Arhitektuuriharidus Eestis

Margit Mutso

Arhitektuuri eriala hinnatakse kõrgelt ja seda pääsevad õppima vaid parimad.        Eestis õpetatakse arhitekti ametit kahes koolis: Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK ) ja Eesti Kunstiakadeemias (EKA ). Mõlemas koolis hakkas hiljuti arhitektuuriteaduskonda juhtima uus dekaan. TTK arhitektuuriõpet suunab arhitekt Hindrek Kesler ja EKA arhitektuuriteaduskonda arhitekt professor Toomas Tammis. Arhitektuuriõppe teemal vestles dekaanidega Margit Mutso.  Eestis on kaks kooli, kus saab õppida arhitektiks.  Milles seisneb nende koolide arhitektuuriõppe erinevus?  Hindrek Kesler: Kui võtta aluseks praegu koostatav arhitekti kutsestandard, mis on kaheksaastmeline, siis EKA magistriõppe läbinu saab selle järgi taseme 7A, mis annab talle piiratud projekteerimisõiguse ja pärast kolme aastat  praktikat võib ta taotleda vastutava ehk volitatud arhitekti kvalifikatsiooni. Tallinna Tehnikakõrgkoolis läbivad üliõpilased aga rakendusarhitektuuri õppekava ja maanduvad kuuendale tasemele. Edasi on neil kaks teed: kas jätkata magistri tasemel õpinguid EKAs või mujal maailmas või asuda tööle vastutava arhitekti käe all. Arhitektiõpe TTKs kestab neli aastat ja selle tase on võrreldav bakalaureuse kraadiga, ehkki ametlikes dokumentides me ei ütle selle kohta nii. Meil antav haridus on pisut enam kui bakalaureuse tase, oluline on õppe rakenduslik pool ning seda me arendame ja edendame ka tulevikus. Lähitulevikus alustame suure õppekava nn remondiga, mille käigus on plaan ette valmistada õppekava, mis vastab rohkem loodavale kutsestandardile.          Toomas Tammis: EKAs on arhitektuuri alal viieaastane integreeritud õpe ja selle väljund on arhitektuuri magister. Moodsal ajal tuleb teha paljudes valdkondades koostööd ja üliõpilased ei õpi enamasti ainult ühes koolis. Esimesel kolmel õppeaastal ollakse üldjuhul paigal, aga hiljem on liikuvus suhteliselt suur. Seetõttu annab kunstiakadeemia välja kinnituse, et inimene on Bologna süsteemis bakalaureuse taseme  läbinud ja võib minna mujale magistritasemel õppima. Ka meile tuleb Erasmuse ja muude üliõpilasvahetuste kaudu magistriõppesse üliõpilasi väljastpoolt. 

      

H. K.: Kevadel sõlmisime EKAga koostööleppe, mille alusel TTK lõpetanud üliõpilased konkureerivad omavahel neljale riigieelarvelisele magistrikohale EKAs. Sel aastal juba astuski neli meie lõpetanut EKAsse eelarvelisele pluss  veel üks eelarvevälisele magistrikohale. See on minu hinnangul praegu optimaalne.       

Milline on tung arhitektuuriõppesse ja kui palju tänavu sellele erialale inimesi vastu võeti?       

H. K.: TTKsse oli soovijaid üle kahesaja, vastu võtsime 36 inimest: 25 riigieelarvelistele pluss 10 tasulistele kohtadele. Aastaid on see arv umbes sama olnud.       

T. T.: Meil on soovijaid olnud üle saja, riigieelarvelisi kohti on aga 11, sõltuvalt aastast võtame lisaks 8–10 üliõpilast tasulistele kohtadele. See number varieerub seetõttu, et seame sisseastumiseksamite tulemuste piiri, millest kehvema tulemusega me vastu ei võta. Ülespoole seda piiri jääb tavaliselt umbes 15 inimest, aga kõik ei ole nõus või võimelised õpingute eest maksma.       

Arhitektuuri õppima päris puhta lehena ei pääse. Selleks et sisseastumiseksamid piisavalt hästi ära teha, on vaja oskusi ja teadmisi, mida gümnaasiumis üldiselt ei anta: oskust joonistada, joonestada, lugeda projekti. 

