Hea maja on väärt poolt kuningriiki

Mies van der Rohe arhitektuuriauhind näitas taas, et arhitektuur seisab keeruliste probleemide ees, alates ehitamise negatiivsest keskkonnamõjust kuni ebaõiglase eluasemeturuni.

TRIIN OJARI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuriauhind on suurepärane näide ühe linna oskusest rakendada arhitektuuripärand kultuuripoliitika teenistusse. 1929. aastal Barcelona rahvusvahelise näituse tarbeks rajatud Saksamaa paviljoni kavandas Ludwig Mies van der Rohe koos Lilly Reichiga ning hoonest, rääkimata selle jaoks tehtud toolist, sai silmapilk moodsa arhitektuuri manifest ja üks selle sümboleid. Seda hoolimata asjaolust, et ajutisena püstitatud hoone peagi lammutati ning aastakümneid toitsid legendi ainult mustvalged fotod ja joonised kümnetes raamatutes. Kuni 1983. aastani, kui Barcelona linnavõimude eestvõttel asutati Mies van der Rohe nimeline sihtasutus – Reichi nimi meesstaari kõrvale ei mahtunud! – ja kolme aasta pärast valmis paviljoni koopia. Mitmeti tõlgendatava teo pärandiloolisi aspekte ma siin lahkama ei hakka, ent katalaanidele andis see võimaluse väheldase hoone ümber kohe suurem lugu punuda. Juba aasta pärast oli Barcelona meeril Euroopa Liiduga sõlmitud leping Miesi-nimelise Euroopa arhitektuuriauhinna asutamiseks eesmärgiga „edendada oivalist arhitektuuri“. Praeguseks on see Euroopa tähtsaim arhitektuuriauhind, mis antakse välja iga kahe aasta tagant, kusjuures peale peapreemia saanu saab tunnustuse osaliseks ka üks noor, kuni 40aastane tõusev täht. Auhinnaga kaasnev programm, paviljoniga seotud kunstiprojektid, korralik meediakajastus, tseremooniale kohale saabuv arhitektuuriavalikkus – kõik see on teinud nii Miesi sihtasutuse kui ka Barcelona koos sellega nüüdisarhitektuuri vallas mõjukaks. Muide, Euroopa on selle auhinna kontekstis juriidiline konstruktsioon: osaleda saavad vaid teatud kultuurikoostööleppe sõlminud riigid, sh ka näiteks Armeenia, Ukraina ja koguni Tuneesia. Kunagi pole aga seltskonda võetud Šveitsi ning tänavu oli viimane kord osaleda Suur­britannial …

Berliini Frizz23 (Deadline Architects) on Saksamaa esimene kooperatiivne kontorihoone.

Jan Bitter

Ära ehita uut, vaid ehita ümber

Meid oli seitse arhitektuuriga seotud inimest, kes tänavuse Miesi auhinnasaaja välja pidid valima, žüriid juhtis Hispaania juurtega, aga Mehhikos tegutsev Tatiana Bilbao. Tutvus temaga veenis mind taas, et naisena arhitektuurimaailmas läbilöömiseks peab olema sitke ja sõnakas, õpetama õigetes ülikoolides, kaotamata seejuures grammigi oma sõbralikkusest. Esmakohtumisel žürii valikuprintsiipe ja sõnumeid kokku ei lepitud, mis tekitas Thessaloníki endisele abilinnapeale, ainsale valdkonnavälisele inimesele, suurt meelehärmi: teemad, mis arhitektuuris õhus, on paratamatult ikkagi siseringi asi ning ennast regulaarselt kursis hoidmata teed teistsuguseid valikuid. Tema imestuseks polnud aktuaalne näiteks nn tark maja. Tõepoolest, kilbile jäid hooned, mis olid targad teisiti, mitte tehnoloogiliselt supervõimekad. Nagu arhitektuuripreemiate määramisel tavaks (seda ka Eestis), oli enamik 532st esitatud objektist kas avalikud või avaliku sektori toel valminud hooned ja maastikukujundused. 40 objektiga lõppnimekirjas* oli erarahaga ehitatuid mõni üksik, näiteks eramajade premeerimise vastu oli enamik komisjonist – niivõrd suur tabu on need jätkuvalt äärelinnastumist taunivas Lääne-Euroopas. Seda suurem oli toetus eri tüüpi sotsiaalelamutele, üliõpilastele, väikse sissetulekuga inimestele või sootuks kodututele mõeldud kvaliteetsele elamispinnale, silma torkasid mitmed edumeelsed Prantsusmaa projektid. Traditsioonilisi auhinnapretendente ehk suuri ja kalleid kultuuriasutusi, kontserdi- ja muuseumimaju valikus ei olnudki, preemiat püüdma oli läkitatud pigem koole ja ülikoole, arvukalt rekonstrueerimisprojekte, väiksemaid linnakujundusi ja kultuuriobjekte, nagu kunstigaleriid või külastuskeskused. Tundub, et eelmise Miesi preemia laureaadi Lacaton & Vassali maksiim „Ära ehita uut, vaid ehita ümber!“ on aina enam ehituskunstis reaalsus, kuna modernismiaja ehituslikku substantsi on niivõrd palju. Loomulikult tiksus žüriil kuklas, et eelmistel kordadel olid võitjaks valitud renoveeritud sotsiaalelamud, enne Amsterdamis ja siis Bordeaux’s. Need on näited, kuidas muuta sõjajärgne „kole“ kortermaja suurepäraseks nüüdisaegseks eluasemeks. Argisema ja glamuurivabama arhitektuuri tunnustamise suund oli niisiis juba antud, soov esile tõsta loovat ehituskunstilist mõtet, mis taotleks võrdsemat ruumi ning laiapõhjalisemat ühishüve. Muidugi on see piisk meres ja preemiad ongi pigem sõnumikuulutajad ning eeskujud. Meie igapäevaruumi iseloomustavad aga endiselt odavad kaubanduskeskused ning viletsalt renoveeritud elamud, avaliku sektori hankesüsteemgi eelistab ilusale ruumiideele tavapäraselt soodsat hinda.

