Disainihariduse revolutsionäär Martin Pärn

Martin Pärn: „Me lahendame tihti pseudoprobleeme, mis on püstitatud inertsist. Ülikool võiks olla uute ideede katsetamise ja visioonide loomise koht.“

ENE LÄKK

Martin Pärn on EKA strateegilise disaini professor ja ühtlasi TTÜ tööstusdisaini külalisprofessor ning sealse disainiõppetooli hoidja. Ta on ka disainivaldkonna edendaja: disainipoliitika, disainiaasta, Eesti noore disaineri auhinna Säsi ja Eesti disainikeskuse mõtte üks käivitajaid ning ideolooge. Ta on hinnatud praktik, teinud koostööd paljude ettevõtetega, võitnud rohkelt auhindu, muu hulgas tootedisainiauhinna Bruno mööbliseeria Krog eest ning rahvusvahelise auhinna Red Dot klapplauaga Martin. Praegu on ta on disainibüroo Iseasi juhtiv­partner ning ametis sotsiaalministeeriumi töökeskkonna arendamisega uues kavandatavas superministeeriumis.

Ligi sada aastat tagasi asutati Saksamaal disainiõppe kants Bauhaus, mille mõju disainimaailmale võrreldakse relatiivsusteooria omaga füüsikas. Uues koolis juurutati moodsa kunsti ja tehnoloogia ühendamist. Sajandi keskel rajati Bauhausi eeskujul Ulmi disainikõrgkool, ent õppekava arendati edasi ning pandi alus disainiõppe teaduslikule suunale. Mõjukuse tõttu nimetatakse sellist õpet Ulmi mudeliks. Eesti hariduses peetakse revolutsiooniliseks kuus aastat tagasi rajatud disaini ja tootearenduse õppekava, mille eesmärk on siduda teadus, tehnoloogia ja disain ühtseks loovaks distsipliiniks. Miks oli vaja luua EKA ja TTÜ ühine magistriõppekava, kui kunstiakadeemias oli disaini eriala magistriõpe juba olemas?

Martin Pärn: Disainiharidus (toote- ja graafiline disain) tähistab tänavu Eestis oma 50. sünnipäeva. Kogu see aeg on disaini õpetatud EKAs, ühelt poolt rikkalikus loomingulises keskkonnas õlg õla kõrval kujutava kunsti, arhitektuuri ja tarbekunsti erialadega, teiselt poolt aga isolatsioonis tööstusdisaini partneritest, inseneriteadusest ja majandusest. Ilma nendeta ei leia aga disain ühiskonnas rakendust. Kui kommunikatsioonile suunatud graafiline disain on jalad ilusasti alla saanud, siis arendusele keskenduva tootedisainiga on lugu keerulisem. Tajusin, et n-ö toodame tudengeid tühjusesse. Meie ettevõtetel puudus kultuur, kuidas tootedisaini rakendada ja kasutada. Seega tuli välja mõelda, kuidas olukorda muuta.

Koostöö TTÜ mehaanikateaduskonnaga algas tegelikult mitu aastat varem, kuid vaid ühe projekti raames kohtumine ei osutunud eriti tulemuslikuks. Maailmavaade ja ka lihtsalt õppetöö kalender erinesid niivõrd palju, et ühiseid arusaamu ei tekkinud. Need esimesed ebaõnnestunud katsed andsid pigem indu juurde ja sealt kooruski ühisõppekava mõte, mille kaudu saame taustu, erialasid, maailmavaateid ja rahvusi järjepidevalt kokku treenida ja kasvatada.

Disain ja tootearendus kannab siin kaht eesmärki. Ühelt poolt ühendab disainerid ja mitte-disainerid, kellest enamik on insenerid, üheks koos töötavaks süsteemiks, teiselt poolt saame disaini inimkeskse lähenemise tuua TTÜssegi ja ehk nii rohkem mõju avaldada, kui disainerid seda üksi suudaksid teha. Minu nägemuses oleme kui väike viirus, mis seda suurt ülikooli disainmõtlemisse nakatada üritab.

