Kaasav linn – osalemise ruum

Kaasav planeerimine on takerdunud eelarvamuste, stereotüüpide ja lühinägeliku omakasu võrku.

Elo Kiivet

Ruumi puudutavad otsused jagunevad laias laastus kaheks: poliitilisteks ja isiklikeks ehk ühiskondlikeks ja inimlikeks. Arhitektuur mängib taustsüsteemina 24/7 absoluutselt kõigi inimeste elus oma rolli, olgu teadvustatult või mitte. Oma elukeskkonna muutmise otsustes kaasarääkimine ja/või (avaliku) ruumikujunduse mehhanismide tundmine on aga iga inimese enda valik. Kaasamine vs. osalemine on vormilise vs. sisulise demokraatia, passiivsuse vs. aktiivsuse küsimus. Kaasamist ja osalemist peetakse ka sama tegevuse kaheks pooleks: „Kaasaja muudab otsuse kujundamise avatuks ning algatab koostöö. Osaleja toob juurde oma teadmised, esindab teatud huve ja seisukohti ning pakub lahendusi. Osalemine aitab tekitada ka omanikutunnet ja vastutust otsuse suhtes.“¹ Nii nagu jagatud rõõm on topelt rõõm, on ka jagatud vastutus ja koosloome efektiivsus suurem kui lihtne aritmeetika 1+1=2.

„Jah, aga …“

Kaasamine kaasneb reeglina muutuste planeerimisega ja muutustega käib kaasas hirm. „Ma saan aru, aga“ kõlab detailplaneeringute arutelul sama sagedasti, nagu praegu arvamuskülgedel „ma pole rassist, aga“. Kõik selgitused ja põhjendused kuulatakse ära pead noogutades, justkui nõustudes või vähemalt aru saades, kuid siis ilmub kuulaja silmi kummaline läige ja kõlab see ähvardavalt ebaratsionaalne „aga“. Emotsioonide rolli elus ei saa alahinnata, aga pahatihti kipuvad need reaalset maailma, mõistuslikkust varjutama ja nii on argumenteeritud diskussiooni üsna raske pidada.

Ilus ja tark ema muretseb Tartusse Maarjamõisa eramajade lähistele planeeritava sotsiaalkeskuse mõju pärast, kahtleb, kas ta edaspidi saab oma lapsi narkomaanide vahele õue mängima lubada. Vaatamata korduvatele selgitustele, et tegu on sotsiaaltoetusi jagava, mõningaid abitegevusi ja huviringe pakkuva asutuse ning vanurite päevahoiuga, mitte heidikute sotsiaalelamuga, kuhjub vastu aina „jah, agasid“ ning vestlus jätkub samas vaimus uksepaugutamisega lahkumiseni. Teised inimesed taunivad mis tahes ehitustegevust, sest kaob aknast avanev vaade. Veel hullem on, kui maatüki, tühja krundi seaduslikud omanikud tahavad ehitada naabrite omavoliliselt tekitatud parkimisplatsile. Ikka saab põhimõtteline mittenõustuja jääda protesteerivale ja oma õigust nõudvale eriarvamusele võlusõnaga „jah, aga“.

„Aga see ei ole ju mõistlik …“

Annelinna visioonikonkurss, eelkõige võistlusjärgsed üritused (arutelud, välkloeng, rändnäitus),² tõid avaliku ruumi parandamise võimaluste juures välja ka kohalike elanike hirmu pinkide kui kuritegevuse kasvulava ja korralike inimeste elu segajate ees („Appi, joodikud!“). Kui seda valjuhäälselt väljendada, siis polegi oluline, kas tegu on ka enamuse arvamusega või mitte. Kõrvu kõlama jääv negatiivsus mõjub kahjuks ka otsustajatele (poliitikutele), kelle tegutsemisindu selline suhtumine arusaadavalt jahutab. Palju lihtsam on asi lõpuks tegemata jätta – eelarvesse auku(sid) ei teki, keegi kaebama ei tule –, sest „kohalikud ju soovisid nii“.

