Kitšikülvajate paraad

Kui kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis kuidas suhtuda (Tallinna) avalikku ruumi siginevatesse kingitud skulptuuridesse? Neid piinlikkusi ei saa ju kapipõhja peita.

KARIN PAULUS

Puuduliku kunstihariduse ja nõrga kodanikuühiskonna tulem on räiged skulptuurid parkides ja väljakutel: Mustamäe parditiigi ühejalgne „Mustamäe kaunitar“, imeliku künkaga minikorstnapühkija Sõpruse kino juures, purjus Lible, Kalevipoja-teemalised puitpuuslikud. Tarbimise poole kreenis ühiskonnas kiputakse pidama igasugu ohtrust ja tegutsemist väärtuseks ega nähta ansamblit ja harmooniat, detailide tähtsust ning ka teisenenud kunstikeelt. Kui Nikolai von Glehni Nõmme arhitektuurivisioonid – „Seie saagu lenn“ –, sarvikust hiid ning krokodill olid omal ajal erandlikud veidrused, siis tänapäeval võiksime ühise ruumiga hoolsamalt ja professionaalsemalt ringi käia.

Rotermanni kvartalis toimub midagi võistluse ja hääletuse vahepealset täiesti jabural teemal, imelikel tingimustel, liiga heas kohas ning avaliku žüriita. Selle tulemina on linnaruumi ähvardamas soomlaste ja eestlaste sõprust tähistav skulptuur. Iseenesest pole ju väljakut ehtivas dekoratiivkujus midagi halba, aga pole tingimata ka midagi head. Näikse, et Urmas Sõõrumaa kipub südalinna väärikat ajalugu ja ka avalikku ruumi käsitlema oma datša tagahoovi, mitte avaliku linnatänavana.

„100 aastat iseseisvate hõimurahvaste sõprust. Püstitame Tallinna linnaruumi, Rotermanni kvartalisse, väärika monumendi Eesti ja Soome rahvaste sõprusele!“ kõlab üleskutse. Narratiive on muidugi tore konstrueerida, ent iga lugu pole sisukas. Olgem ausad, rääkida vaid sajandipikkusest rippumatute rahvaste sõprusest on kohatu. Tuletagem meelde, et läände said vahepeal reisida vaid vähesed ning ka pärast Urho Kaleva Kekkose visiiti said Helsingisse sõitu enesele lubada vaid ametlikult õige meelsuse ja puhaste paberitega inimesed. Lihtsam rahvas sõitis ikka pigem Riiga ja Pihvasse.

Loomulikult on hõimurahvaga sõbrustatud, ent kahtlemata kauem kui sada aastat. Mõelgem kas või eesti rahva äratajaile, kes tegutsesid suuresti just soomlastelt inspiratsiooni ammutades. XIX sajandist tasub näitena esile tõsta ennekõike „Kalevala“ eeskujul kirjutatud „Kalevipoega“. Kas see siis pole ilmne hingesuguluse märk? Jakob Hurt aga kaitses 1886. aastal Helsingi ülikoolis doktorikraadi uurimusega meie ne-tuletiste kohta. Mõelgem kas või Konrad Mäe peale, kes oskas näha Ahvenamaal Soome ilu.

Soomlased on aidanud eesti identiteeti üles ehitada ka arhitektuuris: nad on kavandanud Estonia ja Vanemuise teatri ning Eliel Saarinen tegi 1913. aastal siiani kõige ambitsioonikama Tallinna üldplaneeringu, kus on tunda metropoli tukset.

Eesti sajanda aastapäeva tähistamine ei tähenda seda, et kõiki asju peab olema sada või et ainus ajaühik on sajand. Võistluselaadse sündmuse vapiloomaks on taustal figureerivate ettevõtjate asemel olümpiasangar Allar Levandi ja oma monumendinägemuse on välja pakkunud Kalle Pruuden, Gea Sibola Hansen, Hannes Starkopf, Tauno Kangro, Mati Karmin ja Tiiu Kirsipuu. Kavanditel näeb numbreid, gloobust, figuure tantsimas, istumas ja ronimas ehk vildakast kontseptsioonist lähtuvalt suvalisi lahendusi, mis küll elu ega ruumi kuidagi paremaks ei tee.

Kui Soome instituudi algatusel tehti hiljuti rändnäitus „100 Soome asja“, mis kuvab soomlasi avatute ja sisukatena (neile on tähtis nii pärand, moodne arhitektuur kui ka disain), siis meil sellist ambitsiooni pole. Kaval-Antsudena kasutatakse võimalust ükskõik millistele mahhinatsioonidele juubelimärgise tähe all heakskiit saada või tehakse seda, mida alati, aga pakendatakse pidulikult. Sirgeselgset isemõtlemist ei evi ka Sõõrumaa konkurss. Kui kodune lingamimassaaž ei häiri avalikkust, siis mannetu skulptuur Tallinna kesklinnas teeb seda kaheldamatult.

Aasta alguses Peterburi teele paigaldatud konarliku kujundusega lipuvärvides koloss, Lasnamäe ärimeeste „EV 100“ puhul tehtud kingitus, on kaheksa meetrit kõrge ja ligi 46 meetrit pikk.

Lasnamäe linnaosa valitsus

Kingitutud hambutused

Kuidas saab tagasi lükata kingituse? Näiteks Kreekas on komme, et kingitud kuldehete, riiete ning muude asjadega on kaasas kviitung. Kui ikka ostetu ei meeldi, pole paras, lähed poodi ja vahetad asja meeldivama vastu. Eesti sünnipäeva puhul paistame olevat aga nii arglikud või hoopis ahned, et nõustume „tasuta“ (sageli siiski oma maksuraha eest) saadud kolaga. Millal tuleks öelda ei?

Näiteks meisterdas kunstnik Üllar Kallau Pärnus jõulukuuskedest objekti, mis kurioosselt koos ehetena figureerinud „EV 100“ logodega põlema pandi. Veel hirmsam, aga kahjuks sugugi mitte ärapõletatav hiigelsuur konstruktsioon kerkis aasta alul Peterburi tee äärde. Lasnamäe ärimeestelt tulnud omapärase lipuvärvides kolossi kõrgus on kaheksa meetrit ja pikkus ligi 46 meetrit ning selle paigaldas Layher Baltic koos Lasnamäe linnaosa valitsuse ja firmaga Adelante Tellingud. Tegu ongi tellingutega, mille ees on lapsikult konarliku kujundusega sinimustvalge kiri „EV 100“. Õnnetuseks on samalaadne aktsioon korraldatud ka teistes Balti riikides.

Seesugusel tegevusel on positiivne kuvand, mis aitab tähelepanu kõrvale juhtida. „Teen ettepaneku uuele Balti jaama väljakule püstitada monument kahele armastatud eestlasele – Jaak Joalale ja Urmas Otile, kes oma eluajal tõusid superstaari staatusesse ja kes kindlasti väärivad Tallinna linnaruumis jäädvustamist. Leian, et sobivaimaks lahenduseks oleks pink, millel eelmainitud suurkujud istuvad – sarnaselt Wilde ja Vilde pingile Tartus. Usun, et sellest kujuneks fenomenaalselt populaarne vaatamisväärsus ja pildistamise koht nii tallinlastele kui meie linna külalistele,“ kirjutab Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid.

Kohavalik teeb seda enam valu, et 2017. aasta kõrgetasemelise arhitektuurivõistluse tulemina peaks uue näo saama Kavakava arhitektide Siiri Vallneri, Indrek Peili ja Kristel Niisukese projekti järgi Balti jaamani jõudev Vana-Kalamaja tänav, mille projekt on hõrgult tundlik ja detailideni välja timmitud.

Loomulikult on nii Jaak Joala kui ka Urmas Ott meie kultuuriloos vahvad persoonid, ent kas realistlik monument on just see, kuidas neid mäletada soovime? Ka kahe Tartus jäädvustatud kirjaniku puhul küsiti tabavalt: mida neil omavahel rääkida on? Oli ju üks otsinguline esteet, teine aga sotsiaalse ebaõigluse tabav analüüsija. Miks peaks aastaid meediat vältinud Joala tahtma anda postuumselt Otile intervjuu? Ja kuigi pinke pole trollipeatuses kunagi liiga palju, siis kas ei vääri hindamist pigem Joala salvestused?

Tallinnas, kus korruptantide vahistamine on vaata et iganädalane normaalsus, kus universaalsest disainist ehk ratastooli, titekäru, haigete jalgade või valge kepiga ohutust liikumisest rääkida ei saa, kus retrotramm tähendab, et kõrge trepi võib alles jätta, ollakse osavad argistest muredest kõrvale hiilima. Linnajuhid jagavad lasteaedade spordipäevadel diplomeid, avavad pinke ja skulptuurikesi, kuid jätavad ebamugavate linnaruumiliste teemade ja argipäevaste hädadega tegelemata.

Juubeliaasta ei tohi olla põhjus jääda rahule igasuguse vormiloomega. Peajalgsete faas kuulub mudilaspõlve eneseväljendusse, mitte moodsasse linna. Selletaolist maitsetust kohtame ohtrates kogustes ning kahetsusväärselt paistavad paljud kingitud hobused, kelle suhu vaadata meil ei sobi, meie juurde jäävat aastakümneteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht