EKA väliruum

KARIN BACHMANN

Autorid Karin Bachmann, Mirko Traks ja Uku Mark Pärtel (Kino Maastikuarhitektid)

EKA väliruumi põhiline mõte on jääda võimalikult avatuks, küpsemismärkidega pooltooreks ruumiks, mida maja kasutajad saavad iga kord uuesti lahendada. Kogu kujundus on minimalistlik, et jätta võimalused lahti, kuid peamised vajadused – mugav istumine, sotsiaalsed kokkupuutepunktid, jalg­rataste parkimine – on kaetud.

Tunnetuslikult jaguneb kunstiakadeemia väliruum poolprivaatseks (siseõu) ja avalikuks (Kotzebue ja Põhja puiestee poolsed väljakud ning hoonega külgnev tänav). Sisenemist kõrgkooli mõjusfääri rõhutab sissepääsude juurde koondatud tavalisest kõnniteest eristuv katend.

Peasissekäigu esine väljak on ilmakaarte suhtes soodsa asukoha ja tiheda kasutusega koht, kus kohtuvad tänaval sõitjad-kõndijad, akadeemiasse saabujad-lahkujad ja poekülastajad. Aktiivse liikumise kõrvale on kujundatud linnaruumiline paus päikese ja pinkidega. Üle tee asuva suure pargiala ja sealsete skulptuuridega on väljakul istujail silmside – see on omamoodi eelpost pargialal toimuvatele näitustele, etendustele jms.

Kotzebue tänavaga külgnev väike väljak asub põhjaküljes. Sein on hoone selles osas kahe meetri kõrguseni „tumm“, seega sobib see üliõpilastööde eksponeerimiseks. Väljak on ka kohviku õueruum. Tänavaäärse allee mõttelise pikendusena on väljakul kaks kõrgetüvelist sarapuud. Pisikese ruumi madalhaljastuses on kasutatud restpeenart, kus taimed kasvavad turvaliselt võre all ja sirutuvad sealt välja, samal ajal saab võrel kõndida ja pingil istujad võivad sinna jalgu toetada. Peenar on edasiarendus keldriaukudes ja jalamatirestide all lokkavast metsikust kooslusest, mis lepib vähese valguse ja harva niisutusega. Restpeenra seemnekooslus sisaldab vähem ja rohkem tuntud looduslikke, sh õitsvaid, liike, mille esinemist avalikus ruumis enamasti pigem taunitakse. Kunstiülikooli sallivas väliruumis on neil just seepärast parim elupaik.

Igast küljest seinaga ümbritsetud hoov on töökodade õuepikenduseks, puhkuseks, kohtumisteks, õppetundideks, hoovipidudeks. Seal ei ole kunagi päikest – välja arvatud müüriäärne, kuhu jõuab õhtupäike –, seega hoidutakse sellesse kohta sobimatutest taimedest. Terrassidel, alates päiksepiirist kolmandal korrusel, hakkavad kastides kasvama viinamarjad ja hoovi tasapinnal pinnakattesse süvistatud aukudes metsviinapuud.

Esimesena Eestis oleme EKA asfaldil kasutanud tänavaprinti (ingl asphalt stamping). Ehitaja, ennekõike kliimast tingitud kahtlustest hoolimata päädis tüütuseni järjekindel pealekäimine perfektselt kohandatud metoodikaga (taaskuumutatud asfaldile matriitsidega mustrite pressimine), mille tulemusena on asfalti kui igapäevast materjali hoone tähtsuseni küündivalt väärindatud. „Ridade vahele kirjutatud“ efekte, nt rohelist sammalt mõnes vähekäidavas hooviosas või mustri vihmasel ajal eriti reljeefset esilekerkimist tuleb veel oodata. Ja eks väliruum saabki valmis veidi hiljem kui maja – taim tahab kasvada, ruum kodustatud saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht