Digiühiskonna keha ehitus
Raaljuhitud protsessid1 enamasti füüsilises ruumis ei kajastu. Kuidas rakendada digiteadmised nii, et see ei tähendaks vaid konverentsilaua või kohvikutooli alla integreeritud pistikut?
Tundub, et mida kaugem ja hõlmamatum on vormiloome ja geomeetria, seda tuttavam peab olema materjal, mida vormitakse. Nanomaterjalid kaardistavad sensorite abil ümbrust, muudavad kineetika abil kuju või on erakordselt vastupidavad. Neid uurides kirjeldataks justkui tuleviku ehitusmaterjali. Tegelikult on kõik need omadused olemas ka siinsel toorainel puidul, aga seda pole osatud veel lihtsalt sel viisil kasutusele võtta. Kas nii nüansirikas materjal võiks sobida digikehandi ehituseks paremini kui levinud pulberplastmaterjali 3D-printimine?
Materjaliteadmised arhitektuuris
Hiljuti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas esinenud Taani arhitektuuri ja infotehnoloogia keskuse (CITA – Center for Information Technology and Architecture) ülikooli teadlane Martin Tamke esitles uurimust puidu painutamise kohta kergkonstruktsiooni saamiseks. Puidu suunapõhine tugevus lubab luua painde abil koorikpinna, mille elemendid reageerivad pinge ja gravitatsiooni tõttu samaaegselt. Sellise konstruktsiooni korral saab luua suuri puitkarkasskupleid, mis reageerivad oludele (nt lumekoormus) vastavalt.
Stuttgardi ülikooli arvutidisaini ja -konstruktsiooni instituudi (ICD – Institute for Computational Design and Construction) ja struktuuride ehitamise ja disaini instituudi (ITKE – Institute of Building Structures and Structural Design) arhitektuuriteaduskonna tudengid on pannud õhukesed puitplaadid reageerima õhuniiskusele ning teinud paviljoni, mis niiskel ajal (nt vihma korral) sulgub ja kuivamisel taas luugid avab, nagu näiteks männikäbi.2 Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikooli3 teadurid on leidnud viisi, kuidas kasutada puutüve looduslikku hargnemist konstruktsioonielemendina. Nn kahvel lõigatakse tavaliselt masinlikult standardiseerimise nimel ära ning asendatakse konstruktsiooni ristsuuna tugevdamiseks metallplaatide, poltide või tapiga. Londonis on välja töötatud ja järele proovitud viis, kuidas harkkasv ära kasutada. Kasvav puu skannitakse veel enne mahavõtmist programmiga, mis analüüsib kogutud infot. Lõpuks võetakse maha ainult ehitamiseks sobilikud puud ja jäetakse kõik teised kasvama. Sobivate puutüvede puidu eripära kasutatakse ära arhitektuurilahenduse väljatöötamisel.
Sama tehnikat on rakendatud ka Eesti puitpõrandafirmas Bolefloor. Põrandalaudade kasvujooni ja laudise perimeetrit skannides leitakse arvuti abil põrandalauale kõige optimaalsem naaber. Nii on tulemuseks iga põrandalauda väärtustav ja kordumatu disain.
Kõigi eelmainitud meetodite rakendamiseks on vaja hallata suurt kogust suurandmeid. Me ei kasuta masinate võimalusi ja paneme nad seniajani tegema tappe, mida sajandite jooksul on kirvega taotud, ega otsigi uusi lahendusi. Kui raaljuhitud masinal pole vahet, kas lõigata 500 korda tappi ühesuguse nurga all või iga kord teisiti, siis miks hoida kinni standardiseerimisest?4
Paleotehnikad neotehnika ajastul5
Ameerika poliitikateoreetik ja anarhist Kevin Amos Carson väidab, et nüüdismasinate potentsiaal on siiani kasutamata. Neotehnoloogiate, näiteks väikeste elektrikodumasinate potentsiaali pole siiani uue majandusmudeli loomiseks suudetud rakendada, vaid need on asetatud paleotehnilisse raamistikku ning nendega toodetakse seda, mida on siiamaani vaja olnud. Sellise võrdluse võib tuua ka Eesti puidutööstusest: masinad on pandud tegema seni tehtut (kirvega välja raiutud tapid) ja nende võimaluste ampluaa on rakendamata. Jean Pouve ütleb, et tehnoloogia vallas on parem juhtida kui sabas sörkida. Eesti puidu- ja vineeritöösturitel ning CLT-materjali tootjatel on olemas viie teljega CNC-freesid, aga masinad toodavad sajanditetagust arhitektuuri. Masinat mõistes ja mõtestades saame tehnoloogia arendamist juhtida.
Tallinna arhitektuuribiennaali raames püstitatakse arhitektuurimuuseumi ette uus puitinstallatsioon. Paviljon peab valmima rahvusvahelise võistluse võitnud arhitekti ja Eesti puidutööstuse koostööna. Sel korral uurib Belgia arhitekt Gilles Retsin plaatmaterjali, nt ristkihtpuitplaadi ja vineeri võimalusi, et luua soodsa elamispinna tarvis kiiresti püstitatavad ja kerged ehituslahendused.
Materjali väärtustamine
Eestis on praegu metsa rohkem ja Euroopas vähem kui kunagi varem. Puidust ehitamise propageerimiseks on õige aeg. Palju Eestis raiutud puitu läheb odava toorainena ekspordiks. Nn traditsiooniline palkmaja, mis jõuab Eesti metsast Alpidesse, toob kohalikule majandusele vähem tulu, kui võiks. Disaineritele tuleks anda võimalus lahendada puitmaja tänapäevastest vajadustest, vormikeelest ja tootmisvõimalustest lähtuvalt. Nii saaksime turule tuua oma käekirjaga toote, millega võidaks mitu valdkonda ning materjal saaks disaini tõttu väärtustatud.
Puitu võiks Eestisse jääda üha rohkem: kuigi iga teine eramu on praegu ehitatud puidust, on ühiskondlike hoonete osakaal nullilähedane. Selle asemel et transportida terast Indiast või segada betooni, võiks järgmise koolimaja, lasteaia või ooperimaja ehitada puidust.
Ühiskondlikud hooned tuleb peagi Euroopa Parlamendi direktiivide järgi6 projekteerida 0-energia majana, mistõttu tuleb puidust ehitamise ideed tutvustada juba praegu. Rahandusministeeriumi algatatud eelnõus (koostamisel) pannakse ette, et järgmisel kahekümnel aastal tuleb pool majadest tellida puidust. See annab aga siinsetele puidutöösturitele võimaluse oma kätetööd linnaruumis näha ning teadmised energiatõhusast majast ja optimaalsest tootmisringlusest kohapeal lähemale tuua. Järgmise küprokist ostukeskuse või kortermaja asemel võiks Eestis nagu Rootsis Växjö linnas või Londoni Hackney linnaosas ehitada ainult puidust hooneid. Juurdeehitused, restaureerimised, korruste lisamised – kõike seda saab teha materjalist, mis on betoonist poole kergem.
Visioonist meetodini
Arhitekt peab olema teadlik materjalidest, tehnoloogia võimalustest ja energiatõhusa hoone aluspõhimõtetest, et projekteerida digiühiskonnale sobiv (linna-)ruum.
Mario Carpo7 väite kohaselt on kadumas näiteks Itaalia humanisti Leon Battista Alberti arusaam, et valminud hoone on kas arhitekti visiooni identne koopia või XIX ja XX sajandi massprodutseeritud korduvate elementide kogum. Digiprotsesside kasutamisel ei ole vaja kunagi enam toota sama elementi samal meetodil.
Renessansiajastu arhitekti Filippo Brunelleschi töö ei lõppenud ehitusjooniste valmimisega: uuenduslike ideede teostamiseks oli vaja ka uut ehitusmeetodit. Ehitusplatsi poris uute kivitõstmismasinate või marmorit transportivate laevade kallal toimetades nõudis Brunelleschi pidevalt tehnoloogia uuendamist. See päädis renessansiajastu suurima kuppelehitise, Firenze Santa Maria del Fiore toomkiriku ehitamisega.
Nüüdisvisioonid raaljuhitud ja ekraanidel ruumidest vajavad arhitekte, kes võtavad materjali ning tehnoloogia võimalusi arvesse ning integreerivad teadustöö disainiga või vastupidi, loovad meetodid, mille abil oma ideed optimaalselt ellu viia.
Meediateoreerik Douglas Rushkoff on julgustanud raamatus „Digitaalajastu kümme käsku“ igaühte astuma esimest sammu, sest valida on vaid kahe võimaluse vahel: „programmeeri või saa programmeerituks“. On oluline mõista, et kui laseme masinal end suunata, mitte ei juhi seda, siis saame ehituskunstis vaid sabas sörkida, mitte teed näidata, nagu see on meie IT-sektoris. Tark materjal vajab tarka kasutajat loomaks targale ühiskonnale tarku maju.
1 S.o veebipõhised digilahendused.
2 ICD ja ITKE Stuttgardi paviljon, 2014.
3 „Design & Make“, kursus 2016. aastal.
4 Paul and Percival Goodman, Communitas: Means of Livelihood and Ways of Life. Vintage Books, New York 1947, 1960.
5 Mario Carpo, The Alphabet and the Algorithm. 2011.
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja Euroopa Parlamendi direktiiv 2012/27/EL energiatõhususe kohta.
7 Mario Carpo, The Alphabet and the Algorithm. 2011.