Hea ja mitmekesine linn

Eripalgelised linnad on rikkad sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike näitajate poolest, pakkudes seejuures mitmekesiseid elustiile ja tegutsemisvõimalusi.

Johanna Holvandus

Viimastel aastakümnetel intensiivistunud üleilmastumine on pannud rahvad rändama. Linnades on migratsioon märkimisväärselt juba mõjutanud väljakujunenud sotsiaal-majanduslikku ja rahvuslik-kultuurilist tasakaalu ning püstitanud linnajuhtide ette ülesandeid tekkinud olukorra edukaks lahendamiseks. On hakatud rääkima hüpermitmekesistest linnadest, nagu näiteks London, Pariis ja Kopenhaagen. Mitmekesisuse suurenemise puhul aga viidatakse ka sotsiaalse sidususe vähenemisele, tuuakse välja sotsiaalne lõhe, majanduslik ebavõrdsus ja rahvuskon­fliktid.

Osalusdemokraatia kasv

On selgunud, et ühtsed, vaid kultuurilisi ja rahvuslikke erinevusi arvestav suhtumine mitmekesisusse ei ole enam piisav ja vajab ümbermõtestamist sõltuvalt linna kontekstist. Linna edukuseks peetakse võimet tagada igale elanikule vajalikud eneseteostusvõimalused, kus peale kultuurilise ja rahvusliku eripära on arvesse võetud inimese elustiili, eluhoiakut ja tegevusvaldkonda. 2008. aasta majanduskriis tõi mitmesse Euroopa riiki kasinuspoliitika. Otsitakse võimalusi avaliku sektori panuse vähendamiseks, valitsemise paindlikumaks ja mitmekesisemaks muutmiseks. Rõhutatakse kodanike suurenevat rolli hoolekandeteenuste tagamisel ning elukeskkonna kujundamisel. See tähendab, et Euroopas toimub valitsemissüsteemi ümbermõtestamine ja osalusdemokraatia kasv.

Poliitikameetmete ja arengudokumentide (kokku 88) analüüsist selgub, et sõna „mitmekesisus“ on Tallinnas ja teistes Euroopa linnades laialdaselt kasutusel, kuid selle tähendus on hägune. Ka Tallinna arengukavas on palju juttu mitmekesisusest, sõna sisu jääb siiski küllalt deklaratiivseks, nt „pakume mitmekesiseid teenuseid“. Mõnes linnas käsitletakse mitmekesisust aga väga põhjalikult. Hea näide on Kopenhaagen, kus kohalikus omavalitsuses tegeleb mitmekesisuse koordineerimisega omaette töörühm ja Taani kolleegide kinnitusel on Kopenhaagen võtnud eesmärgi saada juba sel aastal Euroopa mitmekesiseimaks linnaks.

Palju kultuure koos

Nagu eespool mainitud, on Euroopa linnade mitmekesisuse allikaks sisseränne. Nii riigi kui ka kohalikul tasandil tegeletakse eelkõige rahvastiku mitmekesisusega. Riigi ja linna vaatenurk on paljuski erinev. Eesti ja Tallinn ei erine selles osas näiteks Suurbritanniast ja Londonist. Riigi tasandi poliitika on väärtuspõhine, n-ö kõrglennupoliitika, kus liigutakse ühtlustamise ja sulandamise poole, keskendudes rohkem võrdsete võimaluste loomisele. Linnatasandi poliitika on pigem madallennupoliitika, seetõttu ka palju pragmaatilisem ja pluralistlikum. Info levitamine Tallinnas eesti ja vene keeles ei ole küll paljudele meelepärane, kuid on asetatud Euroopa pragmaatilise poliitika konteksti. Suurema osavõtu tagamiseks on korteriühistu infopäevi mõistlik korraldada eesti ja vene keeles. Sama kehtib eesti ja vene meedia kohta, olgu tegu linnaosalehtede või ajalehtedega Pealinn ja Stolitsa. Eri keeles väljaannete ning üle-eestiliste meediakanalite sisu, teemade kattuvus ja politiseeritus võiksid olla rahuliku arutelu koht.

Tallinn

Põhja-Tallinna linnaosa arhitekt Kaidi Õis on märkinud, et Kalamajast on kujunenud Põhja-Tallinna vaste. Kui 1990. aastatel oli Tallinna vanalinn muutuste keskpunktis, siis uuel aastatuhandel on tähelepanu hakatud liikuma teistele asumitele – Kadriorule, Uuele Maailmale ja Kalamajale. 2004. aastal võrdles Tšehhi sotsiaalgeograaf L. Sýkora Budapesti, Praha ja Tallinna siselinna ja tõdes, et Tallinnas võib suurtest muutustest ehk gentrifikatsioonist rääkida üksnes Kadrioru puhul. Kümme aastat hiljem on olukord põhjalikult muutunud. Kalamajast on kujunenud tõmbekeskus nii inimestele kui ka investeeringutele. Kunagine halva maine ja sotsiaalse staatusega agul on muutunud loomekeskuseks (Telliskivi loomelinnak, peagi vanasse sukavabrikusse koliv kunstiakadeemia), nõutud elukeskkonnaks (noored, peamiselt eesti pered ja hipsterid) ja vaba aja veetmise kohaks (väikeettevõtted, lennusadam).

Jõudsal arengul on aga tumedam pool: üha kõrgemad kinnisvarahinnad ja ühistute nõutavad hoolduskulud tõrjuvad välja vaesemad, eakamad, väetimad. Paratamatult ka vähemusrahvustest elanikud, kes Põhja-Tallinnas moodustavad märkimisväärse osa. Kuhu nemad peavad kolima? Koplisse või Lasnamäele, kus kinnisvara hind on taskukohasem, keele- ja kultuuriruum mõistvam? Kalamajas ja Pelgulinnas aset leidvat „noor­eestistumist“ peegeldab kas või asjaolu, et seal tegutsevad asumiseltsid on eestikeelse elanikkonna hääletoru. Või on vene elanikkond tõepoolest passiivsem ja läheb muutustega vaikides kaasa? Samuti võib väita, et eestlased eelistavad elukohana puitasumeid ja ühepereelamuid, mis on omanäolisemad, intiimsemad, aga eeldavad keskkonna säilitamiseks suuremat pühendumist.

Põhja-Tallinn

Põhja-Tallinnas toimub üheaegselt kaks protsessi: asumisisene elanikkonna mitmekesisuse vähenemine ja asumitevahelise mitmekesisuse ning erinevuste suurenemine. Mõlemat toetavad piirkonna kohalikud initsiatiivid ja ettevõtmised. Loome- ja kultuuriinimesi ühendavad Telliskivi loomelinnak ja kultuurikatel, mis panustavad piirkonna ja selle elanike majanduslikku edukusse (idufirmad, inkubaatorteenus ettevõtte alustajatele, soodsad rendipinnad). Teiselt poolt püüavad sellised ettevõtmised nagu Toidupank (toiduabi eelkõige väikelastega peredele), Peeteli kiriku sotsiaalkeskus (tänavalaste sotsiaalsete oskuste edendamine) ja Pro Civitas (pikaaegsete töötute koolitamine, tööturule taassisenemine), Põhja-Tallinna pealinna keskmisest kõrgemad sotsisaaltoetused vähendada kihistumise kõrvalnähte.

Mida aktiivsemaks muutub kolmas sektor, seda enam joonistuvad välja linnaelanike vajadused, seda enam tekib kohalikul tasandil ideid paremaks tegutsemiseks ja linnavalitsusega suhtlemiseks, isegi kui koostöö ei taha vahel kohe sujuda. Kolmas sektor pakub teenuseid asjatundlikult, sest nemad ise on määratlenud vajaduse nende teenuste järele.

Põhja-Tallinnas annab sääraselt põimunud ruumiline, sotsiaalne ja inimeste vajaduste kooslus aimu tärkavast hüpermitmekesisusest, mis ulatub sügavamale kui üksnes rahvuslik ja sotsiaal-majanduslik mitmekesisus, hõlmates ka elustiili ja hoiakuid. Just Põhja-Tallinna eriilmelisust ja võimalusi peetakse tõeliseks väärtuseks, kui mitte linnaosa genius loci’ks, mille säilitamiseks peavad eri sektorid linna valitsemisel koos töötama. Probleemi sõnastamisest ja tegutsemissoovist jääb väheks. Kestlikud on need kolmanda sektori ettevõtmised, mille rahastuses osaleb ka avalik sektor.

Mitmekesisuse kindlustamine

Kokkuvõttes on Euroopa linnade elanikkonna mitmekesisus paratamatu ja vältimatu. Oluline on leida viise sellega kohanemiseks ja selle ärakasutamiseks. Sellised konfliktid nagu Pariisis, Kopenhaagenis ja Tallinnas kergitavad pinnale ka juba eespool mainitud probleeme. Tuleb meeles pidada, et kiiresti langetatud otsused ei pruugi viia püsivate lahendusteni. Pigem on vaja mõelda, milline on hea ja toimiv linn. Linn, mis võtab arengu kavandamisel arvesse oma avaldumisvorme, tunneb ära uudsed, tulemuslikud ettevõtmised ning soodustab toimivate ettevõtmiste kestlikku tegevust, ongi mitmekesine linn.

*Artikli valmimisel on kasutatud Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse projekti „Divercities“ materjale.