Kuidas on arhitektuur?

Kodukord näeb ette viie finalisti valimise, kuhu žürii ka kohale sõidab. Saan meie arutelude käigus sündinud valikud tagantjärele kokku võtta küsimusega, mida teeb maja ümbruskonnaga ning millise kogukonna loob. Valitud viisikusse ei kuulunud tingimata silmatorkavad maamärgid, vaid individuaalse ruumilahedusega rätsepaülikonnad, mis loovad ühtekuuluvustunde ning arusaama, et nii arhitekt kui ka tellija (mitmel korral olid nad üks ja sama!) on esmatähtsaks pidanud ruumi kvaliteeti, lisaväärtust, mis hoiab maja kasutajaid nähtamatu jõuga koos. Oli tunda detailidesse pandud hoolt, aga eelkõige arhitektide armastust oma ameti vastu: kõik meiega kohtunud autorid olid õnnelikud, et neil oli võimalus muuta maailma kas või veidikenegi paremaks. Sellise utoopiaprojekti kõige ehedam näide on raudteefarm Pariisis (Grand Huit, Mélanie Drevet Paysagiste), kogukondlik Eedeni aed. Tegu on linnaaiandusprojektiga, kus sümbioosis toimetavad üliõpilastele ja kodututele mõeldud elamu ja talutoodangust toitu pakkuv restoran, millel kasvuhoone katusel. Oluline on aineringlus: koos kasvatatavad aiasaadused kasutatakse ära restoranis, mille tulu aitab toita ja katta peavarju leidnud kodutuid. Viimistluses ja materjalides üsna robustne arhitektuurne ruum on siin pigem raamiks ülimalt lokaalsele ideaalmaailmale.

Kooperatiivne algatus oli käivitavaks jõuks ka Berliini Frizz23 (Deadline Architects), riigi esimese kooperatiivse kontori­hoone puhul. Arhitektuuribüroo enda arendatuna koondab see maja rea väikseid kultuuriettevõtteid, kes panid kesklinna keskklassistumise luua ees seljad kokku. Kogu projekteerimisprotsess oli olnud äärmiselt kaasav ning n-ö pehme kuni fassaadikatte üle koos otsustamiseni välja. Planeeringuga oli lubatud vaid väike protsent äripinnaga seotud elamist ja nii leiab majast büroode kõrval hübriidsed stuudio-büroo-korterid. Tuntud arhitektuuriajakirja Arch+ toimetuski asub peatoimetaja ruumikas kodus (või asub kodu büroos?) ning esitlusõhtuid korraldatakse elutoas ehk salongis. Samasugusest soovist luua endale taskukohane isikupärane elamispind on sündinud ka Barcelonas La Borda. Selle 28 korteri ja mitmesuguste ühisruumidega kooperatiivelamu autorid (arhitektide kooperatiiv Lacol) pälvisid Miesi noore arhitekti preemia. Nii raudteefarm, La Borda kui ka finalistide hulka jõudnud teine Barcelona sotsiaalelamu Cornellàs (Peris+Toral Arquitectes) rõhutavad ühtekuuluvustunnet soosivat identiteeti ka (sise)hooviga, korterite sissepääsud siserõdudelt ning poolavalikud ruumid ei lase majakaaslaste seas anonüümseks jääda ning panoptikumilaadne sotsiaalne kontroll on siin taotluslik. Teine silmahakkav joon on turuga vastuvoolu ujumine, tung reformida kapitalistlikus masinavärgis pelgalt kasumlikuks tootmisliiniks taandatud elamuehitust.

Võitjas ei olnud siiski kahtlust: stuudio Grafton Architects Kingstoni ülikooli õppehoone Town House oli väärt preemia statuudis toodud oivalise arhitektuuri kuldmuna. Fotodel end mitte nii lihtsalt kätte andev hoone (head majad ei annagi) pidi ülikooli soovi kohaselt mahutama kaks vastandliku funktsiooniga asutust, raamatukogu ja tantsustuudiod, ning olema linnaehituslik maamärk. Kõrge hoone betoonruudustikuga topeltfassaad rõhutab selle avatust tänavale, ümbruskonnale, kogu linnale: astuge sisse! Suurbritannias on valvurivaba kõigile avatud fuajee omaette julgustükk. Peale kohviku on siinsamas ka poollahtine tantsusaal, kus toimuvad regulaarselt etteasted, mis lisavad majakogemusele üksjagu performatiivset dünaamikat. Treppe mööda üles liikudes tajub ruumi emotsionaalset muutust: ühised õppetöö kohad vahetuvad eri vaikuseastmega raamatukogu ruumidega, märkamata ei jää akustikale pööratud tähelepanu. Rõdud, terrassid, privaatsed ja mitte nii privaatsed endassepugemiskohad, kogemuslik ning valikuid võimaldav ruum – kõik see võiks tunduda koroonapandeemia järel traumeeritud kollektiivsustajuga noortele ideaalse õppekohana. Graftoni arhitektid, 70aastased daamid Shelly McNamara ja Yvonne Farrell, on stambivaba kooslus, kes murendab tüüparusaama meestekesksest erialast ja kelle edu lainehari on saabunud viimasel kümnendil. Hiljuti pälvisid nad ka Pritzkeri preemia.

Mida arhitektuurilt oodatakse?

Kui siiani jõudnud lugeja küsib nüüd, kuhu on selle kõige taustal jäänud Eesti, siis ei läbinud ükski meie seitsmest objektist paraku esimest sõela, kus hoone pidi koguma vähemalt kolm häält, et edasi jõuda. Tõesti, alt üles initsiatiivil maju me siin veel ei ehita. Kogukonnaliikumine, nõrgemate aitamine, riiklikud renoveerimisprogrammid, hea avalik ruum – kõik see on algusjärgus. Väga palju kõva infrastruktuuri on tulnud 30 aastaga valmis ehitada, kuid loodetavasti jõutakse lõpuks ka pehmete väärtusteni. Tundub, et Euroopa eri osades oodatakse arhitektuurilt veel eri asju.

Valida välja poole tuhande seast üks maja, millele saab osaks au ja kuulsus olla Euroopa parim, on ülesanne nagu muinasjutus, kui kuningas annab oma tütre ja pool kuningriiki sellele, kes mingi imenipiga täidab ilmvõimatuna näiva ülesande. Keerulisi probleeme, mis seisavad arhitektuuri ees tänapäeva maailmas, näib olevat piisavalt, alates ehitustegevuse negatiivsest keskkonnamõjust kuni ebaõiglase eluasemeturuni, ning pole olemas ühte õiget lahendust. Pigem on lahendused lokaalsed, toimivad omas ajas ja kohas imeliselt ning kuningal jääb üle vaid üllatuda ja võitja pärjata.

Mies van der Rohe preemiat ehk oivalise arhitektuuri kuldmuna oli väärt stuudio Grafton Architects Kingstoni ülikooli õppehoone Town House.

Ed Reeve

Soovist luua taskukohane isikupärane elamispind sündis La Borda, 28 korteri ja ühisruumidega kooperatiivelamu Barcelonas (arhitektide kooperatiiv Lacol). Autorid pälvisid Miesi noore arhitekti preemia.

Institut Municipal de l’Habitatge i Rehabilitació de Barcelona

Raudteefarm Pariisis (Grand Huit, Mélanie Drevet Paysagiste) on kogukondlik Eedeni aed, linnaaiandusprojekt, kus sümbioosis toimetavad üliõpilased ja kodutud ning talutoodangust toitu pakkuv restoran, mil kasvuhoone katusel.

Guillaume Bontemps

* Objekte vt https://eumiesaward.com/edition/2022/shortlisted

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht