Igamehe õigus

Peeter Pere

Alustuseks parafraseerin hiljuti kuuldud lugu. Rabi juurde tuli arhitekt, kes kaebas, et kolleegid teevad talle detailplaneeringust kinnipidamist nõudes liiga. Rabi vastas, et arhitektil on õigus. Siis tuli rabi juurde teine arhitekt ja süüdistas esimest, et too ei taha  või ei oska kinni pidada detailplaneeringust, ja palus tunnistada esimese arhitekti pakutud kavand nõutud tingimustele mittevastavaks. Rabi vastas, et ka sel arhitektil on õigus. Siis küsis rabi naine, kuidas on võimalik, et mõlemal kaebajal on õigus – see pole ju võimalik? Rabi vastas, et ka naisel on õigus. Kõigil on oma õigus. 

        

Kui tark rabi vastas kõigile kolmele, et neil on õigus, mida siis tahta lihtsalt arhitektide liidu esimehelt? Ei ole ta targem kui vana rabi, olgugi et paljud seda ootavad. No pole mitte. Küll aga tean ma liidu esimehena, et see lugu pole see, mida mitmed vaatajad-kuulajad loodavad või arvavad selle olevat. See  kaklemise teema nimelt. Seletuseks siirdun arusaadavamasse jalgpallimaailma. Mõeldakse ju Eestis praegu jalgpalliterminites, me lihtsalt naudime seda süllekukkunud olukorda. Õigustatult. Niisiis, arhitektid ei löö selle Tartu „keissiga” omaväravat, ei tee ka oma värava all valesöötu ning pall ei libise ootamatult meie karistusalas vastasvõistkonna kätte. Ütlen seda eelkõige asutusele, kelle nime lubasin sel kuul mitte suhu võtta.  Selleks, et mitte kasutada klišeesid ja mitte minna kergema vastupanu teed. Me ei hakka väljakul omavahel kaklema ja sõnelema. Meie ridades on ajutine peataolek, millele järgneb oma ründemängijate koondamine ja uuele rünnakule minek, mis lõpeb võiduvärava löömisega.     

Sellest loost ei kasva välja riigihanke puhul seni ainumäärav odavaima pakkumise vaieldamatu esikohale tõusmine tulevastel võistlustel. Ei! Meie pingutame edasi kvaliteedi ja ausa ning võistleva, areneva, nauditava, mõtestatud mängu nimel. Kõrgliigasse pääsemise nimel. Nüüd, kui oleme play off’i saanud, on veel astuda üks väike samm. Seda kodupubliku toel, kes soovib näha Eesti edulugu  igas kultuuriga seotud valdkonnas.   

Millest unistavad meie konkurendid? Riigihankest, mõõdupuudest, tabelitest. Kas on võimalik korraldada riigihanget Pärdi  teose ettekandeks? Kes võidab, kui süldibänd on odavaim pakkuja? Või tuleb anda Pärdile, Tüürile, Tulvele ülesanne komponeerida heliteos, kus on ettemääratud hulk do-sid, re-sid ja mi-sid, kus on kolm viiulit, aga soovitavalt puudub neist esimene, üks kannel, kolm trummi ning välja peab tulema sümfooniasugemetega ooper, kus on kasutatud rohkelt koorilaulu ilma lauljateta (kokkuhoid töövõtulepingutelt). Või soovime rahvusvaheliselt tunnustatud  tippkunsti: olgu nagu Toomik, aga hinna poolest võtaks kellegi, kes lastekunstikoolis oli viieline. Kõige olulisem on pidada kinni reeglitest! Ka Lapini triibulised tööd maestro enda joonistatuna on liiga kallid, aga sellega saavad ametnikud ka ise hakkama. Küll need värvid ja rütmid kuidagi maestrolt „copi paste’ime”. Las tõmbab esimesed ära, pärast teeme ise edasi. Jne. Jne. 

Nii on Eestis käivitunud see n-ö säästule rajatud kultuuri majandamine ja riiklik tellimus utreeritud kujul: odavaim pakkumine ruulib. Kvaliteedile, oskustele, kogemusele ja ideedele näitame punast kaarti. Võistluskeeld ja väljakult minema! Lugupeetud professor Lapin! Vaata, palun,  mida kirjutas 7. oktoobri Sirbis ilmunud artikli kommentaaris Jaak Huimerind. Meil pole statsionaarseid žüriides tegutsevaid juhatuse või eestseisuse liikmeid. Ei hoia me neid kusagil kinnises ruumis, et oleks vajadusel „oma” kiirelt võtta. Pigem on ekspertide leidmine raske, sest arhitektid soovivad võistelda. Kahjuks ei osale arhitektide liit pahatihti ka võistluse korraldamises ja lähteülesande koostamises, sest korraldav pool  ei soovi liidule tema osalust hüvitada. Liit on ühiskondlik organisatsioon ja see tähendaks justnagu lõputut rahata töötamist. Otse selle loo trükkimineku eel peame järjekordse võistluste-teemalise koosoleku, kuhu kindlasti kutsun ka sinu.       

Korraldustingimusi on vaja muuta, seda on EA Lis arutatud juba enne mainitud kõmulist Tartu võistlust. Selle tarvis kaasatakse peale arhitektide ka omavalitsuste ja riigiasutuste esindajad. Kõigil on oma õigus, mis tuleb kirjutada ka uuendatud võistlustingimustesse, aga ikka nii, et arhitekti loovusele ning ideedele jääks oma avar mänguruum.  Lõpetuseks prafraseerin tuntud ärimehest endist poliitikut: „Kui tahate juurat, siis saate juura”. Aga ei, me ei taha juurat!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht