Kellel on õigus linnaruumile?
Avalik ruum on seda sooneutraalsem, mida enam arvestatakse kõikvõimalike, ka marginaalsete, kasutajagruppidega.
Ruumi soolise konstrueerimise nüüdiskäsitlus jõuab meie ette siis, kui räägitakse Rootsi lasteaia sooneutraalsest riietus- või tualettruumist. Köök on paljude alateadvuses ikka veel naise pärusmaa, mees saab omaette olla aiamajas muruniidukit putitades. Kust need arusaamad tulevad ja kuhu lähevad, räägib EKA kunstiteaduse instituudi nooremteadur Ingrid Ruudi.
Kuidas teha vahet maskuliinsel ja feministlikul ruumil?
Ingrid Ruudi: Ruum on ühtaegu nii füüsiline kui ka sotsiaalne produkt ja see küsimus puudutab pigem ruumikasutuse viise kui arhitektuuri iseärasusi. Judith Butler on näidanud, kuidas maskuliinsus ja feminiinsus ei ole olemuslikud omadused – sugu omistatakse käitumismustrite abil ja ruumimustrid on kahtlemata ühed käitumisviise tingivad jõud. Traditsiooniliselt on eraldusjoon olnud võrdlemisi selgepiiriline: avalik ruum on rohkem olnud seotud meestega ning kandnud maskuliinseid ootusi ja väärtusi, naiste ruumiks on peetud privaatsfääri. Kuid ka privaatsfäär kätkeb soolisi ootusi ja käitumisnorme. Kõige selgemaks uurimismaterjaliks on vahest olnud XIX sajandi linnastuv kodanlaskeskkond, kus juurdus privaatsuseidee ja liikumistrajektoorid hoonetes eristasid kasutajaid selgepiiriliselt nii soo- kui ka klassipõhiselt. Mehelikeks ruumideks olid peale raamatukogu ja kabineti ka söögituba kui tavapärane suhtlemisruum ja elamu kõik muud avalikud alad. Naise ruumiks mõistagi buduaar, hommikusöögiruum ja külalistuba, kuhu naised taandusid pärast õhtusööki. Mehe ruume soovitati kujundada asjalikult ja askeetlikult, väärikate ja tugevate materjalidega, seevastu naise ruumides võis kasutada rohkem tekstiili ja heledaid värve, samas ei olnud ühtegi lugemiseks või kirjast pikema teksti kirjutamiseks sobilikku mööblieset. Kuigi esiti võib tekkida küsimus, mis tegemist peaks meil olema näiteks viktoriaanliku ruumikasutuse reeglitega, siis elamuehitusel on hoolimata vahepealsetest modernistlikest reformidest hämmastavalt püsivad traditsioonid. Kõige jäigemalt püsivad need äärelinnas, ükskõik, kas vaadata kataloogimaju või arhitektuuriliselt põnevaid unikaalobjekte. Sama kehtib ka kinnisvaraettevõtte arendatud, statistilise keskmise alusel projekteeritud korterelamute puhul. Ruumitüpoloogiasse on sisse kirjutatud vägagi konventsionaalsed rolliootused: avalik elutuba, köök, (abielu)paari magamistuba, lastetoad. Kui on kabinet, siis reeglina üks. Need ruumitüpoloogiad võimaldavad üsna piiratud valikut (koos)elamise mudeleid. Kõrvalekalle on nii lastega üksikema kui ka paar, kus mõlemad töötavad kodus, nii veendunud üksiklane kui geipaar; ja kuidas kohaneda, kui kodu peab jagama vanavanemate või mõne teise sugulasega, või tahaks mõttekaaslastega kommuuni pidada?
Elamise tüpoloogiaid on püütud ümber mõtestada palju kordi alates XX sajandi alguse USA feministidest või Vene avangardi kommunaalelamutest kuni hipiajastu eksperimentaalsete kogukondadeni. Neid kõiki ühendab arusaam, et kodu ei ole naisele teine töökoht siis, kui seda toetab piisav valik ja hulk jagatud teenuseid ühisruumis. Elamu on seda feministlikum, mida vähem on ruumid selgepiiriliselt määratud ja mida paindlikumalt saab neid kasutada – avatud köök on küll suur samm edasi, aga sellest üksi ei piisa.
Arhitektuuri ajaloost on väga sümpaatne näide Truus Schröderi ja Gerrit Rietveldi kavandatud Schröderhuis Utrechtis, kus originaalse ruumilahenduse lähtekohaks oli soov lõimida kolm last maja intellektuaalsesse seltskonnaellu ehk mõtestada ümber tollased arusaamad nii naise rollist kui ka lastekasvatusvõimalusest.
Kuidas sookesksust või sooneutraalsust avalikus ruumis ära tunda?
Avalik ruum on seda sooneutraalsem, mida enam arvestatakse seal kõikvõimalike, ka marginaalsete, kasutajagruppidega. Naised ja mehed pole homogeenne mass, kelle identiteet taandub ühele määratlusele. Avaliku ruumi kasutamist mõjutavad ka vanus, varanduslikud võimalused, rahvuslik ja rassikuuluvus, tervislik seisund, seksuaalne sättumus ja perekondlikud valikud. Paljud kaasava planeerimise põhimõtted, ruumi kasutajatega läbirääkimine on õigupoolest pärit feministlikust planeerimispraktikast. 1980. aastal alustas Suurbritannia feministlik arhitektuuribüroo Matrix kohalike kogukondade abistamist. 1990. aastatel lisandus büroo Muf, kes pühendus samuti koostöös planeerimisele ja arhitektuuriloomele. Praeguseks on nii nende eesmärgid kui ka kõnekoosolekutest kunstiprojektideni ulatuvad meetodid üldlevinud.
Olulised on ka küsimused, kas ruumi saab kasutada ratastooli või lapsevankriga – ja küsimus on palju mitmetahulisem kui pelk füüsiline ligipääs üle madalama kõnniteeserva. Milline on valgustus, ruumi päevane ja hooajaline rütm, kui turvaline on see ruum? Kas ruum on kõigile loogiline, suunab liikumist arusaadavalt jne. Kas ruum on tõepoolest avalik või ainult näib nii ja tegelikult viibime eravalduses või kommertsruumis? Kas seda valvavad kaamerad, mille tekitatud objektistatuse tunde suhtes olevat naised tundlikumad, või hoopis turvamehed, kes paluvad sobimatutel lahkuda – ja mille alusel inimesed sobimatuks klassifitseeritakse? Lääne suurlinnades leidub uskumatuid kodututevastaseid leiutisi pikaliheitmist takistavast pingidisainist sillutisest väljaturritavate ogadeni, meil teevad sama töö ära turvamehed ja avalik hukkamõist. Kellel on õigus linnaruumile? Intersektsionaalsest teooriast lähtuvalt on ka see feministlik küsimus.
Sookeskse ruumi uuringud puudutavad ka naisarhitektide vähesust, nende positsiooni ja loomingut. Kas see probleem on aja jooksul muutunud või on olukord paranenud?
Seis on paranenud ja ei ole ka. Staari staatuses naisarhitekte, öelgem pigem, arhitekte kui avalikkusega suhtlevaid intellektuaale, kelle seisukohal on kaalu nii erialaselt kui ka laiemalt, võib jätkuvalt ühe käe sõrmedel lugeda nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Ometi õpib arhitektuuri praegu rohkem naisi kui kunagi varem. Kuhu nad kaovad? Võib tuua mitut sorti arve – mõne aasta tagune uuring Austraalias näitas, et kuigi arhitektuuritudengitest 43% on naised, on büroojuhatajate hulgas vaid 1% naisi. Ka siin põimuvad omavahel mitmed identiteedimarkerid ja näiteks USAs tehtud uuringu kohaselt on pilt eriti ehmatav, kui lisada rass – vaid 0,2% litsentsiga arhitektidest on mustanahalised naised. Kui Eestis jõudis esimese vabariigi ajal arhitektikutseni vaid kaks naist, siis peaaegu kogu Nõukogude perioodil oli EKAs arhitektuuri eriala lõpetanute hulgas naisi sama palju kui mehi, 1970. aastatel meestest rohkemgi. Viimasel kümnendil on naised jälle selges ülekaalus. Aga milline on meeste-naiste suhe näiteks Mart Kalmu raamatus „Eesti 20. sajandi arhitektuur“ või arhitektuurimuuseumi näitustel ja kogudes? See on muidugi nii praksise tasakaalu kui ka kaanonisse kirjutamise probleem. Arhitektuuris ja arhitektuuriõppes on palju traditsioonilist maskuliinsust toetavaid konventsioone. Dörte Kuhlmann on toonud huvitavaid fakte: 1990. aastatel uuritud Kanada naisarhitektidest uskus enamik, et karjäärile tuleks kasuks, kui nad oleksid mehed. Samal ajal USAs korraldatud uuringu järgi koheldi meestudengeid arhitektuuriõppes teisiti kui naistudengeid – neid katkestati esitlustel vähem ja nad said oma töid kauem esitleda. Hindamiskomisjonides olid enamasti mehed, ja kui naisi oligi, said nad seal vähem sõna. Üks asi torkab sellest uuringust silma: arhitektuuri kiputakse õpetama nn meistrimüsteeriumi kaudu – nagu looval erialal ikka, on raske leida ammendavaid sõnalisi lahendusmeetodeid või hindamisaluseid, see aga süvendab arusaama, et edukus eeldab meistri puudutust. Eeskujudeks olevad meistrid ja nende kantavad väärtused on aga võrdlemisi maskuliinsed; lisaks taastoodab meistrimüsteerium kuvandit arhitektuurist kui individuaalsest loomingust, kuigi tegelikult on tegemist kollektiivse tööga. USAs ja Kanadas tehtud arhitektuuriõppe uuringutest jääb kõlama, et naiste ja meeste loodud arhitektuuris puudub olemuslik erinevus, kuid seda eelkõige seetõttu, et õppe käigus võetakse omaks maskuliinsed, ühtlasi ka keskklassi standardid ja nendega kohanevad näiteks ka töölisklassi hulgast pärit tudengid. Aga kui sotsioloogid on otsinud arhitektide spetsiifilist loovusvormi või isiksuseomadusi, mis on kõige loovamatel ja edukamatel arhitektidel, siis need on hoopis naiselikeks peetavad iseloomuomadused, nagu sensitiivne intellekt, tundeerksus ja laialdased huvid (vs. maskuliinne kitsas spetsialiseerumine).