Eesti arhitektuuri konspekt
Elav ruum – sajand Eesti arhitektuuri. Koostanud Carl-Dag Lige ja Mait Väljas, tekstide autorid Mait Väljas, Carl-Dag Jürivete, tõlkinud Koit Randmäe, Brit Pavelson ja A&A Lingua. Kujundanud Koit Randmäe ja Brit Pavelson. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015. 244 lk.
Arhitektuurimuuseumi uue püsiekspositsiooniga kaasnenud trükis „Elav ruum – sajand Eesti arhitektuuri“ on vaadeldav-hinnatav mitmest vaatepunktist. Raamatu sihtgrupina on nähtud arhitektuurihuvilisi, nii et mõni professionaali mätta otsast tehtud etteheide võib ehk ka ülearu olla.
Ülevaateraamatuid on Eesti XX sajandi arhitektuuri kohta välja antud pigem vähe ja uutele tulijatele on ruumi küll. 15 aastat tagasi ilmus Leonhard Lapini koostatud kogumik „Eesti XX sajandi ruum“. On olemas Mart Kalmu piibellik üldteos „Eesti 20. sajandi arhitektuur“, mida antikvariaatidestki raske leida, ning minu mõne aasta eest koostatud märksõnadele üles ehitatud raamat „100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri“. Suurt rohkem ilmunud polegi. Seega oli arhitektuurimuuseumi raamat teretulnud ja positiivne uudis. Rõõm uuest raamatust kippus põhjalikumal süvenemisel aga kaduma.
Raamatu ülesehitusest arusaamiseks peab hoolikalt lugema sissejuhatust, sest sirvides on sellele raske pihta saada. Esimese poole moodustab sõnas ja pildis ajatelg, et anda ülevaade sajandi olulisematest arhitektuuriilmingutest, teise poole hõlmavad temaatilised plokid, kus lühikese sissejuhatuse järel tutvustatakse üksikobjekte.
Ajatelg
Sissejuhatuses lubatakse, et ajatelg annab lihtsa ja selge ülevaate sajandi olulisematest arhitektuuriilmingutest. Ilmneb, et mõisteid „ajatelg“, „lihtsus“ ja „selgus“ saab mitmekesiselt interpreteerida. Arhitektuuri „ajatelg“ eeldanuks graafilist esitust, kus on selgelt ja ülevaatlikult näha arhitektuuriilmingute vaheldumine, olulisemad ühiskondlikud sündmused ja märgilised teosed. Käesoleval juhul on piirdutud vaid kümnendite märkimisega lehekülje servas, mis on teemat mahukust arvestades selgelt liiga suur üldistus. Lihtsus ja selgus eeldab teatavasti teksti liigendatust, olgu vahepealkirjade, aastaarvude vms abil. Raamatusse laotatud konspektiivses tekstijorus on aga ajastute muutumist ja ilmingute vahetumist raske märgata ka valdkonda tundval inimesel.
Lootusrikkalt vaatasin raamatule otsa kui võimalikule õppematerjalile. Kahjuks on sellest vaid mõõdukalt abi. Õpilased ja tudengid, kel on selle ainesega koolitöös vaid põgus kokkupuude, saavad seda kasutada Eesti arhitektuuriloos kanooniliseks kujunenud objektide pildikogumikuna. Märgata on ka mõningast kontseptuaalset ebaühtlust: teatud ilminguid on käsitletud põhjalikumalt, kuid mitmed olulised teemad on jäänud peaaegu puutumata ja terve rida illustratsioone teksti toetuseta. Nii ei selgu kuidagi, millisesse konteksti paigutuvad Johansoni paefunktsionalistlikud hooned. Terminigi leiame alles tagapool kultuuriplokist. Illustratsioonide ja teksti paigutus kipub kohati olema üksteisest sõltumatu ja isegi irdne.
Teemaplokid
Raamatu teise osa moodustavad teemaplokid, kus tutvustatakse hooneid nende kultuurilise ja ühiskondliku rolli valguses. Jääb pisut selgusetuks, miks on lähtutud just sellistest märksõnadest nagu „kultuur“, „ühiskond“, „puhkus“, „linn“ ja „fantaasia“, aga mitte näiteks „haridus“ (seda käsitletakse küll põgusalt peatükis „Ühiskond“), „transport“, „tootmine“, „sisekujundus“ vms. Laiema kontekstiga märksõnad võivad anda küll mitmekesisema ülevaate arhitektuurist kui ühiskonna osast, kuid raamatu mahtu ja sihtgruppi arvestades paistab see olevat olnud liigselt ambitsioonikas ülesanne. Tekst mõjub pigem lühikonspekti või pildiallkirjade laiendusena. Kuna ühe teema all on püütud hõlmata mitmeid alateemasid ja seda pika ajaperioodi vältel, ei ole tulemuseks terviklik teemakäsitlus, vaid suhteliselt hüplik tekst. Pildivalik vaid süvendab peataolekut.
Üksikobjektid
Millised objektid raamatust leiab, selgub vaid seda sirvides, sest sisukorras see kahjuks ei peegeldu. Kui üksikobjektide valik näitusel on selgelt piiritletud muuseumi kogudes sisalduvaga, siis raamatus saanuks seda täiendada. Pisut arusaamatuks jääb tekstide napisõnalisus. Kui raamat oleks leksikoni formaadis ja igal lehel kaks kuni neli objekti, siis oleks see mõistetav. Praegu ruumipuudust pole, mistõttu Eesti arhitektuuri märgilised teosed väärinuksid pikemat tutvustust. Tekstid on jäänud seejuures kunstiteaduslikult kirjeldavaks. Elu ja inimesi, mis ajaloo rahvahulkadele ligitõmbavaks teeb, napib. Olgu need siis lood Pärnu rannahotelli saamisest ja projekteerimisest, Tallinna saksa teatri arhitektuurivõistluse tulemustest, laululava koopiast Vilniuses või hoopis uue ooperiteatri saaga, mille lõpplahenduse tõttu säilis kesklinnas hulk väärtuslikku puitarhitektuuri. Kõik need lood illustreerivad hästi oma aja arhitektuurikultuuri ja väärinuksid esiletoomist.
Illustratsioonid
Kui enamasti eksponeeritakse juba Mart Kalmu jt XX sajandi üldteostest teada-tuntud fotosid ja jooniseid, siis suure väärtusena võib selle raamatu puhul esile tuua varem publitseerimata fotode esitamist, asjaolu, mis rõõmustab ka iga päev arhitektuurilooga kokkupuutujaid. Võtkem või Eesti Üliõpilaste Seltsi maja tagumine rõdu, mis hiljem saaliehituse käigus lammutati, põnev on ka suur aerofoto 1930. aastate Lillekülast, kus on näha nii Maasika ja Vaarika tänav kui ka ammu hävinud puidust hipodroomihooned. Kui huvilistele suunatud väikese formaadiga raamatus pole ehk kohta projektijoonistele, siis fassaadivaated ja linnaruumikujutised on igati kohased, kuigi nii mõnelgi juhul on need liiga väikesed. Üle kahe lehe ulatuva Estonia teatri asemel võinuks suurelt näidata hoopis Tallinna kesklinna eksperimentaalprojekti (1968, Malle Meelak ja Mart Port, lk 189). Millisena toona nähti linna tulevikku ja kuidas seda omal ajal graafiliselt edasi anti, on põnev igale huvilisele.
Raamatu kujundus ja ülesehitus
Kujundus on esmapilgul atraktiivne, visuaalselt mõjus ja enamasti hästi jälgitav, kui välja jätta tumedad tekstileheküljed, kust teksti eristamine on jõukohane vaid noortele kotkasilmadele. Raamatukujunduslikes küsimustes konservatiivina arvan, et kujundus peab raamatu sisu toetama, võimendama olulist ja aitama sel paremini esile tulla. Didaktilise ambitsiooniga trükiste puhul on see eriti oluline, sest materjali haaratavus hõlbustab selle omandamist. Seda ambitsiooni ei ole tegijad küll esile toonud, aga mulle tundub, et just hariduslik eesmärk on nii püsiekspositsiooni kui ka sellega kaasneva trükise juures kõige olulisem. Lihtsaks ei ole materjali omandamist aga tehtud, pigem vastupidi. Struktuur, mis võib veenda näitusesaalis, jääb raamatu puhul kuidagi lõdvaks, lugedes tekib pidev segadus, kus parajasti ollakse. Silma torkab (vahe)pealkirjade vältimine või nende paigutamine raskesti märgatavasse kohta. Kujundusliku võttena võib see olla huvitav, tarbija seisukohalt mitte eriti. Kujundus võimendab ka segadust teose formaadi osas: kohati oleks tegu nagu albumi, kohati leksikoniga. Eriti arusaamatuks jäävad üle kahe lehe paigutatud fotod, mis sisu kuidagi rohkem ei ava. Aimatav on soov jätta kujundusse õhku ja ruumi, see ei tundu aga sellise teose puhul eriti oluline.
Raamatus on esitatud suuresti püsinäituse tekstimaterjal, mida on vaid pisut täiendatud. Kui näituse saateks ilmub kataloog, siis on enamasti olnud tavaks pakkuda seal põhjalikum sissevaade ainesesse. Selle raamatu puhul on tekst jäänud peaaegu sama napiks kui näitusel ja sellega on kadunud ka üks argument, miks raamatut üldse osta. Tegelikult on Eesti XX sajandi arhitektuuri lühikäsitlust vägagi vaja. Raamat on ju niisama sirvimiseks tore, millegi leidmiseks ja teadasaamiseks tuleb aga ikka need varasemad teosed üles otsida. Edaspidi võiks rohkem mõelda sihtgrupile, mõelda, kellele ja milleks raamat tehakse.