T. T.: EKAs võtame lõpueksamitest arvesse emakeele ehk kirjandi tulemuse ja vabal valikul kas füüsika või matemaatika eksami hinde. Lisaks on meil kaks joonistamistööd, mille eest saadakse üks koondhinne, ja kolm kompositsiooniülesannet – igaühe eest saab eraldi hinde. Võib-olla kõige küsitavam eksamite juures on joonistamine, sest see on ju õpitav. Kompositsiooniülesannete kohta ütlen, et need ei ole hästi õpitavad. Me eeldame ka, et seda ei ole õpitud, eelistatakse n-ö võimalikult puhtaid noori. Ühelt poolt vaatame inimese loomulikku loovust, loomulikku annet või nutikust, teiselt poolt otsime aga märke nende eesmärgikindlusest ja töövõimest. Siinkohal tulebki arvesse joonistamisoskus, sest igaühel on võimalus õppida aastaga joonistama, vähemalt sellisel tasemel, mida me eeldame. Päris tänase otsusega homme arhitektuuriteaduskonda astuda  on tõesti raske. Meil on aga sisseastujatele ka lühikesed ettevalmistuskursused. On oluline, et me ei välistaks Eesti maapiirkondade või väikelinnade ja külade inimeste kandideerimist, et me ei jääks mingil juhul Tallinna- või Tartukeskseks.       

H. K.: TTKs on samuti erialased katsed: joonistamine ja kompositsioon. Kompositsiooniülesandeid on mitu, vähemalt kaks, mõnikord ka kolm, kuid suur osakaal on siiski ka gümnaasiumis  saadud hinnetel. Mulle tundub, et siinkohal peab veel mõtlema, kuidas sisseastumisel rohkem eriala arvestada, võib-olla tuleb anda kompositsiooni hinnetele suurem kaal. Gümnaasiumi hinnete tähtsustamine on viinud selleni, et riigieelarvelistel kohtadel on 20 tüdrukut ja vaid 6 poissi.       

T. T.: EKAs on kaalukauss iga aastaga järjest rohkem tüdrukute kasuks kaldus.         

Kas te näete selles probleemi?       

T. T.: Mingil määral küll. See on kogu ühiskonna probleem. Me võime ette kujutada, et kuskil kümne-kahekümne aasta pärast, vaadates praegu ülikoolis õppivate inimeste soolist vahekorda, on Eestis enamasti juhtivatel kohtadel naised. Kui sood on enam-vähem balansis, siis see ei ole probleem, aga ühte äärmusesse kaldumine vahest ei ole väga hea.       

H. K.: Probleem ei ole mitte tüdrukutes, kes on tublid, küsimus on pigem poiste hariduses ja üldse nende kasvatamises. Juba eksamitele tuleb rohkem tüdrukuid. 

T. T.: Sama on ka EKAs. Mulle tundub, et keskkooli lõpetab üldse vähem poisse. Miks see nii on? Probleem saab alguse juba põhikoolist.   

Naisarhitektina julgen ma väita, et erinevalt võib-olla mitmetest teistest maadest ei ole Eestis naisarhitekti suhtes eelarvamusi. Juba aastakümneid on meil olnud kõrgelt hinnatud naisi, kes töötavad sellel väga mehelikuks peetud erialal. Ka meie esimene parima noore arhitekti tiitli pälvinu Siiri Vallner on ju õrnemast soost.   

H. K.: Ega arhitektuuri tegemise seisukohast ei olegi siin probleemi, eelkirjeldatud olukord on pigem Eesti ühiskonna üldisem probleem.   

T. T.: Moodsas ühiskonnas, nagu Eesti on, ei omagi tähtsust, mis rollid on ühel või teisel sugupoolel. See, millega tegeletakse, on varieeruma hakanud.   

Mõne aja tagant kerkib ikka ja jälle Eesti arhitektuuriõppe üle diskussioon – kus seda on kõige õigem õpetada? Paljud on seda meelt, et arhitektuur on rohkem tehnikaülikoolide teema. Millistes koolides mujal maailmas arhitektuuri õpetatakse?     

T. T.: On mitmeid variante, arhitektuuri õpitakse nii kunsti- kui tehnikaülikoolides. Ei üks ega teine suund ei ole valdav. Arhitektuur on väga vana ja iseseisev distsipliin ning lõppkokkuvõttes võib seda õpetada ka täiesti iseseisvas koolis või ükskõik millises muus kõrgharidust andvas koolis. Praegune Eesti arhitektuuriõpe väärib aga hoidmist ja seda ei tasu lõhkuda. EKA on Eestis ainuke magistritasemel kunstiteaduste,  kunsti, disaini ja arhitektuuri eriala õpetav kool ning see erialadevaheline sünergia ja koostöö on väga oluline. Eesti kultuuris on viimase saja aasta jooksul toimunud väga palju katkestusi ja pöördeid ning ma arvan, et see ei ole meile kasuks tulnud, see ei ole hea ühelegi kultuurile. Loomulikult ei tohi stagneeruda, aga praegu on meil pigem mõistlik olemasolevat olukorda parandada, mitte aga seda pidevalt lõhkuda.   

Kui mina õppisin, tookord siis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), siis tegelikult koostöö kõrvalerialadega puudus, isegi sisearhitektidega ei olnud meil ühiseid projekte. Kas see on nüüd muutunud?   

T. T.: Koostöö on ka koosolemine ja omavahel asjade arutamine. Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna ambitsioon on koondada EKAsse kõik ruumi ja materjaliga seotud erialad,  et arhitektid, planeerijad, maastikuarhitektid kasvaksid välja sarnaset hariduse pinnal. Oskus koos töötada on selle hariduse loomulik osa. Esimesel kolmel aastal tuleb ruumi ja materjaliga seotud erialasid suures osas koos õpetada. Hiljem saab erialati – arhitekt, sisearhitekt, maastikuarhitekt, planeerija – Bologna süsteemis magistritasemel hargneda ja spetsialiseeruda.   

Võib-olla on vajalik pigem sünergia inseneridega? Arhitekti peetakse ju esmalt majade kavandajaks?     

T. T.: Koostöö nii tehnikaülikooli kui tehnikakõrgkooli inseneridega on olnud ka üks meie eesmärk. Need asjad liiguvad aga aeglaselt. Mõte on kaasata inseneritudengid kolmanda kursuse projekti, mis vältab terve aasta ja mille koostamisel teisel semestril jõutakse suhteliselt täpsete lahendusteni. Me tahame integreerida õppeprotsessi inseneriüliõpilased ja võibolla ka eelarvestajad – need kaks valdkonda on arhitektuuri loomisel vältimatud.     

H. K.: TTKs oleme püüdnud teha koostööd nii mitmel rindel kui võimalik. Koostöö käib tehnikaülikooli õppejõududega, eriti just ehitusfüüsika valdkonnas, mis on meie kooli eriline trump: akustika, valgustus, soojapidavus,  energiatõhusus, valgustus jne. Seda õpetame rohkem süvitsi kui EKAs. Näiteks on kavas luua eraldi praktiline õppeaine, kus nii arhitektuurikui ehitusteaduskonna üliõpilased koostavad arhitektuuritudengite tehtud eskiisprojektide alusel hoone eel- ja osalise põhiprojekti koos tähtsamate inseneritehniliste osadega. See on oluline samm meie kooli arhitektuurihariduse täiendamisel.   

T. T.: Inseneritehnilisi loenguid peavad meil TTÜ õppejõud, me oleme igati huvitatud nendega koostööst. Ehitusfüüsika üldiselt on arhitektile ülimalt vajalik ja kui see on tehnikakõrgkoolis arhitektide jaoks hästi juurutatud, siis oleme loomulikult huvilised sellest osa saama. See, mil viisil õpetatakse insenere ja mil viisil arhitekte, erineb mõneti ja on oluline, et inseneridistsipliinid  oleksid spetsiaalselt arhitektiõppe jaoks seatud. 

Mulle tundub, et ei teeks paha, kui inseneriüliõpilased käiksid vahel ka loomingulisemas keskkonnas. Me ju ootame ka inseneridelt loovust, kaasamõtlemist ja avatud maailmavaadet, mitte vaid n-ö õigeid vastuseid.   

T. T.: Oluline on, et õppetöö jooksul tehakse vähemalt üks projekt koos. Ega ma praktikas ei ole seda eriti kogenud, et insenerid ei tule  projektiga kaasa. Peab lihtsalt oskama tahta ja küsida, aga ka see eeldab, et arhitekt on üsna hästi teadlik konstruktiivsetest või ehitusfüüsikalistest võimalustest. Insenerid peavad samuti oma rollist aru saama. See mida 50ndatel, 60ndatel ja 70ndatel on pähe taotud – insener on see, kes peab tegema kõige kiiremini projekteeritava, kõige kiiremini ja kõige odavamalt teostatava lahenduse –, see ei ole moodsas maailmas enam prioriteet. Loomulikult  ei tohi asjad olla mõttetult kallid ega võtta liiga palju aega, aga neis peab olema nutikust. Ka insenerid töötavad selles kultuuriruumis, kus me praegu oleme, ja see erineb suuresti sellest, mis oli neli-viiskümmend aastat tagasi. 

Üks oluline teema, mis arhitektide puhul ikka ja jälle üles kerkib, on arhitekti eetika. Kuivõrd koolid sellele rõhku panevad? 

T. T.: Need küsimused käivad iga kooliprojektiga kaasas. Arhitekt on selles mõttes halvas olukorras, et ta peab käima ühiskonna ja elu arenguga kaasas, aga elu muutub pidevalt. Samuti arhitektuur ja linnakeskkond. Seejuures on see  see osa kultuurist, mis on kõigile alati nähtav ja kättesaadav. Uudsust laiemalt on väga raske vastu võtta. Kui mingisugune tehiskeskkonna osa on olnud omal kohal juba paarkümmendkolmkümmend aastat, siis on see muinsus- ja looduskaitsjate meelest peaaegu osa meie looduskeskkonnast, mida tuleb hoida ja kaitsta. Aga ükski uus projekt ei ole kõigile arusaadav ja see on arhitektuuris suur probleem. Ei teagi ühtegi head maja, mida oleks kohe pärast valmimist laiades hulkades väga kiidetud.       

Tellija ja arhitekti ning üldsuse ja arhitekti vahelised konfliktid on sageli eetika küsimus. Arhitekti süüdistatakse pahatihti selles, et nad on tellija käepikenduseks. 

T. T.: Nende konfliktide ärahoidmiseks peavad olema ühiskonnas vastavad institutsioonid, neid saab kontrollida planeerimise või ehitusloa andmisega, ehitusõiguse kehtestamise ja selle järele valvamisega. Selleks peavad olema jõulised planeerimisametid, mis ei ole allutatud eraomandi huvidele. Arhitektil on siin väike roll. Me võime ju ette kujutada, et võtame arhitektuurikoolidesse ainult neid, kelle majanduslik taust võimaldab järgmised nelikümmend aastat mitte midagi teenida ja kes võivad kõik rumalad tellijad metsa saata, aga see ei ole reaalne.       

H. K.: Vaevalt et mõni arhitekt meelega inetu maja teeb. Teha midagi ilma piisava vastutustundeta on loomulikult ebaeetiline, see on taunitav, selle ohjeldamiseks peavad olema omad institutsioonid.       

Mulle tundub, et ühiskond ootab praegu seda, et arhitektid oma mõtteid ja arvamust avaldaksid. See ei ole arhitektide seas aga just igapäevane, arhitekt räägib vähe. 

T. T.: Arhitektiharidus on ilmselgelt praktiseeriva inimese haridus. Selle tekstipõhine osa on pigem toetav ja selgitav, oma tööprotsessi ja  tulemuse refleksioon ei ole enamasti tähtsam kui tulemus ise. Ometi on oma töödele tagasivaatamine ja iseenese kontrollimine väga oluline edaspidiste sihtide seadmisel. Kirjutamisja selgitamisoskus ei ole praegu kindlasti piisav, et ühiskonnale oma mõtted ammendavalt avada. 

Kas see võiks muutuda?   

T. T.: Muidugi võiks ja isegi peaks, aga peame lähtuma õppekavadest ja ajast. Kui tahame teha seda kõike, millest rääkisime, siis vajame seitsme-kaheksa-aastast õppekava. Me peame arhitekti koolitama heaks praktikuks, väga heaks humanitaariks ja korralikuks tehnikateadlaseks, renessansi-inimeseks, mis ei ole paraku võimalik. Neid inimesi on, kes seda kõike suudavad, aga neid on väga vähe. Me ei suuda kõigile anda sellist haridust viie aastaga.  Ühiskond suundub pigem teisele poole – eesmärk on anda haridus kiiremalt ja odavamalt. 

H. K.: Eks üliõpilased on kohustatud oma projektidele seletuskirju kirjutama, hindamisel tavaliselt esinetakse kohapeal, spontaanselt, lühendatud vormis. Selle raames võiks ehk nad suunata kirjutama, eristama olulise ebaolulisest ja püüdlema kontseptsiooni selguse  poole. See on üks võimalus. 

T. T.: Siin on kaks erinevat eesmärki: üks on müümise kunst, mille kohta võib ka filme vaadata, teine on aga üldkultuuriline haridus, mis võimaldab probleeme näha ja püstitada ning mingil määral ka lahendada kultuuriliste teadmiste põhjal. Ma arvan, et idealistlikus maailmapildis  on teine variant olulisem. Esimene peab muidugi ka olema, aga sellele ei saa liiga palju tähelepanu pöörata. 

Ma julgen väita, et Eestis on väga heal tasemel arhitektuur, meil on palju noori andekaid arhitekte, aga ometi pole neist keegi veel maailma tippude hulka pääsenud. Millest  meil puudu jääb? 

T. T.: Mina ei tea. Ma mõtlesin kümmekond aastat tagasi, et Eesti arhitektuur on paremal järjel kui film ja lööb kindlasti rahvusvahelisel tasandil enne läbi. Need asjad on ehk halvasti võrreldavad, mõnes mõttes aga hästi, sest mõlemal juhul võtab valmimine umbes sama palju aega ja need on seotud suure rahaga. Kogu selles pikas rahakulukas protsessis on aga palju asju, mis võivad loojast sõltumata valesti minna. Ma olen siiralt üllatunud, et eesti filmil  on läinud rahvusvahelisel tasandil paremini kui arhitektuuril, meie filmid on saanud suurtelt festivalidelt auhindu. Eesti arhitektuurile ei ole suurtelt rahvusvahelistelt võistlustelt preemiaid tulnud. Eesti arhitektuur on samas siiski rahvusvaheliselt väga kõrgelt hinnatud, sellest ollakse huvitatud. Üks põhjusi, miks pole rahvusvahelist edu, on ilmselt see, et oleme siiani liiga väiksed ja vaesed. Meil ei ole piisavalt suuri suure töövõimega büroosid, et teha tõsist rahvusvahelist võistlustööd, kulutada sellele kuu või kauem vähemalt nelja inimese aeg ja toota nii sisuline projekt kui ka presentatsioonimaterjal, mis veenaks, et lahendus on kõige parem.       

H. K.: Ma arvan, et läbilöömiseks on vaja veelgi omapärasemaid vaatenurki. Eesti arhitektuur on ehk pisut liiga trendikeskne. Tegelikult peab olema kaks või kolm sammu ees, kas või riskima millegi ekstravagantsega.       

Selle küsimuse taga on tegelikult eelräägitud teema – kus on õige arhitektuuri õpetada? Mulle tundub, et jääme maha pigem kunstilise, mitte tehnilise poole pealt. 

T. T.: Ma arvan siiski, et tegelikult jääme maha müümise oskuses, esitlemises. Võistlusele  tuleb lisaks headele joonistele teha väga hea makett ning üks paks ja selge raamat, kus ideed on väga hästi selgitatud. Ja lõpuks ka korralik film oma tööst. See on niisugune maht, mida meie väikesed bürood ei kanna välja. 

Kindlasti on oluline mitmete valdkondade koostöö, nagu ka alguses rääkisime. Hiljuti oli Sirbi veergudel juttu Viinis õppivatest eesti arhitektuuritudengitest, kes rõhutasid eriti koostöö olulisust, ka arhitektuuritudengite vahel. 

T. T.: See ei ole mingi uudis, pigem üllatab see, et sellest ikka veel peab rääkima. See aeg on ammu möödas, kui arhitekt oli üksinda kuningas  või kapten laevas. See ei ole ammu nii. Koostöötarvidus üha süveneb ja erialaspetsialistid, kellega koostööd teha – nendegi arv aina kasvab. Arhitekt peab selles protsessis jääma tervikut suunama, tüüri hoidma. Vaja on kedagi, kes näeb tervikut, aga see suhe ei saa olla autoritaarne või teisi alistav. 

Eestlaste puhul tuleb mängu kindlasti rahvuslik omapära: me oleme pigem üksi tegijad kui kollektiivsed töötajad. 

T. T.: Jah, seda ei saa häbeneda ega maha vaikida, et meile istub väiksemas seltskonnas tegemine rohkem, kui võrrelda näiteks Vahemere  maade inimestega. Ühe arhitekti büroosid on meil küllaltki vähe, pigem tegutsetakse kahe-kolme kaupa, aga kuskil on inimhulga piir, millest üle minnes ei osutu koostöö enam produktiivseks. 

H. K.: Kollektiiv peab olema sedavõrd väike, et kõik saavad ennast teostada. Kui seda pole, siis puudub ka motivatsioon tööd teha.   

EKA-l pole praegu oma maja. Kas see annab  ka õppeprotsessis tugevalt tunda?   

T. T.: Nii ja naa. Meil on ruumid, mis on võib-olla isegi paremad kui vanas majas – kõrgemad. Üliõpilased jooksevad muidugi eri majade vahel rohkem. See otseselt ei ole aga probleem. Maailmas  on ju ülikoole, kus õppetöö ongi mööda linna laiali, aga teisipidi oleks ühes majas olek suur eelis: see võimaldaks erialade vahel suuremat läbikäimist, enamat infovahetust ja koostööd, ilma milleta kaasaegses maailmas tõsiseltvõetavat uurimust või loomingulist projekti ei sünni.   

Ajakirjandusest on jooksnud läbi haridusministri arvamus, et alla kümne õppijaga erialad võiks sootuks Eestist ära kaduda  ja nende õpet võiks toetada välismaal. Arhitektuur on selle määratluse järgi piiripealne eriala. Mis juhtuks, kui Eestist kaoks arhitektuuriõpe?   

T. T.: Ütlen teatava mürgisusega, et sel juhul võiksime ka parlamendi ja valitsuse töö sisse osta, see oleks kindlasti odavam kui oma juhte üleval pidada. Me ei saa luua riiki, kus osa valdkondi  kultuurist välja jäetakse. See on naeruväärne.   

H. K.: Välismaalt tuleksid arhitektid, kes teavad vähe meie ajaloost, meie kliimast, meie materjalikäsitlusest, meile kättesaadavatest  materjalidest, ehitustraditsioonist, elamistraditsioonist jne. Me ei õpeta ainult oma inimesi, eesmärk on saavutada selline tase, et kümne aasta pärast oleks selline kool, kuhu tahetakse ka Euroopast tulla. Kui me saadame kõik minema ja lõpetame siin õppe ära, siis lõpetab terve see valdkond tegevuse ja me liiguksime tagasi aega, kus eesti keelt rääkivaid arhitekte on vähe. Me ei pääse integratsioonist ja parem on seda protsessi aktiivselt juhtida  kui muutuda selle objektiks. Kui me lõpetame arhitektuurihariduse andmise ja saadame kõik minema, kaob üks kultuuri osa mida taasluua on väga raske. Hetkel on majanduses madalseis, aga arvan, et peaksime mõtlema mis saab uue tõusu ajal – me ju usume, et see tuleb! Oma arhitektuuriharidusel on peale kultuurilise aspekti ka majanduslik-strateegiline tähtsus.   

T. T.: See tähendaks, et me saadame andekad inimesed Eestist välja. Siin ei ole neile kohta ja  nad ei tule kunagi tagasi.   

Mina näeksin hea meelega, et meie arhitektuuriteaduskondades tehtaks ka rohkem teadust. Meil puuduvad linnauuringuteks institutsioonid, mis oleksid linnade planeerimisel väga vajalikud.     

T. T.: Siin oleme jällegi ühe eesti kultuuri puudutava  küsimuse ees: EKA ei saa süstemaatiliselt ligi teadusrahale, mida jaotatakse ülikoolidele teadustöö tegemiseks, sest meie tegemisi ei peeta Eestis teadusraha vääriliseks. Millegipärast on otsustatud, et need, kes tegelevad visuaalse ja materiaalse kultuuriga, ei ole seda väärt. See on halvasti. Ühe osa taolistest uuringutest teevad ära sotsiaalteadlased Tallinna ülikoolis või geograafid Tartu ülikoolis. Küsimus on aga selles, mis selle teadmisega  peale hakata. Linna areng on valdkond, mille osasid uurivad ka teised erialad, aga tervikpilti ei pane keegi kokku. Oleks väga loomulik, kui seda teeksid arhitektuurikoolid.   

Kust koolid endale õppejõude leiavad?     

T. T.: Valdavalt õpetavad koolis praktiseerivad inimesed, arhitektuurset projekti juhendavad tegevarhitektid ja ma arvan, et see on väga  hea. See on ilmselgelt kahe jalaga maas eriala, mida ei saa juhendada inimesed, kes ise ei praktiseeri. Orelimängu ei saa ka juhendada inimene, kes ise orelit ei mängi. Akadeemiline taust on koolis teisel viisil olemas. Ideaalne maailm oleks see – suuremad koolid saavad seda ka endale lubada – , kui iga akadeemilist eriala (filosoofiat, eetikat, mida tahes sinna juurde võib veel mõelda) loevad arhitektuuriharidusega inimesed, kes on sellelt põhjalt  läinud teise valdkonda üle. Nende oskus seda arhitektuuriga siduda on kindlasti otsesem ja arusaadavam.   

Kuidas on meil lood doktoriõppega?     

T. T.: Arhitektuur nagu ka disain ja kunst on ajalooliselt olnud praktikale suunatud erialad. Teaduslik uurimistöö ja selle tulemusena valmiv doktoritöö on kuulunud pigem loodusteaduste  ja humanitaarteaduste valdkonda. Viimase paarikümne aastaga on maailmas hakatud tegema ka praktikal põhinevat uurimistööd. Lähtutakse praktiseeritava eriala oma vahenditest ja väljendusvõimalustest ning tegeldakse töö enese ning töö käigus tekkiva uue teadmise dokumenteerimise, süstematiseerimise ja selgitamisega – inglise keeles öeldakse „research by design”. Niisugune uurimistöö sobib olemuslikult just arhitektuuri,  kunsti ja disaini erialadele. Euroopas on selline praktika hakanud levima viimasel kümnel aastal. EKAs on senine doktoritööde põhirõhk olnud klassikalisel, tekstipõhisel uurimistööl ja tuleb tunnistada, et arhitektuur ei ole neisse piiridesse hästi sobitunud. Lõpetajate puudumise ja tehnika ning tootmise valdkonda kuuluva teadustöö vähesuse tõttu suleti EKA arhitektuuri eriala doktoriõppekava sellest sügisest. Juba sel aastal kaitsevad EKAs oma  tööd esimesed kunstidoktorid, kelle uurimuse oluline osa on praktiline töö oma eriala spetsiifilises lõigus. Lisaks on EKA doktorikool ette valmistamas mahukat ühistaotlust Melbourni, St Lucase, Århusi, Westminsteri, Glasgow ja Ljubljana ülikooliga ühise praktikal põhineva doktoriprogrammi käivitamiseks. Selle olulisim osa on praktikal põhinevad uurimistööd just arhitektuuris. Siin on palju uusi ja huvitavaid võimalusi nii kunsti, disaini kui arhitektuuri doktoritöödele niisugusel kujul, mis oleks hästi suunatud ka samade erialade igapäeva.       

Küsinud Margit Mutso