Eesti karune „nokamüts“ kõige kõigemate seas

KATRIN KOOV

Eesti paviljon paistab silma asjalikkuse ja mõõdukusega. Kui paljud naaberpaviljonid püüavad publikut liimile saada edeva väliskesta või efektse show’ga, siis eestlaste väike puust majake selliseid trikke ei tunnista. Näidatakse ausalt ja rahulikult, mida see riik endast kujutab, ja lastakse publikul ise avastada. Paviljonil on palju nurki ja soppe ning igaühest leiab mõne väikse üllatuse. Hoone maht on tihe ja kompaktne, ühtlasi tekib huvitav ruumiline efekt, kus igas punktis ollakse korraga nii sees kui väljas – päris suletud ruume ei paistagi, need on osavalt ära peidetud. Sestap jääb positiivne mulje hästi avatud süsteemist, kus on peidus palju väikseid saladusi.

Üks detail, mis eristab Eesti paviljoni kõikidest teistest, on kiiged. Neid on palju ja neid kasutatakse rõõmuga, kiikujaid on igas vanuses ja kaalukategoorias. Kahekaupa paigutatud kiikedel saab nii võidu kiikuda kui ka omaette hüpnootiliselt kõikuda. Kiikede nišid liigendavad hästi suurt mahtu ja põhjendavad fassaadi auklikkust. Hoone logistiliseks miinuseks võib pidada ülemiste korruste vahelist ühendust, mis oleks võinud olla mugavamalt integreeritud hoone avatud struktuuriga, et juhtida külalised sujuvalt läbi aatriumi metsani välja. Praegu on aga trepikoja tagaotsas kinnine betoonpüstik (arusaadavalt vastavuses evakuatsiooninõuetega).

Palju on tehtud nalja naaberpaviljoni samasuguse arhitektuurielemendi, eenduva noka üle (kellel on ikka pikem ja ägedam). Venemaa paviljoni pikk, kitsas ja peegeldava plekiga kaetud varikatus sissepääsu kohal on tõesti esmapilgul efektsemgi, kuid suurt muud huvitavat selles paviljonis ausalt öelda vaadata pole. Suured kõledad saalid ülespuhutud ekspositsiooniga ei paku pooltki nii palju avastamisrõõmu kui väiksem ja karusem „nokamüts“ sealsamas kõrval. Vene paviljonis räägitakse Mendelejevi tabelist (vaat kus uudis!) ja selle seostest toidulauaga. Plussiks on muidugi katuseterrass, kus saab käia.

Kõige mõjuvam katuseterrass (ja üldse kogu kontseptsioon) on aga hoopis poolakatel. Nende õunakasvatuse traditsioonid on valatud tõelist ruumilist üllatust pakkuvasse vormi: õunakastidest laotud „laohoone“ peidab endas ehtsat paradiisiaeda katusel. Luule­ridadega sisse juhatatud poeetiline õunapuuaed õitsval aasal kaob igas suunas lõpmatusse (peegelseinad loovad tunde piiritust ruumist, sulades ülaservas ka taevaga kokku), läbi selle lookleb tee ja üksiku skulptuuri ümber lendlevad liblikad ja mesilased. Maapealse (katusepealse) paradiisi illusioon on loodud. Allpool antakse ülevaade Poola heroilisest ajaloost ja põllumajandusest, paviljoni ees aga tiksub maapealne tänavaelu moodsa tantsumuusika rütmis, kohvikus pakutakse õunasiidrit ja päikesevarjud pritsivad uduvihma.

Ka Eesti paviljoni juures leiab möödakõndija mõnusa lebotamise koha – suurte patjadega tõstetud platvorm tänava ääres näeb välja nagu hüljeste lesila.

Kui veel ära märkida võrdluseks mõned kõige kõigemad paviljonid, mille hulgas meie väiksel riigil tuleb silma paista, siis pakun siinkohal ühe võimaliku nimekirja.

Kõige tugevama atmosfääriga on Austria alpimetsa installatsioon, hapniku tootmise teema (BDA arhitektid ja maastikuarhitektid).

Kõige esteetilisemalt mõjuvad Araabia Ühendemiraatide seinad-kõrbedüünid (Foster + Partners).

Kõige poeetilisem on Poola elamuslik ruumilahendus paradiisiaiast õunakasvatuseni (arhitekt Piotr Musiałowski, Studio 2PM).

Kõige tagasihoidlikumana mõjub Bahreini eemalt peaaegu märkamatu, aga seestpoolt väga kaunis valgest betoonist aedade labürint, mis on täidetud vilja­kandvate oaasidega (arhitekt Anne Holtrop, maastikuarhitekt Anouk Vogel).

Kõige fotogeenilisem on Suurbritannia õhuline sülem, mesilaste pidamise teema (autor kunstnik Wolfgang Buttress, insener Tristan Simmonds).

Kõige mängulisem on Saksamaa paviljoni sisu, mis on väga informatiivne ja interaktiivne nagu nt Ahhaa keskus ning meeldib väga lastele (Schmidhuberi arhitektuur, Milla & Partneri sisu).

Kõige füüsilisem on Brasiilia hiiglaslik konteineraia kohale paigutatud võrk-pandus, kus kõndides on väga raske tasakaalu hoida (Studio Arthur Casas + Atelier Marko Brajovic).