Hoiame seda, mis meil on

Narva taastamisest on unistatud selle hävitamisest peale, kuid koopiate asemel võiks piirilinnas anda võimaluse hoopis nüüdisaegsele arhitektuurile.

RIIN ALATALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Muinsuskaitse argipäev on kaaluda, mida hoida ja millel minna lasta. Tavapärased etteheited, et muinsuskaitse on minevikus kinni, satuvad ootamatusse valgusse, kui nõutakse ammu hävinenu vanal kujul uuesti üles ehitamist, mida muinsuskaitse enamasti ei toeta. Selliseid unistusi on igasuguseid: mõned aastad tagasi pakkus toonane kultuuriminister, et võiks taastada XVII sajandist varemetes olnud Viljandi ordulinnuse. Äsja käis ajakirjandusest läbi mõte, et uuesti võiks katuse alla saada ligi 500 aastat varemetes olnud Pirita klooster. Väga suur osa Eesti mõisaid külastavaid inimesi ootab, et nood taastataks pärisorjuse najal saavutatud hiilguses. Tartus kaalutakse endiselt, suisa koalitsioonilepingu tasandil, Kivisilla taastamist, Narvas on aga peaaegu et juba leitudki raha ajaloolise vanalinna ühe kvartali uuesti rajamiseks.

Pärand võimu põlistajana

Ammu hävinud ehitisi on mujalgi taastatud ning tavaliselt seondub sellega mingi poliitiline ambitsioon. Liivi ordu vägevust ei oska praeguses Eestis keegi oma poliitilise vankri ette rakendada ja seega oligi Viljandi ordulinnuse taastamise plaan tõenäoliselt lihtsalt romantiline uitmõte, nagu neid ikka pähe tuleb, kui varemetes kunagist võimsust ette kujutada. Kaasanis aga näiteks taastati 2005. aastaks XVI sajandil ehitatud ja juba samal sajandil Ivan Julma hävitatud Kul Šarifi mošee ebatäiuslike allikate alusel n-ö endises hiilguses. Euroopa ühe suurema mošee ehitusega tähistati ametlikult Kaasani linna 1000. aastapäeva, tegelikult tugevdati aga maavaradest väga rikka Tatarstani positsiooni SRÜs Kaasani khaaniriigi järeltulijana. Linna juubeliks valmistumisel lammutati aga märkimisväärne osa pitsilist puitarhitektuuri. Mais 2022 tähistatakse Kaasanis foorumiga „Venemaa islamimaailm“ 1100 aastat islami ametlikust vastuvõtmisest Volga Bolgarite riigis.

Narva vanalinn, mille ülesehitamine kerkib ikka ja jälle päevakorda. Vaade Narva jõelt Narva vanalinnale (1930–1940).

Carl Sarap / Virumaa Muuseumid SA / Wikimedia

Kaasani, aga ka teiste Tatarimaa mošeede taastamist rahastasid mitmed rikkad islamimaad, nii nagu nood teevad seda mitmel pool maailmas. Venemaal on viimased paarkümmend aastat jõuliselt taastatud ka õigeusu kirikuid. Muinsuskaitsjate meelehärmiks ei hoolita seejuures sageli väärtuslikust, väga vanast ehituskehandist: kirikuid ehitatakse suuremaks ja nende sisustust asendatakse. Ülekullatud kirikud naudivad võimu toetust ja tajuvad oma rolli valitsuse käepikendusena.

Siinkohal tasub torgata: kui Venemaal on üsna tavaline, et eksperte ei kuulata, siis Eestis ei suuda ma ikka veel uskuda, et riigikogu otsustas eirata kõiki ekspertide arvamusi ja peab kohaseks rajada Estonia teatrile juurdeehitus, mis moonutab Eesti kõige tähtsamat sümbolhoonet, hävitab pärandi ja vanalinna terviklikkuse ning on vastuolus meie kohustustega UNESCO maailmapärandi hoidmisel. Estonia ajaloo oluline tähis on selle ülesehitus. Arhitektuurivõistlus kuulutati välja juba 1944. aasta detsembris, parima ja originaali kõige enam austava lahendusena valiti välja Alar Kotli oma.

