Jäljeküttidena linnas ja looduses

Boa arhitektid peavad oluliseks keskkonda – sealt tuleb esmainspiratsioon – ja arhitektuurivõistlusi, mis hoiavad vaimu värskena.

SANDRA MÄLK

Kamba peale üle sajal võistlusel osalenud ja hulgaliselt auhindadega kroonitud Boa arhitektid peavad oma loomingu oluliseks mõjutajaks kohatunnetust. Filmimuuseumi kohatundliku arhitektuurilahenduse eest Maarjamäe ajaloolises lossikompleksis pärjati büroo 2018. aastal Eesti kultuur­kapitali arhitektuuri peapreemiaga. Suhe ümbruskonnaga ja sellele iseomaselt reageeriv arhitektuur on büroole südamelähedane. Mõtteid sel teemal jagavad arhitektid Anto Savi, Margus Soonets ja Jürgen Lepper, kes moodustavad büroo tuumiku.

Boa arhitektid Anto Savi, Jürgen Lepper ja Margus Soonets peavad oluliseks, et uue hoonega ei kaasneks ebamugavusi linnaruumi kasutamisel, vaid sellega respekteeritaks olemasolevat ja loodaks lisaväärtust.

Boa Arhitektid

Kuidas tekkis arhitektuuribüroo Boa Arhitektid?

Anto Savi: Oleme kolm kursavenda. Kohtusime, kui alustasime õpinguid Tallinna tehnikakõrgkoolis rakendusarhitektuuri erialal. Koos oleme arhitektuurimaastikul tegutsenud aastast 2009.

Margus Soonets: Boa tekkis n-ö kõrvalprojektina igapäevase palgatöö kõrvalt arhitektuurivõistlustel osalemise tarbeks paar aastat pärast kooli lõpetamist.

Savi: Kui olime võitnud mõned konkursid ning lisaks muudele töödele tuli alustada ka filmimuuseumi projekteerimist, olime valiku ees – kuidas edasi? Otsustasime täisajaga pühenduda Boale. Praegu on lisaks meile kolmele büroos tööl veel kaks arhitekti ja projektijuht.

Kuidas filmimuuseumi kavandamine käis? Kas kontseptsioon oli paigas kohe algusest peale?

Soonets: Eks ikka on igasuguseid mõtteid, enne kui maha istud ning esimesi jooni ja mahte joonistama hakkad. Aga kui oled juba arvuti taga, siis ei pruugi visioon su peas tegeliku olukorraga sobituda. Nii juhtus ka filmimuuseumi esimesena pähe tulnud ideega – mahutada krundi keskele ümara vormiga hoone. Üsna pea sai selgeks, et sellega edasi minna ei õnnestu. Ütleme nii, et realiseerunud mõttevälgatus tabas meid päris viimasel hetkel.

Jürgen Lepper: Ülejäänu läks juba üsna kiirelt, kuid omajagu valusalt. Kontseptsioon, millega lõpuni läksime, tundus sel hetkel õige valik. Ja tundub ka praegu.

Savi: Kuna ruumiprogramm oli pindalalt üsna mahukas, siis oli meile oluline mahu visuaalne vähendamine ja selle harmooniline sulandamine keskkonda – nii looduse kui ka juba olemas hoonestusega. Sellest lähtudes kavandasime filmimuuseumi osaliselt maa alla: nii saime maa peale n-ö veidi rohkem õhku jätta ja vältida seeläbi ka pikka küünilaadset hoonestust. Lõpptulemusega oleme suhteliselt rahul, kuigi loomulikult on detaile, mis ei vasta täielikult meie ootustele. Sellele vaatamata oleme tänulikud kõigile, kes olid objekti valmimisega seotud, sest tegu oli üsna pikaajalise ja keeruka protsessiga.

Olete teinud projekte nii RKASile kui ka ajaloomuuseumile. Kas tellijad erinevad kuidagi? 

Soonets: Ega RKASi ja ajaloomuuseumi eriti võrrelda maksa – sisu on niivõrd erinev. RKASil on omad nõuded ja normid nii haridushoonetele kui ka muudele avalikele hoonetele. Näiteks ruutmeetri täpsusega on paigas klassiruumid, aga ka tehnoruumid. Seega seal väga palju mänguruumi ei ole, lisaks materjalide, energiatõhususe jne nõuded.

Savi: Filmimuuseumis olid selle koha pealt vabamad käed. Tuli järgida ruumiprogrammi ja muinsuskaitse nõudeid ning seejärel lasta fantaasial vabalt voolata.

Lepper: Arhitektidena ei saa me olla kindlad, kas elus üldse mingit sellise olemuse ja väärtusega hoonet nagu filmimuuseum kunagi enam teha saame, aga lootma peab.

Kui oluline on teile kohatunnetus? 

Soonets: Kohatunnetus on väga oluline. Oleme arutelude käigus jõudnud äratundmiseni, et meile on kõige tähtsam hoone n-ö jalajälg ehk asendiplaani lahendus ja keskkond selle ümber.

Savi: Loomulikult peab see haakuma hoone funktsiooni, visuaalse poole ja muude omadustega, kuid suhe ümbruskonnaga on prioriteet.

Lepper: Kuid nn onanismiga ehk oma fantaasiates elamisega püüame tegeleda minimaalselt. Selle all peame silmas arhitektuuri tegemist üksnes eneseväljendusena – see on siiski mitmete osaliste koostöö. Püüame ajada seda liini, kus hoone kavandamisel arvestatakse keskkonna, tellija ning tema võimaluste ja muude teguritega. Niisama tuult püüdmas me tavaliselt ei käi. Ideaalne on, kui suudad uushoonestusega luua olukorra või tunde, et see hoone on seal olnud juba kaua ehk selle olemasolu ei halvenda ega tee ebamugavamaks linnaruumi kasutamist, vaid pigem respekteerib olemasolevat ja loob lisaväärtust.

Soonets: Võtame näiteks Tartu Pepleri tänava Naerumaa lasteaia. Kui tavaliselt on lasteaia krunt aiaga piiratud kinnine territoorium, kus sõna „aed“ on vahest isegi tähtsaim osis, siis seal püüdsime seda tava muuta. Küsimus oli selles, kuidas uuendada aastakümneid kestnud kuvandit ühest funktsioonist ning tuua see tänapäevasemasse olukorda. Meil oli hea koostöö Tajuruumi maastikuarhitektidega ja Tartu linnavalitsusega, kes olid lõpptulemuse saavutamisel suureks abiks.

Savi: Tuli mõte teha kahepoolne lahendus, nii et lisaks kinnisele territooriumile oleks ka avatud ala lasteaia ees, kus linnaväljakul on mänguplats, mida saavad kasutada nii selle lasteaia lapsed kui ka kõik teised.

Kas olete töös kokku puutunud ka asukohaga, mis ei inspireeri, kus ei olegi nagu millestki kinni võtta?

Savi: Ei saa vahest nii öelda. On olnud küll asukohti, mis jätavad alguses veidi külmaks, kuid siis tuleb sellest külmast inspiratsioon leida või liikuda edasi. Alati on midagi, millest kinni võtta, nagu öeldakse: heal arhitektil on alati vähemalt kaks ideed.

On teil ette tulnud, et mõni mõte on niivõrd hea, et sellest on raske loobuda ja olete sama ideega läinud uue projekti kallale?

Soonets: Otseselt ei ole. Iga situatsioon on siiski erinev.

Savi: Loomulikult on ideid, mis mõnes kohas ei hakkagi tööle – ja siis kasutad teises kohas sama mustrit. Tavaliselt on see siiski harv juhus ja sel juhul on tegu pigem millegi edasiarendamisega.

Soonets: Nõmme spordihoonega oli nii, et idee põõsas-majast tiirles juba varem mõtteis, seda küll palju väiksemas eramu mastaabis. Kui see projekt tuli, saime aru, et saame selle idee ära teha, sest koht ja situatsioon annavad selleks loa.

Teie töödes on tunda looduse ja hoonestuse hea tasakaal. Rääkige loodustunnetuse rollist arhitektuuris.

Soonets: Nagu eespool sai juba mainitud, siis on keskkond, kuhu hoonet projekteerime, meile väga oluline. Sealt tuleb esmainspiratsioon. Enne töö algust käime kindlasti ka kohapeal kinnistut vaatamas. Näiteks Tahkuranna golfikeskuse puhul ütles tellija, et tahab efektset ehitist, mis jääks silma, ehk hoonet, mille enda pärast tasub juba kohale tulla. Sidudes golfi ja olemasoleva keskkonna, jõudsimegi lahenduseni, kus on ära kasutatud kogu ümbruskonna loodus ning mis haakub ka spordiga.

Savi: Lõpptulemusena kerkis tehisliku künka otsa hoone, kust avanevad panoraamvaated nii merele, metsale kui ka golfiradadele.

Soonets: Nõmme spordihoone oli vana hoone, lihtsalt üks suur ilmetu avadeta kast keset rohelust. Selle puhul mõtlesimegi, kuidas hoonele elu sisse puhuda ja see keskkonda sobitada. Lahendusena pakkusime välja maja peal kasvavad ronitaimed. Õnneks tuli tellija selle ideega kaasa. Istutatud metsviinapuud pole veel oma õiget hoogu sisse saanud, kuid küll nad saavad.

Savi: Sellega haakub projekteerimisjärgus Tõrva gümnaasiumi laiendus, mille puhul on tegu kooli ujula, avaliku spaa ja majutusasutuse hübriidiga.

Soonets: Projektiga alustasime umbes kümme aastat tagasi. Vahepeal vajus eri põhjustel motivatsioon unarusse, kuid praegu asi liigub.

Savi: Kui rääkida selle hoone suhtest loodusega, siis oli esmane mõte, et laiendus võiks eristuda suhteliselt ratsionaalsest valge krohviga kaetud koolihoonest. Seega saigi inspiratsiooniks mõte justkui mingist putukast, kes püüab vaikselt metsa alla pugeda. Hiljem loomulikult tuli lisaks veel mulgi temaatika.

Olete haridusvaldkonna arhitektuurivõistlustel palju osalenud ja väga edukalt, võtkem kas või Naerumaa lasteaed Tartus ning Laagri ja Kohtla-Järve riigigümnaasium. Kas see valdkond on teile kuidagi olulisem kui teised?

Soonets: Otseselt mitte. Loomulikult on need hooned olulised, sest seal viibib meie järelkasv suure osa oma elust. Seetõttu suhtume nendesse objektidesse ka suure vastutustundega. Siin on asi kindlasti ka omajagu kokkusattumises: viimastel aastatel on lasteaedade ja riigigümnaasiumide konkursse rohkem olnud ja oleme jõudnud neist ka edukalt osa võtta.

Lepper: Ütleme nii, et meil on õnne olnud, kuid eks selle taga ole ka omajagu tööd.

Soonets: Ja üldjoontes on meil nii, et kui muude tööde kõrvalt aega on, siis üritame ikka kõiksugustel võistlustel osaleda. Konkursid on need, mis hoiavad vaimu värskena. See on sport omaette.

Üks teie varasemaid töid 2009. aastal oli projekteerida üle-eestilised hoolekandekülad. Mida te selles valdkonnas toimuvast arvate?

Soonets: Jah, esimene suurem võistlus, mille võitsime, oli hooldekodude projekt. Projekteerisime kokku kuus hoolekandeküla, ühtekokku üle kolmekümne eluhoone ehk peremaja. Igas peremajas elab umbes kümme inimest. Enne projekteerimise algust tehti meile tutvumiseks ringreis Eesti nõukogudeaegsetes ja ühes nüüdisaegses hoolekandekülas. Ühes nõukogudeaegses külas elasid erivajadustega inimesed näiteks vanades suurtes korrusmajades. Elamistingimused ei olnud inimväärsed ja olukorra sellises mastaabis nägemine võttis sõnatuks – see oli justkui täiesti teine maailm, ära unustatud maailm. Selleks hoolekandekülade projekt ellu kutsutigi, et pakkuda ka erivajadustega inimestele inimväärsed elamistingimused.

Olete osalenud viimastel aastatel arhitektuurivõistlustel väga edukalt. Kas teil ei ole vahepeal tekkinud tunne, et nüüd on kriis, enam ei jõua võistelda ja tuleb tööde projektiks vormistamisega tegelema hakata?

Savi: Päris kriisi mitte, aga kui järjest palju konkursse kaasa teha, siis mingil hetkel tuleb üleküllus ja väsimus.

Soonets: Ega nendest osavõtmine ole kella üheksast hommikul õhtul viieni töö. Päevasel ajal tuleb teha ikka lepingulisi projekte ja siis õhtul jätkata võistlustega hilisööni välja. Ja viimastel päevadel enne tähtaega pühendudagi 24/7 konkursile, sealhulgas laupäevad ja pühapäevad. Seepärast see ongi nagu omamoodi sport. Seega, kriisi ei ole, kuid vahepeal tuleb teha ka reaalselt tööd ning võidutööd projektiks vormistada. See kõver on kahjuks sinusoid ehk käib ülesse-alla.

Lepper: Näiteks 2017. aastal võtsime poole aasta jooksul osa 13 arhitektuurivõistlusest ning saime 11 auhinda, lausa kaheksal korral olime võitjad. Selline tsükkel oli tõesti nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga kurnav ja sellest väljatulemine võttis kõvasti aega. Järgmisel aastal jõudsime teha ainult kolm konkurssi, millest üks osutus õnneks võidukaks.

Loomingulises töös tuleb ikka ette kompromisse. Mis on jäänud kripeldama? Millistest põhimõtetest ei ole te nõus taganema? 

Lepper: Seda on raske öelda. Tavaliselt siiski püüame hoida kinni oma algsest kontseptsioonist, aga see pole alati lihtne.

Savi: Pärast meie esimest eskiisi alustavad tööd eriosade projekteerijad ja eks siis hakkagi tulema esimesed tagasilöögid. Suures plaanis oleme siiani hakkama saanud ja midagi väga hullu pole juhtunud.

Soonets: On loomulikult olnud väikseid eksimusi ja ehitusvigu, kuid see käib alaga kaasas.

Savi: Paljud asjad on sellised, mida ainult meie näeme, sest sellist täpsust nagu joonistel on ehitusplatsil peaaegu võimatu saavutada. Tavaliselt püüame välja selgitada tellija või tulevase hoone kasutaja vajadused ja lähtume oma töös sellest, lisaks loomulikult kohatunnetus ja sellega kaasnevad visioonid.

Soonets: Kui anda tellijale projekteerimise ajal kaasarääkimise võimalus, siis on ka hilisem suhtlemine ehitajaga lihtsam – oled tellijaga ühes paadis ja ehitaja vastutab otseselt tellija ees. Kuigi peaks olema nii, et tellija, projekteerijad ja ka ehitaja on kõik ühes paadis. Tahame ju kõik, et hoone valmiks – ja võimalikult algidee lähedaselt.

Savi: Paraku on tulnud ette sedagi, et ehitaja on mõne asja projektist mööda ehitanud, teadlikult või liigse kiirustamise tõttu ja ilma arhitekti teavitamata. Ja kuna tellijal on vaja hoone avada tähtajal, siis ongi see ehitaja omaalgatus jäänud parandamata, kuna vastasel juhul oleks ohtu sattunud graafikus püsimine. See teeb vahel tigedaks ja vahel kurvaks, aga on nii nagu on.

Soonets: Kui tegemist on sellise muudatusega, mis ohustab hoone kontseptsiooni või välisilmet niivõrd, et algidee kaob, siis sellega leppida ei saa. Eks ikka vahel pea omajagu võitlema ka.

Filmimuuseumi hoone kavandati osaliselt maa alla, et sobitada uued mahud ajaloolise kompleksiga, jätta maa peale rohkem õhku ja vältida pika küünilaadse hoone kerkimist.

Tõnu Tunnel

Tõrva gümnaasiumi laiendusena projekteeritud spaa ja õpilaskodu hoone, mis meenutab männimetsa alla pugevat putukat, eristub selgesti ratsionaalse ilmega koolimajast.

Boa Arhitektid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht