Festival „Ökokallas” Sotšis

Kalle Vellevoog

29. ja 30. septembril peeti Sotšis Moskva Arhitektide Liidu korraldatud rahvusvaheline arhitektuurifestival „Ökokallas” („Eko-bereg”), Eestit esindasid festivalil Aleksandr Zverev ja Kalle Vellevoog. Tegemist oli juba kolmanda festivaliga, kus käsitleti linnaga piirneva ranna-ala säästliku arendamise teemat. Eelmine omataoline toimus Peterburis (Eestit esindas seal arhitekt Andres Alver). Festival koosnes mitmetest üritustest: seminarist, näitusest, töötubadest ja ekskursioonidest. Osalejaid oli peale Venemaa Tšehhist, Montenegrost, Lätist, Ukrainast ja mujaltki, esineti ettekannetega rannaalade linnaruumiga integreerimise kogemuste kohta. Aleksandr Zverevi ettekanne puudutas Tallinna kesklinnaga piirneva ranna-ala arengut linnahalli ja lennuangaaride vahelisel alal. Festivali raames toimus rahvusvaheline noorte arhitektide ideevõistlus teemal, kuidas elavdada, ja integreerida Sotši linnaga linnaäärne mererand. Aleksandr Zverev ja Ingrid Aasoja pälvisid sellel võistlusel kolmanda auhinnalise koha. Kuigi Sotši on ülevenemaalise tähtsusega kuurortlinn, on linna mereäärne rannajoon enam kui kurioosne: kitsas klibuline rannariba on katkestatud nõukogude aegsete rohmakalt valatud betoonmuulidega. Ranna-alleel jalutades kaob tihti visuaalne side merega, sest kaldapealse on hõivanud kõikvõimalikud lõbustusasutused, mis katkestavad rannaga paralleelse liikumise.

Teine tõsisem probleem on Musta mere murdlained, mis asjatundjate väitel on võrreldavad ookeanilainetusega. See seab erilised nõuded rannaehitistele ja tingib vajaduse kaitsta rannikuriba. Võistlusel jäid kõrvale mitmed kontseptuaalselt huvitavad, kuid sealsesse olustikku sobimatud tööd, kus polnud arvestatud ohtliku murdlainetusega.

Festivali raames tehti ekskursioon tulevastele Adleri olümpiaobjektidele. Kuna korraldajate sõnul oli enamik selle piirkonna ehitistest sündinud ilma planeeringute, projektide ja ehituslubadeta, andis see võimudele vabad käed lükata tulevase olümpiaküla ala buldooseriga lagedaks ja alustada n-ö puhtalt lehelt. Vaid vana ortodoksi surnuaed pääses likvideerimisest ja seisab betoonringiga piiratud oaasina keset tohutut ehitusplatsi. Peale taliolümpiaehitiste valmivad alal ka ambitsioonikas jalgpallistaadion ja vormel 1 ringrada koos tribüünidega. Vaadates tohutut lagedat välja raskesti tuvastatava autorsusega olümpiaehitiste vahel, võib vaid kujutleda, millised inimmassid suudaksid selle täita, mis võiks toimuda siin suurürituste-järgsel ajal.

Teine tunduvalt emotsionaalsem kogemus oli väljasõit Punase Lageda (Krasnaja Poljana) ehk Eesti Aiakese (Estosadok) külla. Sotši olümpiamängude suusakeskus kerkib sõna otseses mõttes 1886. aastal asutatud eesti küla kohale. Juba kohalesõit Adlerist läbi kunagise kauni ja puutumatu looduspargi on dramaatiline: sillad, viaduktid, killustikukoormatega segi pööratud jõeorg, hingemattev ehitustolm ja müra.

Eesti küla meenutavad vaid külaraamatukogu ja Tammsaare majamuuseum, mis on sattunud uute korruselamute piiramisrõngasse. Peatänava ääres asuva Tammsaare muuseumi sissepääsu palistab ehitajate autoparkla. Voorivad lõputud veoautode kolonnid, mis keerutavad üles sellise tolmu, et inimestel on hingamiseks vaja respiraatoreid. Kohalike väitel lahkusid viimased eesti asukad külast juba mõni aeg tagasi. Küla eesti kogukonna juht teatab telefonis vene keeles oma eemalviibimisest ning loodetud kohtumine eestlastega jääb ära.

Meile arhitektidena pakkus huvi linnaline keskkond, mida eesti küla asemele rajatakse. Kerkivad hoonemassiivid ja põhjalik projektiesitlus, mille leidsin hiljem internetist, loovad ettevõtmisest äärmiselt veidra pildi: keset Musta mere äärset loodusparki rajatakse tõsimeelselt historitsistlikku kivilinna, mille keskosas troonib kuldsibulatega õigeusu kirik, projekti visualiseeringud meenutavad tänavavaateid kusagilt Austria Alpide väikelinnast. Seni on sellesarnastest eksperimentidest kuulda olnud Hiinast, kus ajaloolisi euroopalikke väikelinnu on miksitud kohalikku maastikku ja siis „kvaliteetkinnisvarana” rikkale elanikkonnale müüdud. Kuna tegemist saab olema Venemaa ühe tähtsaima rahvusvahelise suusakeskusega, siis on arendajatel ilmselt olnud ettekujutus, et Austria väikelinna kulissid aitavad keskust edukalt rahvusvaheliselt turustada. Eesti Aiakese sajanda aastapäeva väike ja ebamäärase vormiga mälestuskivi Tammsaare majamuuseumi eesõues jääb uues võltsis ja pompoosses linnakeskkonnas ilmselt ajalooliseks kurioosumiks.