Kui ühisõppega alustasite, iseloomustas Eesti ettevõtteid vähene investeerimine tootearendusse, mistõttu nõudlus tootedisaini järele oli väike. Teie õppekava visioon oli tõsta siinsete ettevõtete arenduspotentsiaali. Kas plaan on täidetud?

Meil ongi kaks eesmärki: õpetada tudengid nüüdisaegsete väljakutsetega toime tulema ja süstida disaini rakendamise mõte ka teistesse nii ülikooli sees kui ka ettevõtluses. Nende kuue aastaga on disaini rakendamises muutunud nii mõndagi. Teenusedisain on leidnud oma tee riigisektorisse ja äsja disaini­rakendaja auhinna teeninud Proeksperdi näitel ka IT-ettevõtetesse. Ilmselgelt oleme teel sinna, et disain on edukate ettevõtete arendustegevuse komponent.

Oleme loomulikult ka ise pidevalt arenenud. Alustasime tootedisaineri ja mehaanikainseneri tegevuse kokkupõimimisest, praegu käsitleme tegevusvälja palju laiemalt. Ühenduslüli pole siinjuures mitte väljundi formaat, vaid sisendina kasutatav disaineri mõtlemine. Toodet ei saa kavandada vaid tootekeskselt. Enamikus lahendustes on ühendatud toote ja teenuse olemus. Puhtalt teenusekontseptsioonide esitamine moodustab ehk kolmandiku tudengite töödest. Kui alustad oma tööd probleemi juurte otsimisest, siis oleks kohatu piirata võimalikku lahendust vaid mehaaniliste seadmetega, sest asjakohase lahenduse võib anda hoopis uus teenus.

Alustasite ühisõppega TTÜ mehaanikateaduskonnas, aga haarasite partneriteks ja tahtsite õpetada disaineri mõtteviisi ka infotehnoloogia, ettevõtlusõppe ja teiste erialade üliõpilastele. Kas see on õnnestunud?

Jah, oleme selle poole teel. Oleme muutuse alguses, see tähendab, et tudengid otsivad aktiivselt võimalusi. Me ei anna neile lahendada selgelt sõnastatud probleemi, vaid kirjeldame valdkonda või teemat. Näiteks palume uurida, milliseid inimlikke vigu tehakse haiglas patsientide hooldamisel. Nad ei tea täpselt, mida otsima lähevad, ja seega võivad leida väiksemaid ja suuremaidki kitsaskohti. Seejärel tuleb jõuda asja juurteni, küsida, mis ajendab inimesi käituma üht või teist moodi. Selle võivad tingida inimeste huvid, harjumused, võimed või hoopis keskkonna või tehnoloogia piiratus. Lahtise pilguga teemale lähenedes peame olema vabad ka lahendusettepanekutes. Kui meil on grupis mehaanikainsener ja tootedisainer, siis peavad nad olema võimelised mõtlema kaugemale oma erialast, leidma näiteks parima viisi, kuidas luua toimiv teenus näiteks infotehnoloogia abil.

Kuidas valmistate tudengeid ette koostööks ettevõtetega ning oma ettevõttega alustamiseks ja kaubamärgi loomiseks?

Meie prioriteet on tagada lõpetajatele oskus töötada multidistsiplinaarses arendusmeeskonnas ning näha kaugemale oma aluseriala raamidest. Disainmõtlemise loov protsess on universaalselt rakendatav paljudes olukordades ning igas arendusprojektis tuleb välja töötada seatud eesmärkide täitmiseks sobiv tegevus ja tööriistad. Mida tugevam on erialane põhi, seda paremate tulemusteni jõutakse.

