Kodu Lahemaal. Enne ja nüüd

Vahur Sova, arhitekt

Oktoobris lõppes arhitektuurivõistlus „XXI sajandi kodu Lahemaal”, näitus osalenud töödest avati Rotermanni soolalaos 9. novembril. Võistlustingimustega (koostajad Jaan Tiidemann ja Kadi Õis) püstitati ülesanne otsida Lahemaa ruumilisest ja kultuurilisest eripärast lähtuvaid moodsa eesti maakodu lahendusi. Võistlustingimustes rõhutati vajadust alustada kinnistuomanike ning Lahemaa konteksti mõistvate arhitektide dialoog ja mõtestada Lahemaal elamist laiemalt. Lahemaa rahvuspark on 1971. aastal moodustatud kaitseala. Eesmärk on kaitsta iseloomulikke looduskooslusi, mõisaid, ajaloolisi külasid ja inimtegevuse tõttu tekkinud kultuurmaastikke. Maastikuliselt võib eristada PõhjaEesti rannikumadaliku, Harju ja Viru lavamaa ja Kõrvemaa. Kultuurilooliselt on Lahemaale mõju avaldanud kolm ümbruskonna kihelkonda: Kuusalu, Kadrina ja Haljala. Tähelepanuväärne on seegi, et Harju- ja Virumaa piir kujunes välja juba muinasajal. Võistluse tingis mahult ja stiililt sobimatu arhitektuuri surve Lahemaale. Tekkinud on tungiv vajadus tagada Lahemaa ajaloolise kultuurmaastiku analüüs ning säilitamise kontseptsiooni loomisega tänapäevase elulaadi võimalikkus seal.

Enne

Tänaseni toimiv Lahemaa külastruktuur kujunes välja rootsi ajal, seda nii rannaküla kui ka sisemaaküla puhul. Rannakülad on mõjutatud Soome rannikualadest, sisemaakülad aga Harjumaast. Külatüüpidest on esitatud peaaegu kõik tüübid, üldistades võib öelda, et rannikualadel domineerib külade paiknemine piki mereranda, sisemaal on hoonestuse asetus mitmekesisem.

Levinuim ruumiline elamisühik on olnud talukoht. Tänaseni on suuresti säilinud taluõued, kus hooned paiknevad logistiliselt ratsionaalselt ümber taluõue.

Lahemaa kultuurmaastikku on muutnud talude väljaostmine ja maade kruntimine XIX sajandi lõpus, mõisate tükeldamine aastal 1919 ja kolhooside moodustamine pärast Teist maailmasõda. Põhiliseks elamutüübiks on olnud ja jäänud rehielamu.

Ajaloolane Heiki Pärdi kirjeldab oma uurimuses Palmse mõisnike Carl Magnus von der Pahleni ja tema poja Alexanderi valgustuslikku korraldus- ja ehitustegevusega sekkumist talupoegade elulaadi XIX sajandi keskel: uued hooned ehitati paekivist ja korstnaga. Huvitav on, et linnamajade eeskujul ehitatud hoonete kõrval rajati ka uut tüüpi rehielamuid. Uute majade ehitamine oli mõisa kontrolli ja hoole all. Ilma mõisa loata ei tohtinud ei ehitada ega ka aedu rajada.

„Perepärimuse järgi olevat von Pahlen saatnud Jakobile appi oma aedniku, kes pidi kujundama talu uue aia. Majaesist muruväljakut ümbritseb tänase päevani säilinud klassitsistlike mõisaparkide eeskujul tehtud ringtee” (Heiki Pärdi, Lahemaa taluarhitektuuri muutumine ja eripärad aastatel 1860–1940. Uusaegsed taluelamud, kogumikust „Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest”, kirjastus Huma, 2010, lk 93).

Muidugi ei lähtunud tollal keegi miljööväärtuslikest seisukohtadest. Tegemist oli moodsa elulaadi invasiooniga. Linnamajade eeskujul tekkisid sisemaale taluhäärberid ja rannikualadele nn kaptenivillad. Tugeva jälje jättis Lahemaale ka XIX sajandi lõpus lahvatanud suvituskultuur.

Heiki Pärdi on toonud välja ka mõned silmatorkavad hooned, mis on rajatud unikaalprojektide järgi: arhitekt Erika Nõva kodumaja ümberehitus 1925. aastal Muuksi külas, paadimeister Joosep Obergi rahvusromantline kodumaja Tsitre külas, kunstikriitiku, lavastaja ja arhitekti Hanno Kompuse projekti järgi ehitatud Jakob Hurda väimehe pastor Aleksander Mohrfeldti suvetalu Kõnnu vallas Valgejõe ääres, arhitekt Arnold Väli projekti järgi 1936. aastal ehitatud maja Kolgakülas.

Nüüd

Lahemaa rahvuspargis on kaks loodusreservaati, mille eesmärk on tagada ökosüsteemide toime ilma inimsekkumiseta. Lisaks sellele moodustavad suure osa Lahemaa pindalast sihtkaitsevööndid. Nendel maa-aladel on uute hoonete püstitamine keelatud.

Peale eelmainitute on enamik Lahemaa pindalast piiranguvööndis, kuhu uute hoonete püstitamine olemasolevate kõrvale või kunagistele õuealadele on täpselt reglementeeritud.

Lahemaa rahvuspargis on mõningane tupikseis: Lahemaa vajab kaitset, kuid ka uusi elanikke ja tegevust. Lahemaal võis 150 aastat tagasi elada 5000–6000 inimest, praegu on Lahemaaga seotud umbes 4000 inimest. Uute asunike nõudmised ja võimalused on palju suuremad kunagise talupoja omadest ning on kostnud kriitikat liiga rangelt määratletud hoonestusalade, hoone väikeste mahtude ja arhitektuuri stilistika museaalsuse kohta.

Inimtegevuse tagajärjel tekkinud haritud maa ja hoonestusega kultuurmaastikud vajavad mõningast mõtestamist. Otse ei ole seda kuskil öeldud, kuid tundub, et miljööväärtuse vaikivalt kokkuleppeline piir ongi fikseeritud XIX sajandi lõpuga. Aastal 1919 tekkisid hajatalud, mis üldpilti ei muutnud. Aastal 1940 sugenesid taunitavad kolhoosikompleksid, mis Lahemaal õnneks tänu piiritsoonile ja hiljem ka rahvuspargi loomisele ei kujundanud külamaastikku ümber nii jõuliselt kui mujal Eestis.

Miljööväärtuse määramise metoodikat on arendatud jõudumööda. Pärandarhitektuuri on inventeeritud 1970ndatel, 1978. aastal on kehtestatud generaalplaan, siin on tegutsenud arhitektuurinõukogu ja Lahemaal töötas piirkonna-arhitekt. Alustatud on Lahemaa kaitsekorralduskava alusuuringuga maastikuarhitektuuribüroos Artes Terrae, toimuvad kunstiakadeemia arhitektuuri, sisearhitektuuri ja restaureerimise eriala Lahemaa pärandiarhitektuuri mõõtmispraktikad. Lahemaa ajaloolist suvituskultuuri ja pärandarhitektuuri kaitsmismetoodikat on uurinud Leele Välja: „Esmatähtis on hoidmist vajavad väärtused tuvastada, alles seejärel saab tegevusi planeerida ja reguleerida. /…/ Tsiviliseeritud ühiskonnas ei peaks aga mis tahes asula arenguteljeks olema stiihia, vaid pigem kaalutletud visioon. Miljööliste väärtuste kaitse kui arengustrateegia alus annab selge telje, millele eri võimalusi lisades võib hoopis terviklikuma tulemuse saada kui üksikutele objektidele juhuslikult kohti otsides.” („Käsmu ja Võsu väärtuslikud miljööd”, kogumikust „Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest”, lk 126.)

Elulaad

Arhitektuurivõistlusel oodati ettepanekuid arhitektuuri kõrval ka elulaadi osas, paraku midagi säravat võistlusega ei tulnud. Päris selge, et Lahemaa jääb ja saab jälle eelkõige suvitus- ja elamiskohaks ning siinsete elanike valdavaks elulaadiks kujuneb paratamatult pendelränne Tallinna ja Lahemaa vahel. Kõikvõimalikku kohalikku väikeettevõtlust ei saa ilmselt olema palju, kuid seda tuleb igati toetada. See puudutab kõigepealt kultuurmaastike puhastamist: põllumaad, niidud ei tohi võsastuda.

Kohalike lambakasvatajate toetamisest pean aga palju põhimõttelisemaks ja tähtsamaks küla tugevdamist, ühtsustunnet rohujuure tasandil. Soodus pinnas selleks on olemas, sest Lahemaaga seotud inimesed tajuvad koha iseärasusi ja võlu. Kuidas, milliste hoobadega ja mis tasandil seda soodustada, kas külade, valdade või kogu Lahemaa rahvuspargi tasandil, ei oska öelda. Kas saame rääkida küladest kui kesksest struktuurist ajal, kui isegi Tallinn, Helsingi või Stockholm pole enam mingid erilised tõmbekeskused.

Majad

Elulaadiga on nagu on, võistlustöö peamine eesmärk oli uute hoonete arhitektuuri lähtekohtade väljapakkumine. Seni on oldud hoonete arhitektuuri stilistikas alalhoidlik, igasugustesse uuendustesse on suhtutud ettevaatlikult, liiga innukalt on üks ühele üle võetud ümberkaudsete hoonete arhitektuuri.

Võistlustingimustes oli määratud otseselt ära vaid katuse kalle ja hoonealune pind, kuid polnud varjatud kuidagi oma sümpaatiat rehielamu vastu. Ka suuremas osas võistlustöödes oli lähtutud rehielamust. Otsesõnu küll teadvustamata, kuid vaikselt võttis selle lähenemise omaks ka žürii. See kajastub ka auhinnatud töödes.

On see rehielamu alles elujõuline arhetüüp! Oleme tagasi XIX sajandi teises pooles, kui Kolga krahvil Stenbockil oli teistsugune arusaam kui von Pahlenitel ja tema talupoegadele mõeldud hoonearendused lähtusid linnamaja asemel just rehielamust.

Võistlustööd on pakutud küll enamasti rehielamu edasiarendusi, kuid on ka teistsuguseid lahendusi: moodulmaju, taluõuepõhist moodsat struktuuri, üks töö mahub isegi orgaanilise arhitektuuri lahtrisse. Jõudumööda on tegeldud energiasäästlikusega, kuid hoonete välisilmet pole see väga mõjutanud.

Žürii signaal on selge ja ühemõtteline: kõige kindlam tee Lahemaa miljööväärtuslike kultuurmaastike säilitamiseks on rehielamu edasiarendus. Arhitektina oleks mul aga kahju, kui täielikult elimineeritaks huvitavate nähtuste rubriik, omanäolise arhitekuuriga hooned. Ka nende tekkimiseks peaks olema mehhanism, aga selle eest vastutuse panemine keskkonnameti inimestele on liig mis liig. Alternatiivse arhitektuuri võimalikkus kajastub kahes eripreemia saanud töös, kus lähenetakse keskkonnale hoopis teise nurga alt kui rehielamu. Ühes on pakutud formaalne külatänavafassaad, loodud illusioon kalurikülast, varjamata kogu ürituse hollywoodlikust. Teises aga on toetutud muinasjutulikule narratiivile kääbikute elust.

Arengusuunad

Nüüd, sada aastat hiljem, oleme ambivalentses olukorras. Ära on kadunud terve sajand ja meil tuleb suhestuda selle kunagise, kadunud nähtuse ja ajaga. Võistlus kaardistas mõningaid võimalikke seisukohti ja žürii määratles peavoolu kontseptsiooni. Kuid sellesse ei tohi suhtuda kui pühasse ikonostaasi. Kultuurmaastikke tuleb üha uuesti ja uuesti mõtestada – millised on võimalused selle arenguks?

Kõige laiapõhjalisem ettepanek on moodustada Lahemaa kodanikest arhitektuurinõukogu, kes kooskõlastab ehituprojekte. See tugevdaks kodanikuühiskonda, tagaks konsensuslikult kindla ja alalhoidliku hoonestuse, kuigi teisest küljest on see eripärase arhitektuuri kindel surm. Seepärast oleks õige moodustada arhitektuurinõukogu Lahemaaga seotud arhitektidest. Selle kõrval peab Lahemaal olema piirkonna-arhitekti ametikoht, mis mõne aasta eest paraku kaotati.

*

Arhitektuurivõistlus „XXI sajandi kodu Lahemaal”

Välja anti neli võrdset auhinda (2300 eurot):
„Adaptsioon”, autorid Olavi Kukk, Kristjan Tõlk ja Heleriin Vaher;
„Akupunktuur”, autorid Lidia Zarudnaja, Martin Noorväli ja Urmas Paul;
„Ranna-niidu”, autor Mikk Mutso;
„Sirmik”, autorid Maarja Elm ja Sten Ader.
Kaks eripreemiat (1640 eurot) läksid töödele „Greg”, autorid Eve Komp ja Artur Staškevitš ning „Potjomkin”, autor Johan Tali.

Žürii: Peeter Pere (žürii esimees, EAL), Leele Välja (Eesti Arhitektuurimuuseum), Imbi Mets (Keskkonnaamet), Ave Paulus (Keskkonnaamet), Vahur Sova (EAL), Veljo kaasik (EAL), Lilian Hansar (EKA).