Tartu kesklinna uue Eesti rahva muuseumi (ERM) majaga ühendaval Roosi tänaval on veel lootust saada esimeseks arhitektide ja maastikuarhitektide ning liiklusinseneride koostöös sündinud inimmõõtmeliseks ja igakülgselt detailideni läbi mõeldud tänavaks. Kuid ka see projekt sai ootamatu vastulöögi kohalikelt elanikelt. Tänava ümberkujundamise plaan oli linnavalitsuse kabinettides pärast tuliseid vaidlusi jõudnud lõpuks napilt enne riigihanke väljakuulutamist eskiisini, mille tegid eksperimendi korras võistluse asemel kolm kutsutud ettevõtet. Eskiisi tutvustati koostöös ERMiga „Teeme ära!“ mõttetalgute raames. Huvilistelt oodati arvamusi ning ettepanekuid. Kiiduaplausi asemel, mida poliitikute selline julge ja ilmselgelt mitte odav tänava kujundamise protsessi läbiviimine ära oli teeninud, sai kuulda nii kadedaid hääli („miks just see tänav, kui minu linnaosas oleks palju targem midagi sellist teha“) kui ka jälle neist kurjakuulutavatest pinkidest inspireeritud tulist kaitserefleksi („miks just minu maja ette on ette nähtud mingid pingid, kus asotsiaalid ahistama hakkavad“). Vastuseis läks nii ägedaks, et jõudis ühel hetkel jaburväiteni, justkui oleks Roosi tänav juba praegu täiesti ideaalne tänav. Seal on puud ja kõnnitee ja autotee – miks üldse midagi teha ja olemasolevat muuta? Praegu, kui pool tänavat on juba valmis projekteeritud ja ehitustöö käib, on vaidlused kohalikega veel pooleli ning erimeelsuste lahendamine seda keerulisem, mida raskem aru saada kodanike soovidest ja sellest, mille vastu põhjendusega „aga see ei ole ju mõistlik“ üleüldse protesteeritakse.

„Aga kui keegi tuleb kaebama …“

Enesekaitsereaktsiooni liiga äge ja aktiivne avaldumine toob ebatervele suhtluskeskkonnale lisaks kaasa veel teisegi negatiivse tagajärje. „Sõimata saame niikuinii“ on kujunenud paljude (ära hirmutatud?) ametnike mantraks. Juba ette pessimistliku ja usaldamatu hoiaku „mis siis, kui …“ tõttu kannatab kogu keskkond. Avalikkuse kaasamine on poliitikud tihtipeale nii araks teinud, et ühtegi mõistlikku otsust või õigemini üldse ühtegi otsust ei julgeta enam vastu võtta ja potentsiaalsete muutuste eest lubadustega vastutada. Argumendina kõlab taas seesama „aga …“. Suhtumine „aga kui keegi tuleb kaebama …“ toob välja poliitikute ja ka paljude (juhtiv)ametnike suurima hirmu – aktiivse kodaniku, kelle sünonüümiks tundub olevat saanud „kaeblev kodanik“.

Kaasamine või koostöö

Maikuus aparaaditehases peetud arutelul „Kuidas parandada Tartu linnavõimu ja kogukonna koostööd?“³ jõuti muu hulgas järeldusele, et kuna „kaasamine“ tähendab alati kellegi poolt suunamist, peaks hoopiski kasutama mõisteid nagu „koostöö“ ja „partnerlus“, sest dialoog toimib vaid ühel tasandil, võrdsete vahel. Praegune olukord, kus eelarvamuste ja stereotüüpide küüsis on kaasamise protsessi mõlemad pooled (arutud ametnikud vs. agressiivsed kodanikud), tekitab vaid vastandust (nemad vs. meie), mis ei vii edasi. Ka EMSLi kaasamise kevadkoolis keskenduti „koosloomele“, mis väljendab kriitikat saanud „kaasamise“ asemel paremini sisulist koostööd.

Probleemi mõlemapoolne tunnistamine on juba samm edasi ning jääb üle vaid oodata eelarvamustest vaba mõtteviisi juurdumist. Aparaaditehases arutlusel olnud Tartu linna avatud valitsemise tegevuskava mustand koos kaasava eelarve projektiga annab linnale lootust saada esimeseks tõeliselt kaasavaks omavalitsuseks. Kuigi kaasav eelarve teeb praegu lapsekingades oma esimesi kohmakaid samme, näitab see ju head tahet ning muutub loodetavasti lähiajal ka sisuliselt kaasavaks. Selleks peavad muidugi linnakodanikud ka ise huvi üles näitama ja hakkama kaasatutest osalejateks, kas või aktiivsemalt eelarve ettepanekute üle hääletades.

Kaasamise mängimine

Internetti käsitletakse tihti kiire, odava ja mugava kaasamismeediumina, kuhu saab piiramatult materjali üles riputada. Kui see tehtud, on juba inimeste endi asi, kas vajalik inforägastikust üles leitakse ja sellest midagi arvata suvatsetakse. Läbimõtlemata materjali ülesriputamine pihustab aga potentsiaalsed head ideed enamasti mõttekillukesteks, millest suurema ja selgema süsteemi loomine nõuab kahekordset vaeva ja sh ka kulu.

Võib tekkida ka olukord, kus kodanike endi digivahenditega kogutud ja koondatud arvamused ei anna mingit tulemust. Nii juhtus näiteks 2014. aasta kevadel Tartu bussijaama detailplaneeringu vastu kogutud allkirjadega. Veebis andis kuu aja jooksul oma hääle 467 inimest, mis on Eesti, eriti aga väikese Tartu konteksti ja paljudele ilmselt liiga abstraktset teemat (detailplaneering, aktiivne linnaruum) arvestades silmapaistev tulemus. Allkirjade kogumise formaat oli uus. Ei planeerimisseadus ega muu suunda näitav õigusakt kirjelda, kuidas seda laadi arvamusavaldusega edasi toimida, ja seega jäeti kogutud allkirjad lihtsalt planeeringu koostamise ja avalikustamise protsessist kõrvale. Tõsi, vastuallkirjade ignoreerimises mängis olulist rolli ka kurblooline (poliitiline? korruptiivne?) ettemääratus. Detailplaneering oli ette nähtud kiirkorras heaks kiita niikuinii ning skandaalidest, avalikust pahameelest, protestidest ja vaietest hoolimata kehtestatigi planeering kõigest pooleteise aastaga. Kaasatud kodanikest said küll aktiivsed ja konstruktiivsed osalejad, kuid tulemus võrdus siiski ümmarguse nulliga.

Nagu Mari-Öö Sarv välja on toonud,⁴ aitab soovimatut või lihtsalt võimu kõigutavat kodanikuaktivismi taltsutada seaduspiirangute kõrval ka mulje jätmine, et inimesed ei mõjuta midagi. Käegalöömistunde tekitamises ollakse meil kahjuks päris osavad. Pikalt on räägitud Eesti poliitilise kultuuri reitingupõhisusest ja lühinägelikkusest, et suudetakse ette vaadata vaid järgmiste valimisteni ja esile tõsta „müüvaid“ probleeme, mille pealtnäha lahendamise saab vahetada häälteks. Nii toimub see ka ruumilises keskkonnas, kus kohustuslik kaasamine linnukese kirjasaamiseks ära tehakse, kuid lõpuks loevad tihti vaid kellegi konkreetsed ärihuvid.

Kes jääb peale, kui vaidlevad poliitik ja ametnik? Ikka esimene ja seda isegi ametniku eetikakoodeksi järgi, mis ütleb, et ametnik peab oma töös lähtuma valijatelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahtest, kuigi alati tuleb arvestada avalikku huvi ja õiguspärasust. Eetikakoodeksi seletuskirjas on välja toodud, et ametniku ekspertteadmist piiritleb poliitiline tahe ja et tegelikkuses ei pruugi need ühtida. Erinevalt poliitikust on ametnik enamasti siiski oma valdkonna spetsialist (omapärasel moel vastandatakse spetsialistist ametnikku tihti erasektoris tegutsevatele „päris“ ekspertidele), kes ei juhindu reitingutest. On küllalt juhtumeid, kus linnaruumi suuresti mõjutavad otsused langetatakse poliitilisel tasandil ning ametniku kui alluva kohuseks jäetakse otsustatu põhjendamine, avalikkusele selgitamine ja kaitsmine. Eriti naeruväärne ja halb on, kui tagantjärele tuleb mingil põhjusel läbi mängida kaasamine, mis võimu paremasse valgusesse seaks ning tõmbaks tähelepanu ära faktilt, et sisuliselt ei ole inimestele otsustamiseks ega valimiseks võimalust antudki.

Avalikule võimule tähendab kaasamine tihtipeale tegelikult informeerimist või äärmisel juhul konsulteerimist ettevalmistatud lahendusele tagasiside saamiseks. Nii saab laekunud ettepanekutest arvesse võtta vaid need, mis varem otsustatuga sobivad, juba valminud detailset plaani ja tagant kiirustavat ajakava kõige vähem mõjutavad. Pole siis ka ime, et kaasamisse suhtutakse küüniliselt ning avaliku sektori usaldusväärsuse kaotamise hinnaga on kaotatud ka võimalus edasiseks sisukaks dialoogiks. Jõudma peaks koostöö ja partnerluseni, kus mõlemapoolne suhtlus on enesestmõistetav ning sillutab teed ühisloomele.

Ilus ja kõigile jõukohaselt õhuke käsiraamat „Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas“ peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile avalikele teenistujatele ja aktiivsetele kodanikele. On ju tulemusrikkam, kui platsile tulles valmistuvad mõlemad meeskonnad mängima samade reeglite järgi ühte mängu, et mitte raisata asjatult energiat vaidlusele, kas õigem on male või jalgpall. Käsiraamatut konspekteerida pole siinkohal tarvis, aga toon välja ühe lihtsa mõtte: „Mida väiksem on otsustajate ring, seda suurem on võimalus, et ühe inimese eksimus kajastub lõpptulemuses. Lisaks on selge, et küsimustes, mis puudutavad tema elukvaliteeti, eri- või huvialast tegevust, on ekspert iga inimene ise. Laiem osalus täiendab, mitte ei asenda erialast asjatundmist.“

See on hea meeldetuletus ka arhitektidele-planeerijatele: kaasamine ei võta leiba kellegi laualt. Arhitekti nagu kõigi ruumispetsialistide põhiülesanne on esitada küsimusi, mille peale tellija ise ei tule, juhtida tähelepanu probleemidele, mida (tulevane) kasutaja ette ei näe. Samamoodi tuleb kaasamisel üles leida õiged inimesed ja küsida asjade kohta, mis neid tõeliselt puudutavad. Ka osaleja peab oskama seal, kus see loeb ja määrab, eristada olulist ebaolulisest.

Minu õue peal

Juulist kehtima hakanud ehitusseadustikus ja planeerimisseaduses on selgemalt eristatud mõisted „kooskõlastamine“ ja „arvamuse avaldamine“. Viimane on rangelt vabatahtlik ning planeeringu ja projekti kooskõlastamise ringi on kõvasti kitsendatud asutusteni, kellel on selleks seaduslik pädevus. See toob välja nende erineva kaalukuse otsustajate silmis, sest võimkondliku, ametlikult asjatundlikuks tunnistatud asutuse kooskõlastusega võrreldes on priitahtliku huvilise, ükskõik kelle arvamus ilmselgelt kergekaalulisem. On positiivne, et seaduseloojad on kindlapiirilisemalt sõnastanud oma nägemuse, kuid kahjuks on seda tehtud kaasarääkimise ehk vabama, häälekama kodanikuühiskonna arvelt. See illustreerib varem mainitud hirmu ja tüdimust, mida on tekitanud kodanike protestid ehk üle riigi kiirelt levinud NIMBY-sündroom (Not In My Backyard), eestikeelse vastega nüüd säästva arengu sõnaseletustes MMN ehk mitte-minu-naabrusse-sündroom. Algselt demokraatliku ja antikapitalistliku loomuga mõiste, mille järgi peab kohalikel elanikel olema suurem sõnaõigus oma elukeskkonna otsustes ja kõik projektid peavad teenima eelkõige kohalike heaolu, mitte ettevõtete investorite või kohaliku võimu huve, on jõudnud halvakõlaliste nähtusteni nagu NIABY (Not In Anyone’s Backyard – mitte kellegi naabruses), BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything/Anyone – ei mingit ehitamist kellegi naabrusse), CAVE (Citizens Against Virtually Everything – kodanikud absoluutselt kõige vastu) ja LULU (Locally Unwanted Land Use – kohapeal soovimatu maakasutus). Tõsi, kõik need iroonilised, pealiskaudsed ja ilmselt veidi ebaõiglased koondnimetused käivad aktivistidest nn sarikaebajate kohta, kes peavad ühiskonna vajadustest olulisemaks mingi omale meelepärast status quo’d. Siia alla käivad veel ka uuselanikud, kes hiljutisse või värskelt korda tehtud asumisse kolides asuvad paradoksaalselt kaitsma piirkonda omasuguste ehk uute uusasukate eest ning on seega vastu igasugustele pärast nende aega tulla võivatele muutustele. Nii on valjuhäälsed (kaasamise) nõudjad tekitanud otsustajates ettevaatlikkust ja raskendanud keskkonna kujundamises osalemist.

Selle kõrval on vastukaaluks tekkimas uus kogukondlik liikumine, mis kannab positiivsemat eluvaadet ja usku, et muutused pole alati ohtlikud. Mitmes linnas levib hoopski YIMBY (Yes In My Backyard – just minu naabrusse) sündroom. Tekkinud on ka vastavasisulised, veel üsna väiksed ühismeedia grupid, kes propageerivad nt taastuvenergia kasutamist, avaliku (tänava)ruumi kujundamisel auto asemel inimesele keskendumist ehk inimkesksemat ja pidevalt arenevat osalusruumi.

Tihti kuuleb kõige krõbedamaid väljendeid ja siiramaid vihapurskeid just bürokraatia kohta. Ero Liivik on välja toonud David Graeberi sõnastatud paradoksi, mille järgi bürokraatia vähendamise katse viib lõpptulemusena hoopis selle suurenemiseni.⁵ Eesti õhuke riik ja palju kiidetud e-teenused on kindlasti suurepärased ja teevad asjaajamise teiste riikidega võrreldes märksa inimsõbralikumaks, aga see ei tähenda, et paremini ei saakski, eriti ruumilise keskkonna kavandamisel. Ehk peaksimegi püüdlema Graeberi jaotuse järgi tehnoloogilisele ja kurjale bürokraatiale vastanduva loova bürokraatia poole, sest tõesti: „teatud eesmärkide saavutamiseks peaks mingi asjakorraldus olema“. Selleks on vaja vaid loovaid ametnikke, keda ei kängitse tuimad, anonüümsed paragrahvid ja juriidiliselt korrektne kantseliit, ning loovaid kodanikke, kelle panus ühiskonda vaatab kaugemale oma korteriuksest ja porgandipeenrast, ning lõpuks tõelist dialoogi, kus partnerid üksteisega arvestavad, erinevaid arvamusi austavad ja alternatiivseid võimalusi heaks kiidavad. Loov ruum on osalev ega karda muutusi.

1 Urmo Kübar, Hille Hinsberg, Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas. Käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele 2000/2009. EMSL ja Praxis.

2 Annelinna visioonikonkursi töötubade tulemustega saab tutvuda Annelinnaportaalis.

3 Toimus 19. V 2015. Korraldajad E-riigi Akadeemia, EMSL ja Linnalabor.

4 Mari Öö-Sarv, Kuhu kaob kodanikuruum? – Hea Kodanik 27. VII 2015.

5 Ero Liivik, Vaba loovus on kapitalismi surmaoht“ – Sirp 15. V 2015.