Meie asi on suunata tudeng tajuma oma rolli ettevõtluses. Ettevõtlusained moodustavad ühe kindla tüki õppekavast, kuid oma äri alustamine ei ole peamine eesmärk. Kuigi meil on teadlikult väga laiali venitatud õppekava, hoiame siiski kindlat joont. Ettevõtluspisikuga tudengid saavad meie antud alusele oma äri rajada. Näiteks Aap Piho Warm North. Samuti on meie vilistlane äsja pärjatud prillidisainer Karl -Annus.

Teie õppekavas on tähtsal kohal projektid ettevõtetega. Millised neist on olnud märkimisväärsemad?

Meie eesmärk ei ole õppetöö raames lahendada ära ettevõtte akuutsed probleemid või vormistada nende toote­ideed. Selleks on meil toimiv turg, ülikool ei tohiks tööalaselt konkureerida disaini- või inseneribüroodega. Oleme selles osas endale väga selged reeglid kehtestanud.

Ülikooli võimalus on uurida, otsida ettevõtte tegevuses või tehnoloogias arengusuundi, millele kontseptsioone visandada. See on mäng tulevikuga, kuid selle osalised on päris inimesed oma soovide, harjumuste ja vajadustega. Need püüamegi avastada. Näiteks töötasime eelmisel sügisel koos rõivakaubandusettevõttega Baltika. Mõtlesime sellele, kuidas tulevikus rõivaid ostetakse. Paratamatult suunavad firmade mõtteid ja tegevust praegu toimivad käitumismustrid. Toodete-teenuste kasutajate kõrvalseisjapilk, mis otsib uusi võimalusi, on väga väärtuslik.

Meile annab eelise ja suure võimaluse ka vabadus läheneda probleemidele laiahaardeliselt. Tõhusad lahendused võivad jääda väljapoole kõigi asjaosaliste tegevusraame. Võtame näiteks meie koolihariduse. Õpetajad õpetavad ja otsivad parimaid uusi õpikäsitlusi, arhitektid loovad ruumi, IT-ettevõtted toetavaid teenuseid, mööblitööstus toodab mööblit. PISA testid näitavad, et meil on kõik suurepärane. Siis aga tehakse uuring, mille järgi on kolmanda klassi lõpetanud lastest 93  protsendil rühihäire. See on väga drastiline kõrvalmõju. Kui üritame selle probleemiga tegeleda eelloetletute tegevusväljas, siis vaevalt me hea tulemuseni jõuame. Nüüdisaegsetele õpikäsitlustele ja seda toetavale ruumile ja mööblile tuleb läheneda kompleksselt, valdkondadeüleselt, ainult nii saab leida lahenduse rühiprobleemile samaaegselt parema õpikeskkonna loomisega. Me lahendame tihti pseudoprobleeme, mis on püstitatud inertsist, seetõttu ei leia me ka lahendusi uutele kitsaskohtadele. Ülikool võiks olla see koht, kus uusi ideid katsetada ja visioone luua, et nende üle laiemalt arutada.

Ajakiri Domus valis teie disaini ja tootearenduse õppekava Euroopa 50 parima hulka, aga kõrgkooli taset mõõdetakse lõpetajate edukusega. Kui palju tudengeid olete selle kuue aasta jooksul vastu võtnud ja kui palju neist on lõpetanud? Kui palju lõpetajaid on leidnud erialase töö või loonud oma firma ja läbilöögivõimelise kaubamärgi?

Esimesed kaks lendu olid veidi rabedamad. Rahvusvahelise lennukõrguse saavutamine võttis oma aja. On arusaadav, et pidime oma tudengitöödega usutavuse välja teenima. Kolmandast lennust alates on meie lõpetajate protsent umbes 80. Kokku on esimeses viies lennus õppinud 53 tudengit, kellest 28 on lõpetanud ja kaheksal on lõputöö pooleli. Täiendust on oodata juba jaanuaris. Viisime just läbi tagasiside küsitluse ja 16st vastanust on kõik erialasel tööl, kes arendusüksuses Saksamaal või Türgis. Mitmed meie välistudengid on leidnud töö ka Eestis.