Tuleb rõhutada, et Estonia ja Niguliste kirik olid ainsad suure sümbolväärtusega objektid, mis Eestis pärast sõda ainult müüridest üles ehitati. Nigulistes õnnestus see süsteemse vastutöötamise kiuste. Endla ja Vanemuine lammutati aga suhteliselt taastamiskõlbulikust seisust hoolimata.

Mis jääb algupärasest alles?

Muinsuskaitsjad ei vastanda end mingil juhul kultuurile: Eesti väärib uut, nüüdisaegset ja hea arhitektuuriga ooperiteatrit. Estonia esindajate väide, et hädapärase juurdeehitusega tuleb leppida, sest rohkem pole raha, ei ole pädev ega pea lugu ei ooperist ega pärandist. On tagumine aeg lõpetada vägikaikavedu ja keskenduda sobiva asukoha leidmisele ja arhitektuurikonkursi korraldamisele. Estonia on ehitatud rahva raha eest ja küllap annetatakse ka praegu ooperiteatri ehitamiseks, kui vaja. Hea näide on Anu Raua keskus, kus paari kuuga saadi annetustest nii palju raha kokku, et meie tekstiilikunsti raudvaral on esimesed ja kõige olulisemad tööd meie rahvuslikku pärandit hoidvas ja õpetavas keskuses juba tehtud.

Kahju, aga nõustuda ei saa ka muusikute plaaniga rajada Ivan Julma vägede hävitatud Pirita kloostrile katus. Klooster on üks Tallinna sümbolehitisi, mis on ikka ja alati meelitanud nii seal kandis jalutama kui ka kultuuriüritusi korraldama. Klooster oli muuseas Eesti iseseisvuse taastamise järel esimese välismaise investeeringu huviorbiidis: sinna sooviti kujundada ameerikalik meelelahutuskoht. Alates 2005. aastast on kloostri varemetes korraldatud Birgitta festivali. Eestis aga kipub just festivalide ajal vihma sadama ja seetõttu on muusikud juba aastaid soovinud kloostrile katust peale panna. Kompromissina ongi müüridele kinnitatud konstruktsioon, et festivali ajaks saaks rajada vähese vaevaga ajutise katuse. Muusikutele on aga sellest vähe. Küll on kahju, et avalikkust oma nõudmistega eksitavad muusikud ei vaevu kaasa mõtlema, kuivõrd põhjalikult moonutab keskaegset kloostrit päris katuse rajamine. Nii suurele, s.o laiale ja kõrgele hoonele alalise katuse rajamisel on suure tõenäosusega vaja kandeposte, katus mõjutab müüride püsivust ja hoone toimimist, vaja on aknaid ja uksi, ilmselt muutub akustika ja see eeldab sekkumist. Kui hoone on kogu aeg kasutuses, on vaja põrandaid, tualette, garderoobe, kütet, soojustust … Nimekirja saab ainult pikendada. Kui see kõik ette võetakse, ei jää algupärasest kuigi palju alles. Kas kloostri hea aura festivalikohana jääb alles? Vaevalt. Väärikatest, 500 aastat sellisena seisnud varemetest jääme igatahes ilma.

Sama mure on ka ERSO kontserdimaja kavandamisega. Skåne bastioni kontserdisaaliks muutmine tähendab jämedalt väljendudes kõige terviklikumalt säilinud bastioni lammutamist, selle asemele kontserdimaja ning akendeta töö- ja prooviruumide rajamist ning seejärel mullaga katmist, et kontserdisaal näeks välja nagu bastion.

Vanalinna taastamine

Kõige intrigeerivam on muidugi soov taastada Narva vanalinn, esialgu küll üks kvartal. Narva taastamisest on unistatud selle Teise maailmasõja käigus hävitamisest peale. Muinsuskaitse tegi varemete ülesehitamiseks toonase poliitiliste eesmärkide kiuste pööraseid pingutusi. Arhitektuurivalitsuse muinsuskaitse osakonna juhataja Ernst Ederberg korraldas selle, et 1947. aastal kinnitas ministrite nõukogu arhitektuurimälestiste nimekirja, millega võeti Tallinnas, Narvas, Tartus ja Pärnus kaitse alla ka ridamisi varemeid, lootuses päästa need lammutamisest. Narvast oli nimekirjas suisa 31 ehitist. Nimekirja kroonisid aga kaks arhitektuurikaitseala: Tallinna Toompea ja Vana-Narva.

Ederberg saavutas ka selle, et Narva kirikute taastamiseks oli arhitektuurivalitsuse eelarves ette nähtud raha. Selle kasutamine tehti aga võimatuks ja 1950. aastate alguses lükati linnavalitsuse soovil kokku viimased varemed. Narva vanalinna ehitatud hruštšovkad tegid unistuse taastamisest võimatuks. Muinsuskaitse saavutas siiski selle, et raekoda ehitati üles Pioneeride paleeks ja alustati Narva Hermanni kindluse restaureerimist. Samal ajal taastati aga Poolas ja Saksamaal terve rida südalinnu. Ehe näide on Gdańsk: sõjas hävis ligi 90 protsenti vanalinnast, mis rajati taas vanade plaanide järgi.

Narva on jäänud kibedalt kipitama, ennekõike sellepärast, et Narva vanalinna ala ei ole endiselt linnasüdame vääriline. Esimene samm uue tähenduse andmiseks oli Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamine (arhitektuuribüroo Kavakava, 2012). Silmatorkav, traditsioonile viisakalt mütsi kergitav, kuid moodne arhitektuur tekitab siiani palju vastukaja. Paraku on kolledž jäänud ainsaks uuenduseks, uhke bastionideesine promenaad väga palju vanalinna ala ei mõjuta. Kümne aastaga ei ole midagi uut lisandunud ja kuulda ei ole ka muid ideid kui kopeerida seda, millest ollakse ilma jäänud.

Taastamise eestkõnelejad toovad eeskujuks Saksamaad, näiteks nii Hildesheimis kui ka Frankfurdis ehitati pommitatud vanalinna alale modernistlikud hooned. Esimeses lammutati need juba 1980. aastatel ja ehitati ajalooliste eeskujul uued, Frankfurdis lammutati Dom-Römeri projekti raames täitsa kabedad 1950. ja 1960. aastate hooned alles mõne aasta eest ja nüüd seisavad vanalinnas keskväljaku ümber ajalooliste hoonete koopiad ja veidi kaugemal stiliseeritud hooned.

Käisin sügisel põgusalt Frankfurdis, et oma silmaga uut vanalinna kaeda. Tunnistan, et minu arvates võiksime koopiate asemel anda Narvas võimaluse nüüdisaegsele arhitektuurile, kui keldrikorrused on säilinud, on põhjendatud linna struktuuri säilitamine. Seetõttu oli ka minu pilk Frankfurdis kallutatud, kuigi koopiahooned on väga kvaliteetsed ja hea maitsega tehtud, sama kehtib ka stiliseeritud majade kohta. Ometi on Frankfurt saanud kõigest uue turistilõksu: ajaloolise ilmega Römerbergi väljak on tüüpiline linna külaliste ja mitte elanike huvidega arvestav keskkond koos infopunkti, postkaartide, suveniiride ning üsna tüüpiliste söögikohtadega. Jalutasin sealt rahuliku südamega uuemaid linnaosi vaatama.

Taastamise eestkõnelejad toovad eeskujuks Frankfurdi, kus alles hiljuti lammutati 1950. ja 1960. aastate hooned. Nüüd seisavad vanalinnas keskväljaku ümber ajalooliste hoonete koopiad ja veidi kaugemal stiliseeritud hooned.

Silesia711 / Wikimedia

Kaasanis taastati 2005. aastaks XVI sajandil ehitatud ja juba samal sajandil Ivan Julma hävitatud Kul Šarifi mošee ebatäiuslike allikate alusel n-ö endises hiilguses. Euroopa ühe suurema mošee ehitusega tähistati ametlikult Kaasani linna 1000. aastapäeva.

A. Savin / Wikimedia

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht