevikku vaatava strateegiata. Mere ääres saaksid linn ja riik kujundada maad oma visiooni järgi, mõelda strateegiliselt ja näidata, et avalik ruum, üldsuse huvi ja mitmekesine ning elav mereäär lähevad neile korda. Selle asemel käituvad nad kui paljukirutud kinnisvaraettevõtjad: planeeringutega kavandatava uushoonestuse puhul nõutakse suurt paindlikkust, võimalikult tihedat ja kõrget hoonestust ning avalik ruum jäetakse defineerimata. Ühesõnaga, kavandatakse tarbimisruumi maksujõulisele elanikkonnale.

Nagu Kalaranna puhul, nii arvatakse ka praegu, et planeeringule järgnev arhitektuurivõistlus linnahalli kõrvalkrundile täidab kõik lüngad ja lahendab lahtised küsimused, mõtlemata, et kui arhitektuurivõistluse korraldab eraomanik, siis tema maksab, ja järelikult tellib ka muusika. Porto Franco arhitektuurivõistlus tõestas seda ilmekalt. Kui mereäärne maa müüakse kehtiva detailplaneeringuga maha, siis ei suuda mitte keegi garanteerida, et see, kuidas ja mida mere ääres tegema hakatakse, on eetiline ja paljude huve silmas pidav. Oleks loogiline, et arhitektuurivõistlus korraldataks planeeringu koostamise protsessi osana ja linna poolt. Nii teaksid kõik osapooled – nii avalikkus, linn kui ka arendaja –, mis neid ees ootab.

Nii mõnigi kord on Tallinnast igatsevalt Helsinki poole vaadatud ja toodud seal toimuvat eeskujuks: uute elamute arendamisel mõeldakse majadevahelisele ruumile, teadlikult ja strateegiliselt luuakse taskukohaseid üürikortereid, elamufondi arendamisel mõeldakse noortele peredele ja pensionäridele. „Aga Helsingis kuulub maa linnale,“ on üsna tavaline vastus kurtmisele, miks Tallinnas nii ei saa. Aga Patarei ja linnahalli veimevakka pandud mereäärsete kruntide puhul räägime ju linna ja riigi maaomandist. Kui see pole koht, kus selg sirgeks lüüa ja sotsiaalselt ning vastutustundlikult käituda, oma tingimused maksma panna, siis kus seda veel tegema peaks? Ruumispetsialistid on paljudes linnafoorumites, seminarides, töötubades, artiklites ja loengutes küsinud, kuidas luua mere äärde hea elukeskkond mitmekesise elanikkonnaga nii, et mereäärne kihaks elust ööpäev läbi. Pea alati on jõutud järelduseni, et selleks on tarvis sotsiaalselt mitmekihilist elanikkonda, palju eri funktsioone ja inimmõõtmelist avalikku ruumi. Selle eest saaksid praegu mere ääres seista nii linn kui riik. Aga seisavad hoopis kodanikuühendused. Ikka ja jälle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht