Arhitektuurimaailm

Margit Mutso, Villem Tomiste

Preemiad arhitektidele ja arhitektidelt Tartu ülikooli Narva kolledži arhitektid Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner ja sisearhitekt Hannes Praks pälvisid kolledži uue hoone arhitektuuri ja sisearhitektuuri lahenduse eest 2012. aasta riigi kultuurpreemia (vt ka intervjuud Kavakava arhitektidega, Margit Mutso, „Nokaga maja, terrass-kool, tulest võetud seined ja teised”, Sirp 16. XI 2012, nr 43). 14. veebruaril andis liit Eesti Arhitektide Liidu üldkogul üle 2012. aasta teenetemedalid aasta parimale ehitajale, tellijale, insenerile ja arhitektuuripublitsistile. Kaks liidu antud preemiat on seotud samuti Tartu ülikooli Narva kolledžiga, mis on kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid ehitisi Eestis. Kolledži ehitamise saaga on pikk ja vaevaline, kuid selle kvaliteetsel valmimisel oli suur roll nii hoone tellijal kui ehitajal. Nii tellija kui ehitaja nimetuse taga on ettevõte, kuid alati on ehitise õnnestumine või ebaõnnestumine seotud konkreetsete inimestega. Arhitektide liidu eestseisus valis aasta tellijaks Tartu ülikooli Narva kolledži hoone loomise eest TÜ Narva kolledži. Eraldi tunnustati aga kolledži direktorit Katri Raiki ja haldusjuhti Jaanus Villikot, kes seitsme aasta vältel seisid kolledžihoone ehitamise eest just sellisel kujul, nagu nägi ette Kavakava arhitektide arhitektuurivõistluse võiduprojekt. Tänu nende aktiivsele tegevusele ja otsustele on Narva vanalinn saanud erilise väärika hoone, mis avaldab mõju kogu linnale. Küsimusele, kuidas saadakse parimaks tellijaks, vastas Katri Raik heatujuliselt: „Tuleb ajada täpselt projektil järge – tehagi nii, nagu projekt ette näeb”. Seda ei suuda tagada kaugeltki mitte kõik arhitektuuri tellijad.

Parima ehitaja tiitli pälvis sama hoone ehitamise eest YIT Ehitus. Maja arhitektide soovitusel tänati eraldi ehituse projektijuhti Sven Rummi, kel jätkus tahet ja oskust keerulistel momentidel kaasa mõelda ning kes oli ka hea partner meeskonnatöös. TÜ Narva kolledži nn nokaga hoone on ehituslikult keerukas, seda eriti betoonitööde osas. Meenutamist väärib siinkohal ka Siiri Vallneri ja Indrek Peili loodud okupatsioonide muuseumi keerukas hoone, mille valmimisel oli Rummil samuti suur osa.

Lõppenud aasta parimaks arhitektuuripublitsistiks valis liit Veronika Valgu, kelle sulest ilmus eelmisel aastal Sirbis hariv arhitektuurimõtteid vahendav intervjuude seeria kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna avatud loengute sarjas esinenud välisarhitektidega. Veronika Valk on aasta jooksul avaldanud mitmeid olulisi arhitektuuriteemalisi kirjutisi ka teistes lehtedes.

Eesti Arhitektide Liit otsustas tänavu esmakordselt välja anda aasta parima inseneri tiitli. Selle pälvis üksmeelselt professor Karl Õiger suurepärase ja südamega tehtud töö eest vesilennukite angaaride renoveerimisel. See ainulaadne hoone suudeti päästa eelkõige tänu Karl Õigeri entusiasmile, tänu tema pühendumisele ja kindlale soovile leida kriitilises olukorras lahendus – see on just see, mida arhitektid inseneridelt ootavad.

Arhitektide liidu teenetemedali kavandi „Linn” autorid on Rait Siska ja Risto Tali.

M. M.


Julge Veronika

Masuaastad on peaaegu olematuseni kahandanud arhitektide, eriti noorte arhitektide, võimaluse hooneid projekteerida. Enne seda pääsesid uued tulijad kiirelt arhitektuuriilma. Enamiku eelmisel kümnendil korraldatud atraktiivsete hoonete arhitektuurivõistlustest võitsid just Eesti noored. Kriisiaastad on aga ettevaatlikuks teinud nii ehitajad kui arhitektid. Võistlused on nüüd pigem kutsutud osalejatega. Buumi kõikide võimaluste tuhinast tormas ühiskond otse masu konservatiivsete müüride vahele.

Aja kidurus on noori arhitekte rikastanud. Nende seas pole enam palju neid, kes vaid projekteerivad, lõpetavad buumi lõpus võidetud võistlusi. Arhitekte tuntakse täna tihti nende muu tegevuse kaudu. Salto arhitektide olulisimad tööd maailma silmis on kunstiprojektid Veneetsia gaasitoru ja batuut Venemaal, Katrin Koov on EKA arhitektuuriteaduskonnas maastikuarhitektuuri õppe, Kadri Klementi arhitektuurikeskuse huvikooli eesotsas, tema bürookaaslane Aet Ader osales Tallinna planeeringute juhendi koostamisel, koos toimetavad nad ajakirja Ehituskunst, endine Kuressaare linnaarhitekt Toomas Paaver tegeleb seadusandlusega.

Arhitektuur ei ole vaid majade projekteerimine ja koht, kus me elame, pole maailma keskus. Kaugel sellest. Näib, et meie väike armas Eesti elab lõppematus, paratamatus enesekolonisatsioonis. Esimesed kümme aastat tunduvad metropolide ideed siin veidi võõrana, aja möödudes saavad need aga osaks meist. Alguses ollakse skeptilised, kuid tasapisi harjutakse ja lõpuks räägitakse samu jutte, mis mujal. Elame pigem teiste vahel, mitte keskel.

Kümne aasta eest sattusime Veronika Valguga Londonis kogemata sealse arhitektuuriühingu arhitektuurikooli avatud loengute nädalale: astud tänavalt suurde tuppa, kus staarid, arhitektid ja noored räägivad õhtuti oma jutte. Staari puhul tuli natuke varem kohale tulla, muidu ei mahtunud sisse, nii nagu nüüd juba aasta aega arhitektuuriloengutele Tallinna kesklinna saalides: teaduste akadeemias, Toompeal ja LHV panga fuajees. Kui liiga hilja saabud, ei pruugi istuma saada. Veel kümmekond aastat tagasi täiesti uskumatuna tundunud idee on nüüd juba osa meie argipäevast. Igal teisel neljapäeval kutsub Veronika Valk Tallinnasse kellegi maailmast, selleks et rääkida arhitektuurist. Need loengud pole karmid jutud igavatest majadest, osa loengupidajatest pole ka arhitektid. Ettevõtmine toimub EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas ning on koolile sobivalt otsiva vaimuga. Viitsi vaid tänavalt sisse astuda! Võib ju arvata, et samad loengud võib saada kätte mõne teise kooli salvestistena netist, aga loengu vahetu kogemine, sealt edasi sõpradega jalutamine – see annab võimaluse väikeseks aruteluks, maailmas aktuaalsete teemade arutamiseks siinsamas Tallinnas. Lisaks on loengupidajad EKAs külaliskriitikud, mis loodetavasti võtab natuke maha üliõpilase kolkast põgenemise närvi. Eelmine arhitektuuriaasta oli minule eriline just tänu neile loengutele.

Kogu muu tegevuse juures on aga arhitektile siiski kõige olulisem loomine ja ehitamine. Ka selles osas on Veronika Valk fenomenaalne. Žüriis kiideti tema oskust luua meeskondi, kelle kirjusus sõltub konkreetsest projektist. Tõenäoliselt parajalt närvesööv pidev uute tiimide loomine on potentsiaal, mis tagab innovatsiooni. Eksperimenteerimine, arhitektuuri ja kunsti piiride kompamine on Veronika Valgul ilmekaimalt õnnestunud Tubina platsil Tartus ja Lasva veetorni renoveerimisel. Mõlemad on intiimsed avalikud ruumid, mille mõõtkava on ideaalne katsetamiseks, ning objekti avalik funktsioon tagab tellija julguse, sest koos on julgem eksperimenteerida. Üksik eratellija võidakse tembeldada hulluks.

Veronika Valgu julgus arhitektuuris katsetada, uurida maailma, tuua see koju kaasa ning teadvustamine, et loominguline inimene peab selgitama oma ideid massimeedias, võiksid olla eeskujuks teistelegi noortele arhitektidele.

Villem Tomiste, NAPi žürii liige

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht