Kõhkluste kiuste

Tarmo Piirmets: „Sisearhitekti otsustes kaheldakse kogu aeg. See amet nõuab külma närvi, et öelda: nüüd on valmis ja kõik.“

GRETE TIIGISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sisearhitekt Tarmo Piirmetsa looming on eri tüüpi projektide assortii. Ta on teinud mitme õppehoone sisearhitektuurilise lahenduse, nagu Tartu tervishoiu kõrgkool (koos Kavakava arhitektidega), Tallinna ülikooli Vita hoone (koos Salto arhitektidega ja Raul Tiitusega), Eesti kunstiakadeemia (koos Kuu arhitektide ja Raul Tiitusega) ja Tabasalu põhikool (koos Andro Männi ja Raul Tiitusega), Skype’i, Pipedrive’i ja Bigbanki peakontori, lisaks mitmete eramute ja restoranide sisekujundus. Nimekiri sellega ei lõpe. Piirmets tegutseb sisearhitektuuribüroos Pink, projekteerib, võidab auhindu ning õpetab ühtlasi noori sisearhitekte ja arhitekte, püüdes olla neile vestluspartner.

Alles hiljuti võitis ta Kuu arhitektidega koos Tallinna Kunstihoone arhitektuurivõistluse. Värskenduskuuri läbinud ja ajakohastatud hoone avatakse plaani kohaselt 2024. aastal.

Alustuseks soovin õnne Kunstihoone arhitektuurivõistluse võidu puhul! Esimene küsimus on veidi sentimentaalse alatooniga: milline on sinu suhe Tallinna Kunstihoone majaga? Kas selle arhitektuurivõistluse lahenduse väljatöötamise juures on mänginud rolli ka mõni isiklik aspekt?

Tarmo Piirmets: „Oma projektide puhul olen alati Stockholmi sündroomi ohver: kasvan oma loominguga nii kokku.“

Rasmus Jurkatam

Tarmo Piirmets: Ei, mul pole olnud Kunstihoonega erilist suhet. Meenub ainult tärpentinilõhn. Ma polnud enne käinud ka üheski ateljees, nii et sellest maailmast ei teadnud ma võistlustöö koostamise eel suurt midagi.

Millest Kuu arhitektidega lahenduse väljatöötamisel alustasite? Kas teil oli silme ees ka mõni uus või rekonstrueeritud näitusehoone rahvusvaheliselt areenilt?

Õhus oli ärevust, mina tahtsin sellel konkursil osaleda. Olen aeg-ajalt võistlustest osa võtnud, aga üliväikese eduga. Inimesed ikka suhtlevad, ma olen Kuu arhitektidega varem koostööd teinud, näiteks kunstiakadeemia uue hoone puhul. Tundub, et meie mõtteviisid ja arusaam maailmast sobivad hästi. Oleme aastatega teineteist päris hästi tundma õppinud ja sealt hakkas idanema mõte, et jube mõnus oleks ka seda Kunstihoone konkurssi koos nendega teha. Töötasime konkursi lahenduse kallal päris pikalt, võtsime aega.

Rahvusvahelistest eeskujudest niipalju, et meiegi ju elame selles maailmas, kus kõik asjad on justkui korra juba ära tehtud ning enam ei suuda järge pidada ning kõigel silma peal hoida. Praegu on muuseumimaailmas üleilmne eeskuju Londoni arhitekti David Chipperfieldi objektid, näiteks Folkwangi XIX ja XX sajandi kunsti muuseum, James Simoni galerii Saksamaal või Jumexi muuseum Mehhikos. Cipperfieldi büroo paneb ägedalt kokku uut ja vana. Sellist materjali Kunstihoones iseenesest ei olnud. Oli ainult mõte, kuidas hoone teistmoodi toimima panna.

Kunstihoone võidutöö silmapaistev element on majast välja ulatuv sõõrikukujuline liikumistee näitusesaalide vahel. Võistluse žüriisse kuulunud Kunstihoone juht Paul Aguraiuja tõstis teie lahenduse puhul esile ka ligipääsetavuse. Kuivõrd keskendusite just sellele?

Ligipääsetavus oli tõesti peamine fookus. Kõik, kes tahavad, peavad Kunstihoonesse saama. Kedagi ei tohi piirata või takistada sinna minemast. Eks oleme ise ka varsti näiteks vaegnägijad või vaegliikujad … Maailm ja nõudmised on sellised, et ruum võiks olla võimalikult demokraatlik, mugavalt kasutatav ja kutsuv kõigile. Kui see põhimõte paika sai, tuli mõelda, kuidas tagada avatus võimalikult minimaalse sekkumisega. See oli omaette ülesanne, mis ei hakanud siiski ahistama.

Selle sõõrikuga on selline lugu, et Kunstihoones lihtsalt ei saanud teistmoodi liikumisteid lahendada. Tellija ootus oli saada maja seest korrus kõrgemaks, aga füüsiliselt ei olnud see võimalik. Tuli leida muu lahendus, mis pidi vanast arhitektuurist selgelt eristuma. Siis tuli idee, et see võiks olla ka kuidagi silmatorkav – nii see sõõrik tekkis.

Igal juhul mõtlesime läbi kõikvõimalikud liikumisteed. Majas on praegu kaks lifti, millest kumbki uude lahendusse ei kõlvanud. Meil oli mõte, et Kunstihoone külastaja ja ateljees töötaja liikumistee ei tohiks ristuda.

Mis lahenduses veel olulist rolli mängib?

Peamine impulss oli tellija soov saada suurem saal, mis viiks selleni, et majja tekib uutmoodi elu. Kunstihoone külastamise kogemus on juba praegu eriline ja tugev ning rõhutasime oma töös, et meie soov ei ole seda kuidagi muuta. Milleks? Kunstihoone kasutab juba praegu iga võimalikku pinda teoste eksponeerimiseks ning ka uued pinnad peaksid hakkama niiviisi toimima. Tellija soov oli kasutusele võtta ka klaaslaepealne ruum. Algul ringlesid meeskonnas väga konservatiivsed mõtted, aga kui süvitsi läksime, siis tekkis huvitav lahendus, mis võiks kunstnikkegi inspireerida. Kavandasime sinna väikevormide ja kergemate esemete eksponeerimiseks galerii. Klaaslagi on uue korruse põrand, mille kohal on kunsti näitamise platvormid. Tihti loovad piirangud uusi võimalusi.

Milliseid väärtusi peab nüüdisaegne Kunstihoone peale ligipääsetavuse kandma?

Hoone võiks olla hästi mitmekülgselt kasutatav. Peale kunsti eksponeerimise võiks ruum sobida ka muuks tegevuseks: seal võiks külastaja ise loomingule pühenduda, asju määrida, videoid vaadata jne. See muutub pärast remonti ka Kunstihoones. Kunsti näitamine on üks eesmärk, aga samuti tahaks teada, kuidas kunst sinna saabub, rääkida kunsti lugu laiemalt, näidata kas või seda, kuidas teoseid lahti pakitakse. Tahaks tutvustada kunsti olemust ka siis, kui teos on seina pealt maas. Sellest mõttest koorusid välja vaid klaasiga muust ruumist lahutatud töökojad.

Tellijal oli oma nägemus klassiruumide osas. Meie meeskonnal tekkis mõte, et klassiruum võiks olla igal pool: saab maas lebada ja midagi vaadata või katsetada.

Mis saab Kuku klubist?

Kunstihoones lõpeb paratamatult jalutuskäik Kuku klubis. Praegu on küll ühendus saalide ja klubi vahel olemas, aga see on läbi mõtlemata ning Kuku klubi pole siiani osa näitusekogemusest, kuigi on nii olemuslik osa majast. Kuku klubi ei tohiks olla kogu linna diskoteek, vaid peab jääma sõlmituks Kunstihoonega. Võistlustöös pakume välja ühenduslüli, mille abil kaasatakse näituse ja Kunstihoone külastusse orgaaniliselt ka Kuku klubi. Muidugi saab klubi tegutseda vaid siis, kui on elujõuline, väevõimuga seda muuta ei saa. Kirjutasin isegi konkursi seletuskirja sisse, et sisearhitektuurilise projektiga saame luua vaid võimalusi, kuid ei saa klubile tugikontseptsiooni välja pakkuda.

Mart Kalm on öelnud, et 1934. aastal avatud Kunstihoone arhitekt Anton Soans oli just selline tüüp, kes oli teistele hea partner. Kunstihoone juures tegi ta koostööd Edgar Kuusikuga: selles duos oli Soans suhteliselt isetu, Kuusik aga tuntud iseka karakterina. Sina teed samuti koostööd väga mitmete arhitektide ja sisearhitektidega? Milline on tööjaotus ning millised rollid töötegemise juures üldjuhul tekivad?

Atmosfäär on sisearhitektuuribüroos Pink väga positiivne, aga iga koostöö on ise nägu, mõne bürooga teeme koos mitu projekti. Meetodid on erinevad, protsessid samuti. Iga töö on võimalus, mis tuleb realiseerida, ja olen seda ka teinud. Ma tegutsen juba 20–30 aastat ning hea oleks, kui igal aastal valmiks üks objekt, millega saab lõpuni rahule jääda.

Sisearhitekti töö on allhankija töö ning projekteerimine võib kesta aastaid. Sisearhitektis kaheldakse kogu aeg, aga sellest ei räägita koolis kunagi. See kahtlemine hakkab peale tellijast ja kestab kogu projekteerimise ja ehituse vältel. Kuni objekti valmimiseni kahtlevad sisearhitekti otsustes kõik ning avaldavad vaimset survet, püüavad näidata, et miski ei kõlba. See amet nõuab küllalt tugevat närvi, et öelda: nüüd on valmis ja kõik.

Sisearhitektuur on tükk suuremast suutäiest, mis tellijale üle antakse. Lõpuks kergitad kaabut, lööd ukse kinni ja lähed ära. Ei ole mõtet teha tellijale midagi, millega tal ei ole mitte midagi peale hakata. Kliendi lähteülesandele ei ole mõtet vastu võidelda, sealt tuleb leida oma tahk. Reeglina on see osa tervikust.

Räägime muust ka. Sinu portfoolios on mitmeid hinnatud ja kõrge tasemega objekte. Üks viimastest on Tallinna tehnikaülikooli uus ehituse mäemaja, mis võitis sisearhitektide liidu 2021. aasta aastapreemia. Žürii iseloomustas hoone sisearhitektuuri sõnadega „heas mõttes puhta puidune“. Miks jäi selle hoone puhul kaalule just puit oma eri kasutusviisi ja struktuuriga?

Tasub mainida, et tegu on siiski renoveerimisprojektiga. Vanast majast jäi küll alles ainult katsehall, mis vuntsiti ka korralikult üles.

Mäemaja sisearhitektuur ei pidanud alguses nii puidune olema. Tegu oli tellija ambitsiooniga, et kogu hoone võiks olla just sellest materjalist. Niisiis on see maja kolmekordne puithoone, mis on ühtlasi normide järgi kõrghoone. Seetõttu tekkis mitmeid tuleohutus- ja evakuatsiooniprobleeme, aga need olid mõeldud väljakutseks ja visiitkaardiks koolile, sest tehnikaülikool on ju uurimisasutus. Sisearhitektuuri tingis see, et insenerid peavad saama seal asju katsuda ning vaadata, kuidas materjal ajas käitub ja muutub.

Puidu kasutamisest hakkas arenema mõte, et hoone võiks olla õppevahend, kus saame eksponeerida puitu eri viisil, seda puuliigi mõttes, aga ka keskkondade ja funktsioonide mõttes. Omamoodi katsetasime, kuidas puidu kasutamisvõimalused kõik koos mõjuma hakkavad. Üritasime viimistluse igapidi võimalikult sarnaseks saada. Interjööris on lisaks ka natuke betooni.

Oled puiduga eksperimenteerinud varemgi. 2013. aastal võitsid aasta puitehitise fassaadipreemia Kalana suveköögiga, lisaks on preemia pälvinud Kihnu päästekomando hoone, mille projekti tegid koos Jaak Huimerinnaga. Projekte on veel. Mis sind puidu juures võlub?

Ega ei võlugi midagi. Puit ei eristu teistest materjalidest. Lihtsalt on sattunud nii, et elu on meid mingil hetkel kokku viinud, aga ma ei saa öelda, et eelistan puitu teistele. Ma austan ja hindan kõiki materjale. Nüüd hakatakse ehitama ka Pelgulinna riigigümnaasiumi, mille kõik kolm korrust tulevad puidust [koostöös Arhitekt Mustaga – G. T.].

Oled olnud seotud mitme õppeasutuse projekteerimisega. Nende seas on näiteks Tartu tervishoiu kõrgkool ja Eesti kunstiakadeemia. Mõlemad on auhinnaga pärjatud objektid. Kuivõrd on neisse, õppimisega seotud ruumidesse didaktiline osa teadlikult külge poogitud?

Oma projektide puhul olen alati Stockholmi sündroomi ohver: kasvan nende asjadega nii kokku. Mul on hästi raske niimoodi nendele projektidele tagasi vaadata, aga igal asjal on suurem lugu. Tervishoiu kõrgkoolis oli arhitektuurilisel ja sisearhitektuurilisel lahendusel peaaegu et turunduslik eesmärk. Selle taga oli mõte teha kooli ruum nii äge, et õppurid tahavad ainuüksi sellepärast sinna tulla, et ruum soodustaks uute üliõpilaste sisseastumist. Selliselt on ta küllalti edukas tööriist.

Ma usun betooni valamisse ehk koolireformi. Sellega kaasnev uute hoonete projekteerimine ja ehitamine loob ka õppehoonega parema sideme, mistõttu nooredki soovivad koolis olla. Ma olen õppinud Lasnamäel, keskkoolis käisin aga reaalkoolis. Need on täiesti erinevad keskkonnad.

Kui õppeasutustega tegelen, võtan alati ette oma Lasnamäe kooli ja kõrvutan kõike sellega. Väga lihtne on jõuda sama tühja tulemuseni, kuid ma püüan selle vastu sõdida. Koolimaja peaks olema natuke värelev, võimalusterohke, mitte selgelt ja lõplikult disainitud. Hoone peab pakkuma platvormi ideedele. Ruum ei tohi olla liiga lõpetatud, puhas ega valmis.

Lood haridusruume, aga juhendad ka kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna tudengeid. Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Saksa töötusdisaineril Konstantin Grcicil on hea võrdlus, et tema ei ole nagu Philippe Starck, kel tuleb iga minutiga uus hea mõte. Temal tuleb üks mõte päevas. Ma olen ka pigem sellise loomuga, et tahan tõmbuda endasse ja niiviisi töötada. Kui lähed tudengi juurde, siis pead olema nagu Starck. Tuleb kohe reageerida ja see on enesearendamise mõttes väga huvitav ja hea ülesanne. Nii avastad järsku, et oledki suuteline kiiresti reageerima, ideid pakkuma, neid kokku võtma. Selles mõttes on õpetamise taga puhtalt ambitsioon. See on tore väljakutse, mis seisneb tihti just abis tudengile sõlmede lahtiharutamisel ja talle suuna andmises. Ma tahan olla vestluskaaslane ja arutada. Nii sünnib lihtsalt rohkem. Mulle paistab, et üliõpilane on õnnelikum, kui tal on vestluskaaslane ja ta ei pea kõigele üksi mõtlema. Soovitan tudengitel ise ruumi tunnetada ja kogeda: ei ole mõtet teha tavalist ruumi ning juba tehtut ning olemasolevat korrata.

2011. aastal valminud Tartu tervishoiu kõrgkooli sisearhitektuuril on turunduslik eesmärk: kuna kooli ruum on nii äge, tahetakse sinna õppima tulla juba ainuüksi selle tõttu.

Martin Siplane

Eelmisel aastal liginullenergiahoonena renoveeritud tehnikaülikooli ehituse mäemaja on 3500 ruutmeetrit suur. Kuna selle sisearhitektuurile annab iseloomu puit, saavad seal õppivad insenerid materjali katsuda ning vaadata, kuidas see ajas käitub ja muutub.

Reio Avaste

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht