Avalik ruum on inimestele. Aga kus on inimesed?

Valga tühi uus keskväljak näitab selgelt, et kui tahta luua tähendusrikast avalikku ruumi, mis leiaks ka kasutamist, tuleks seda teha koos kohalike elanikega.

ANN KRISTIIN ENTSON

Avalik ruum on kõigi kasutuses ja käsutuses: kõik võivad seal olla ja vabalt toimetada. Üha enam tunnistatakse, et avaliku ruumi loomisel tuleb arvesse võtta võimalikult laia kasutajaskonna vajadusi ja huve. Selleks et üleüldse teada, millised on need huvid ning vajadused, peaksid avaliku ruumi tegelikud kasutajad saama ka ruumi loomises päriselt kaasa lüüa. Ka kohalik inimene on teatud määral ekspert. Seega peaks ruumi loomisel planeerijate ning arhitektide kõrval osalema ka elanik, mitte olema vaid kohati kaasatud.

Avaliku ruumi loomine

Planeerimisseadusest tulenevalt tuleb avalikkus ruumiloomesse kaasata, kuid pole veel tava, kuidas seda teha. Praegu kohtab sisulist kaasamist harva, veel harvem saab kaasamisest osalus.

Tihtipeale näib, et planeerimisel huvitutakse avalikust arvamusest alles siis, kui projekt on juba sisuliselt valmis. Sel juhul ei ole kaasamisel mõtet, sest inimeste arvamus väga palju enam ei loe, kuna nad on ruumi kavandamisse kaasatud liiga hilja ja pigem formaalselt.

Kui inimesed on arutelusse n-ö kaasatud, aga otsus võetakse vastu mujal ja pole teada, kes nimelt seda tegi, ning lõppotsus ei ole arutlusel olnud ette­panekutega kooskõlas, toob see tõenäoliselt kaasa pettumuse ja pahameele. Nii võidakse hakata kaasamise mõttekuses kahtlema ning järgmisel korral pole inimestel enam soovi osaleda.

Kindlasti ei peaks elanikke otsustusprotsessi kaasama vaid sellepärast, et see on seaduses ette nähtud, vaid tuleb mõista, miks seda vaja on. Ruumiloomes tuleb astuda samm edasi, liikuda kaasamisest osaluseni ehk luua ruumi koostöös. Ruumiloomes osalemisega saadakse teadmisi ruumi ja selle loomise viiside kohta, see kasvatab omakorda teadlikumad ruumikasutajad. Osalemine on oluline ka kogukonnatunde loomiseks.1

Valga keskväljak

Valga uus keskväljak on üks „EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames korda tehtud linnaväljak, mis avati 2018. aastal (autorid Gianfranco Franchi, Chiara Tesi ja Rea Sepping). Üks Valga keskväljaku rajamise eesmärke oli linnatuumiku ajaloolise vanalinna osasse koondamise soodustamine. Väljaku atraktiivne avalik ruum pidanuks ka muud funktsioonid ja asutused sinna kanti kokku tooma ja väljaku ümber elu käima panema. Siiamaani oli ajalooline südalinn olnud õigupoolest tühjana seisvate hoonete sisehoov.

Valga keskväljaku asukohavalik on osa linna strateegiast tugevdada ja tihendada ajaloolist südalinna.2 Strateegiline otsus on kiiduväärt: arendada kahanevas linnas muinsuskaitsealust ajaloolist piirkonda, et luua atraktiivsem ja tihedam linnaruum.

Kuna linnaväljak loodi praegusest tuiksoonest kõrvale jäävale alale, oleks tulnud selleks, et uus väljak linlaste seas populaarsust koguks, pöörata rohkem tähelepanu just valgalastele ja teha pingutusi nende arvamusega arvestamiseks. Valga keskväljaku kavandamisse elanikke aga sisuliselt ei kaasatud, ei lähteülesande koostamisel ega väljaku projekteerimisel.3 See on arvatavasti üks väljaku vähese kasutuse põhjusi – keskväljak ei ole n-ö oma.

Osalusprojekt visiooni loomiseks

Arhitektina huvitas mind, kuidas muuta Valga keskväljak kohalike elanike silmis atraktiivsemaks. Otsustasin teha koos valgalastega keskväljaku arenguplaani: teha ettepanekud tühjalt seisvate hoonete kasutuselevõtmiseks, välialade parendamiseks ning uute tegevussuundade ja ettevõtmiste kavandamiseks.

Kuigi projekti mõte oli luua keskväljaku visioon, leidsin, et selle eesmärgi saavutamine võib ühtlasi kaasa aidata väljaku aktiveerimisele. Nii korraldasingi keskväljakul avaliku arutelu, planeerisin koos Valga muuseumiga ekskursiooni ja avasin koostöös hoone omaniku ning kohaliku noortekeskusega ühe väljakul asuva maja üheks päevaks, mil leidsid aset töötoad ning arutelud.

Viimased kaks üritust jäid paraku planeeritud kujul ära, kuna oli kehtestatud eriolukord. See sundis mind seni plaanitut ümber mõtestama: kolisingi kogu oma tegevuse üle n-ö virtuaalsele väljakule4 ja asusin seal koos kohalikega tulevikku kavandama.

Virtuaalväljak avas täiesti uued võimalused. Esiteks saab nii edastada palju mitmekesist teavet ning uues keskkonnas on mugav välja käidud mõtetega tutvuda. Teiseks võib igaüks teha seda sobival ajal, sõltumata ürituse toimumisajast. Kolmandaks saab virtuaalväljakul pidevalt ja tihedalt suhelda. Tihedama suhtlemisega paranes märkimisväärselt ka dialoogi kvaliteet. Kuna virtuaalväljakul saab oma ettepaneku selgitamisel esitada ka visuaalset materjali, viib see dialoogi jõudsalt edasi.

Seejuures tuleb tõdeda, et eelnenud füüsiliste kohtumiste ja ettevõtmisteta poleks virtuaalne väljak arvatavasti nii edukalt ja vilkalt toimima hakanud. Praegusel juhul oli projekt juba valgalastele tuttav ning koostöö kandis vilja: virtuaalne kanal andis osalusvõimalused, mida füüsiliselt polnud ehk nii kerge saavutada.

Koostöös kohalikega olen välja pakkunud väljakuäärsete tühjade majade uue kasutusotstarbe. Seal võiksid olla näiteks Liivimaa keskus, teabepunkt, näituseruum, seminariruumid, samuti võiksid väljaku ääres ja väljakul asuda sise- ja väliturg, ka käsitööpood koos töökodadega.

Ka Valga noortekeskus võiks tegutseda keskväljakul. See tooks noored inimesed väljakule. Noortemajas võiks olla laenutuspunkt, kust saab rattaid, pingpongireketeid, palle ja kõike muud, mida väljakul kasutada.

Väljakul võiksid ka tegutseda suure terrassiga pubi ning kohvik-pagarikoda. Kohviku saaks ühendada linna ainsa raamatupoega. Keset väljakut paiknevast ürituste majast saaks pidustuste ja muude sündmuste toimumispaik.

Mida Valgast õppida?

Kindlasti tuleb avaliku ruumi projekti õnnestumiseks teha koostööd, seda nii asutustel, omavalitsusel, ekspertidel kui ka kohalikel. Koostöö toetub avatud suhtlusele. See on palju lihtsam, kui asjaosalised üksteist mõistavad, aga selleks on vaja kõiki pidevalt asjaga kursis hoida.

Avatud suhtluse korral tuleb ka usaldus. Valgas ilmnes nii mõnelgi korral, et väga erinev info tekitas tihtipeale segadust, teadmatus põhjustas aga pahameele ja umbusu olukorra paranemise suhtes.

On ilmne, et avalikku ruumi ei planeerita üleöö ja kõik protsessid võtavad aega, kuid kohalikele elanikele tasub siiski rääkida ka kavatsustest, mis kohe realiseeruda ei pruugi. Muidugi peab seejuures olema selge, et plaan pole veel täiesti kindel, ning vältida valeootusi ja pettumist.

Kui ma Valgas osalusprojektiga alustasin, torkas silma kohalike vähene osalemine Valga keskväljaku planeerimise aruteludes. Ka kohaliku omavalitsuse hinnangul oli kohalikke osalema saada keeruline ja huvi ruumiteema vastu leige.5

Projekti käigus katsetasin mitmeid võtteid, et Valga elanikke kaasa mõtlema kutsuda. Sai selgeks, et keskväljakust ja linna käekäigust ollakse huvitatud. Võib-olla ei olnud asi mitte leiges huvis, vaid just valedes meetodites. Noored polnud aruteludel osalenud, kuid see ei tähenda, et neid keskväljak ei huvita. Neid lihtsalt ei kõnetanud arutelu formaat. Lauatennist mängides olid noored aga varmad oma arvamust avaldama. Tasub läbi mõelda, kuidas sihtgruppideni jõuda, sest pole olemas universaalset lähenemist, mis sobib kõigile.6

Kuigi vastutus avaliku ruumi eest lasub kohalikel omavalitsustel, ei peaks nad seda üksinda kujundama, vaid koostöös omavalitsuste, spetsialistide ja ruumi kasutajatega. Omavalitsuse ametnikud ei peagi olema iga ala spetsialistid. Nad peaksid olema ennekõike võimalustest teadlikud ning tahtma spetsialiste ja konsultante projekti kaasata. Seega tuleb parandada ka omavalitsuse töötajate ruumiteadlikkust, mitte ainult kohalike elanike oma.

Üha selgemaks sai osalusprojektide roll ja olulisus ruumiloomes. Valga keskväljaku kaasamisprojekt oli justkui vigade parandus, mis oleks võinud olemata olla, kui enne väljaku projekteerimist oleksid linlased olnud osalised lähteülesande loomisel ja neid oleks ka projekteerimise ajal rohkem kaasatud.

Osalusprojektid peaksid kuuluma avaliku ruumi loomise juurde. Ainult nii saab luua läbimõelduma ja asja­kohasema ning linnaelanike soovidega arvestava keskkonna. Osalusprojekt peaks olema avaliku ruumi projekti lähte­ülesande alus, samuti osa ruumikujundusprotsessist. Nii saab vältida vigu, mida oleme ruumiloomes teinud, ja luua keskkonna, mida tegelikult vajame ja kus tahame tegutseda.

Ruumiloomes peaks olema eksperimentaalsem, mängulisem ja avatud katsetustele. Tegutsedes saab kõige paremini õppida ja järele proovida, millist ruumi soovime, pelgamata ka sobimatuid lahendusi. Kuna ruum on pidevas muutumises ja arenemises, tuleks seda ka samamoodi luua.

Valgalastega koostöös sündinud keskväljaku lahendus

 

Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuriteaduskonnas kaitstud magistritööle „Avaliku ruumi loome. Osalusprojekt Valga keskväljaku näitel“, juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi.

1 Jeremy Till, The Negotiation of Hope. Rmt: Architecture and Participation (koost Peter Blundell Jones, Doina Petrescu ja Jeremy Till). Routledge, 2005.

2 Jiří Tintera, Kahanevate linnade elukeskkonna taaselustamine Valga linna näitel. Tallinna Tehnikaülikooli doktoritöö, 2019.

3 Valga keskväljaku planeerimise dokumentatsioon, Valga vallavalitsus.

4 Autori loodud virtuaalne Valga keskväljak aadressil https://www.valgaruum.ee/

5 Vestlused Valga valla planeerimisosakonna ametnikega.

6 Magistritöö käigus koostasin ka osalusprojekti läbiviimise juhendi, vt https://www.valgaruum.ee/juhend

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht