Arhitektuur – rikkuse genereerimise kunst?

Veronika Valk

Veronika Valgu intervjuu arhitektuuripoliitikast ELi regioonide komitee kõrge ametniku Marjorie Joueniga. Euroopa Liidu regioonide komitee, mida juhatab keskkonnamajanduse haridusega itaallannast president Mercedes Bresso, on nõuandev organ, mis esindab kohalikke ning piirkondlikke omavalitsusi Euroopa Liidus. Põhjus, miks uurida arhitektuuripoliitika osas just selle institutsiooni seisukohti, on see, et komitee ülesanne on vahendada ELi kõige olulisematele otsustajatele – parlamendile, komisjonile ja nõukogule – kohalikke ja piirkondlikke seisukohti nende ELi õigusaktide kohta, mis puudutavad tööhõivepoliitikat, haridust ja rahvatervist ning arhitektuuriga otseselt seotud teemat – keskkonda. Intervjuu Mercedes Bresso parema käe ja büroo juhataja Marjorie Joueniga on tehtud selle aasta 12. aprillil Brüsselis Euroopa Liidu regioonide komitee peakorteris.

Millisena tajute arhitektuuripoliitika kujunemise protsessi liikmesriikides? Oskate oma töökogemuse põhjal öelda, kas sealne arhitektuuripoliitika praktika on end liikmesriigiti õigustanud? Kas on loodud strateegilised dokumendid, mis viivad valdkonda edasi?

Marjorie Jouen: Euroopa Liidu regioonide komitee õige nimetus peaks olema regioonide ja linnade komitee, pluss piirkonnad. Meie töö on suures osas seotud linnade arenguga ja meie roll on anda nõu ja hinnang sellesisulisele ELi seadusandluse kavandamise protsessile. Meie huvi keskmes on küll majandusmehhanismid, kuid järjest enam pöörame tähelepanu ka sotsiaalsetele argumentidele, kuivõrd piirkondliku ja kohaliku tähtsusega otsustajad on tihedalt seotud kohalike elanikega, linnade arengu suunamisega rohujuuretasandil. Arhitektuuri teemaga puutume kokku teiste valdkondade kaudu; meid huvitab arhitektuur, sest see mõjutab inimeste eluviisi, elutingimusi, energiatarbimist, tervist, turvatunnet jne. Meid huvitab ka see, kuidas saab linnadest ligitõmbav elupaik ja nn majandusliku jõukuse „tootmisüksus”. Seega ei tegele me arhitektuuriga selle sõna otseses mõttes, vaid meid huvitavad arhitektuuriga seonduvad kultuurilised aspektid. Paistab, et paljudes liikmesriikides on arhitektuuripoliitika kavandamise stardikoht just arhitektuuriga seonduvate kultuuriväärtuste juures, esteetikas. Kopenhaageni kohtumisel1 tõsteti esile arhitektuuri füüsiline mõju linnapildile, selle olulisust rõhutas ka president Bresso. Paljud osalejad imestasid – teema olevat justkui marginaalne, ruumi esteetika küsimus olevat liiga subjektiivne. Mis on ilus? Igaühel on sellele oma vastus. Bresso selgitas, et linnapilt määrab üsna suures osas, kas inimesed soovivad selles linnas elada, kui ligitõmbav on linn loomingulistele inimestele või ka turistidele ja kui edukas selle tulemusena on linn majanduslikult. Arenenumad linnad on teinud mitmetahulisi ja kaugelevaatavaid tulevikuplaane, need hõlmavad harilikult ka arhitektuuri. Seega on arhitektuur loomulik osa tervikpildist, millisena üks või teine linn soovib end näha ja näidata.

Arhitektuuripoliitika üks osa on reeglistiku paikapanemine, kuid selles peab olema ka „pehmem” pool, mis lubab linnal aja ja moega kaasas käia. Nii säilib võimalus teha midagi atraktiivset ja see aitab linna elavdada või taaselustada. Bilbao sai näiteks Guggenheimi projektist tõuke, et liikuda edasi juba järgmiste projektidega. Suurtes riikides on poliitika reformimisel juba traditsioon, et esmalt vaadatakse, mida tehakse mujal, ja tehakse seda järele. Mitmed riigid ja linnad imiteerivad üksteist. Palju pööratakse tähelepanu näiteks veeäärsetele aladele, olgu selleks rannaalad, sadamad, järve- ja jõekaldad jne. Kui mõelda esimestele veeäärse arenduse edulugudele, siis peab vaatama, mis toimus omal ajal USA idarannikul. Euroopas olid ühed esimesed edulood ehk Barcelona ja Londoni dokid. Edulugu tahetakse kopeerida, paljud linnad on mõnd strateegiat kopeerinud.

Kas arhitektuuripoliitikat on võimalik kavandada nii, et see kõlaks senisest paremini kokku Euroopa Liidu muu poliitikaga? Millises suunas peaks arhitektuuripoliitikat kujundama?

Arhitektuuri nähakse, eriti viimasel ajal, võtmetegurina energiasäästul. Suur osa regulatsioone puudutab kliimamuutust ja „Euroopa 2020” strateegia2 rakendamist, kuid tõukefondide investeeringud on suunatud ka territoriaalse ühtekuuluvuse arendamisele. Strateegia raamistiku puhul on kolm meedet, mis võiksid teile huvi pakkuda. Neist esimene puudutab kestlikku kasvu (sustainable growth) – energiatõhusus, taastuvenergia kasutuselevõtt jne. Omaette teema on transport. Ja kolmas oluline teema on nn kaasav kasv (inclusive growth), mis hõlmab näiteks teemat, kuidas teha elektrienergia elanikele kättesaadavamaks (odavamaks). Linnaehituse osas on mitmetes Ida- ja Kesk-Euroopa linnades siiani käsil restruktureerimine, tööstuse ümberkorraldamine. Kui kaovad senised tehased, on vaja käivitada väga suuri projekte, et muuta linna toimimismehhanismi. Euroopa raha on siin vaid algatusvahend ja tõukefond, et käivitada ulatuslikum ressursside ümberpaigutus.

Kas teie arvates kostab liikmesriikide arhitektuuripoliitikast ka (enamjaolt) erasektoris tegutsevate, praktiseerivate arhitektide nõu ja hääl?

Kui alustasin 1980ndatel tööd, siis oli regioonide arendamisel kasutusel ülalt alla juhtimismudel. Nüüd teame, et kõik algab kohalikust elanikust, linnakodanikust. Regioonide komitee propageerib nn mitmetasandilist valitsemist, mis hõlmab ka sektoriülest lähenemist. Linnapoliitikasse tuleb kaasata kohalikke elanikke. Laua taga peavad olema ka spetsialistid, kes tegelikult elukeskkonda kavandavad ja selle valmis ehitavad. Viimasel ajal on esile kerkinud huvitav nähtus – disainerid, kes kujundavad teenuseid, et need istuksid kui rätsepaülikond. Kasutajakesksus on arhitektuuriski üha enam fookuses. Jõuame küsimuseni, kuidas arhitektuur teenib inimesi. Mis tahes ruumiline visioon tuleb kohandada kohalike elanike soovide ja vajadustega – seal peab saama elada. Arhitektidel on tehnilised oskused ja teadmised, mis on ehituses realistlik ja mis mitte. Regiooni ja kohalikul tasandil saavad inimesed väga hästi aru, kui olulised on arhitektid. Ilmselt on seda arusaamist vähem riiklikul tasandil, sellest on kahju. Regioonide komitees koostame uue poliitika ja regulatsioonide kavandamisel esmalt mõjuhinnangu. Poliitika ellurakendamise tulemused ei pruugi üksikriigi tasandil esimese hooga üldse välja paista. Linnapoliitika reformi tagajärgede ja tulemuste prognoosimisse ja edasiste stsenaariumide loomisse tuleb kaasata palju erinevaid osalisi, arhitektidel on siin oluline koht. Minu nõuanne on: arhitektuuripoliitika reformi elluviimisele peab eelnema reformi mõjuhinnangu analüüs.

Teie koostatud näitusel Kopenhaageni kohtumisel olid näited projektidest, mida linnad on rakendanud. Need olid jagatud nelja gruppi: ilusad, kestlikud, kaasavad ja targad. Kuidas te neid hinnanguid annate? Võtame kas või Brüsseli näite – Siim Kallase algatatud hoonestuspoliitika3 2008. aastast?

Brüsseli puhul oli tegu aastatepikkuse haldussuutmatusega. Kohaliku tähtsusega poliitikud tegid väikseid liigutusi, kuid suurem metropoliala ei toiminud. Umbes 15 aastat tagasi tehti otsus Brüsseli linnalise piirkonna määratlemiseks. See avas võimalused suuremateks finantseeringuteks, ülelinnalise taristu arendamiseks, linnaehituslikeks kavadeks jne. Arhitektuur on aga otseses sõltuvuses kohalikust kultuurist. Brüssel armastab käia ajaga kaasas, mistõttu on siin hävitatud palju ajalooliselt väärtuslikke hooneid. Näiteks 1960ndatel hävitati kvartalite kaupa art nouveau’d, et midagi moodsat ehitada. Täna lammutatakse 1970ndate maju, et taas midagi moodsat luua. Varemeid kui selliseid peaaegu pole. Nüüd on sellise tegevuse takistamiseks tehtud seadused. Belgia arhitektuuripoliitika tulemus avaldub elukeskkonnas teisiti kui prantslaste arhitektuuripoliitika Prantsusmaal või sakslaste oma Saksamaal.

Varemetest rääkides: meil on Tallinna rannajoonel nii mõnedki suhteliselt hiljuti hüljatud väga heas asukohas põnevad hooned, näiteks linnahall, mis on siiamaani teatud „ideoloogilise” sordiini all. Hoonetele justkui ei leita kasutust ja seetõttu ei suudeta neid majandada, hallata … Kas arhitektuuripoliitika peaks pöörama tähelepanu sellele, kuidas pikendada hoonete ja koos sellega ka linnade eluiga?

Vahel inimestele tundub, et nad teavad, mida tahavad, et nad planeerivad ehitust, mida on vaja. Kuid siis muutub maitse või eluviis, tulevad uued väärtushinnangud. Kui koha hing on hävitatud, siis on väga raske seda taaselustada. Ideede kombineerimine, paindliku ruumikasutuse võimaluste ja mitmeotstarbelisuse nägemine aitab lammutamist ja sellega seonduvaid linnaehituslikke vigu vältida, see pikendab linnakeskkonna ja hoonete eluiga. Inimesed peavad plaanid omaks võtma. Aga kuidas juhtida reforme? Kuidas juhtida muutusi? Vahel on võimalik asjade käiku põhjendada ratsionaalselt, majanduslikult, kuid tuleb näha ka kultuurimaastiku potentsiaali. Euroopa investeerimispank järgib samuti Euroopa Liidu juhtnööre ja võimaldab ressursside kasutamist, mis on suunatud rikkuse genereerimisele. Poolas ja Rumeenias olen näinud keskmise suurusega linnu, mis otsivad tuge erasektorilt. Kuid erasektor saab aidata kaasa võib-olla vaid ühe hoone või kvartali ehitamisel, suuremad taristuprojektid vajavad Euroopa Liidu fondide abi, seega peavad ka järgima liidu juhtnööre.

Eestis oleme praegu silmitsi kahe paralleelse dokumendi kavandamisega: arhitektuuripoliitika ja ruumiline planeering „Eesti 2030+”, mõlemad on riikliku tähtsusega. Eestit aitaks palju Rail Balticu väljaehitamine, mille jaamade paigutumist võib ette kujutada mitut moodi. Liege’i lähedal olevat üks TGV jaam, mis seisab keset tühja välja …

Meelde tulevad mahajäetud rongijaamad Prantsusmaal. TGV-liinide rajamisel ehitati mitmeid uusi raudteejaamu, millest mitmed on maapiirkonnas. Osa rajati „märkamatuna”, teistest püüti kujundada keskusi koos jaama ümber paiknevate teenuste, poodide ja kõige muuga.

Kuidas inimeste kujutlusvõimet turgutada, et nad oleksid linnade-majade uuskasutusel loomingulisemad?

Näiteks Soomes on uue asjana tekkinud „loovuse” õppekavad. Arhitektuur on ju innovatsiooni- ja loomingukeskne. Arhitektuur pole pelgalt hooned vaid ka liikumine ehk esteetika pluss dünaamika. Loovus tähendab ka suhtlemist – inimestega kohtumine, sotsiaalsus on seotud kohaga. Koha loomepotentsiaal sõltub sellest, millised on tänavaruum ja kohtumispaigad, aga ka kriitilise massi loovinimeste koondumisest teatud piirkonda. Kasutamata ruumid, korterid ja vanad tehased hõivatakse harilikult ettevõtlike inimeste poolt, kes tegelevad sageli vägagi innovaatiliste uute tehnoloogiatega. Linnaruum elavneb, võib-olla kinnisvara hind tõuseb, aga isegi kui enamik noorest loovast seltskonnast kolib kusagile mujale, siis nii mõnigi neist jääb ka paigale.

***

Tänavu, esimest korda Veneetsia arhitektuuribiennaali ajaloos, oli biennaalil esindatud ka Euroopa arhitektuuripoliitika foorum (EFAP). EFAP avalikustas oma manifesti, rõhutas vajadust püüelda rahvuseüleste eesmärkide ja visioonide poole. Kohtusin seal vana tuttava hollandi arhitektuuribüroo MVRDV juhi ja „miks-tehase” (The Why Factory4 ehk „T?F”) ühe asutaja Winy Maasiga, kes oli üsna murelik: „Euroopa linnad on kütkestavad, neid kopeeritakse üle maailma, nad on turismi mootorid. Ent ometi näeme pidevalt monotoonsete asumite arendamist, millel pole mingit linnaehituslikku kvaliteeti – ja mitte kedagi ei paista see huvitavat!”

EFAP juht Yvette Masson-Zanussi ütleb, et foorumi kui MTÜ roll on olla vahelüli praktika ja poliitika vahel. Euroopa linnad, mille on hõivanud bürokraatia, tuleb võtta elanike endi kätte tagasi, need põhinevad kultuuril ja tööstuslik mudel peab võtma omaks uued strateegiad. Sellega pidi nõustuma ka biennaali president Paolo Baratta, hariduselt insener, kes on majandusteadlane ja olnud ka minister.

EFAP esitles biennaalil värsket raamatut „Rööparhitektuurid” („AlterArchitectures”), kus on fookuses uute protseduuriliste linnaehituslike sekkumiste, linna-aktivismi võimalikkus praeguses Euroopas. EFAP näituselt „Poorne linn” („Porous City”, Spazio Punch, Giudecca) leiab 676 legotorni mõõtkavas 1 : 1000, interaktiivne ekspositsioon „Vabamaa” („Freeland”) küsib aga külastajalt, millise linna ta kavandaks, kui saaks alustada n-ö tühjalt lehelt.

Vestluse Marjorie Joueniga aitas ette valmistada endine kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik arhitekt Laila Põdra.

1 Märtsis 2012 toimunud kohtumise pealkiri oli „Euroopa linnakude XXI sajandil” (“The European urban fabric in the 21st century”). Vt http://cor.europa.eu/en/news/summits/Pages/copenhagen-2012.aspx
2 „Euroopa 2020” on Euroopa uue majanduskasvu ja tööhõive strateegiaga, mis on senise Lissaboni strateegia (Strategy for Growth and Jobs) jätkustrateegia. Selle peamine eesmärk on Euroopa Liidu konkurentsivõime jätkusuutlik suurendamine. Euroopa 2020 strateegia keskendub kolmele põhivaldkonnale: teadmus ja innovatsioon, senisest jätkusuutlikum majandus ning kõrge tööhõive tase ja sotsiaalne kaasatus. Euroopa 2020 strateegia põhijoontes lepiti kokku 2010. aasta juuni Euroopa Ülemkogul, kui kinnitati ka EL mõõdetavad eesmärgid aastaks 2020. http://valitsus.ee/et/riigikantselei/eesti2020
3 Siim Kallas oli aastatel 2007–2009 seotud Euroopa komisjoni kinnisvaraarenduse ja hoonete poliitikaga, mille raames otsiti sobivat ruumilist lahendust nn Euroopa kvartalile Brüsselis ja Euroopa komisjoni büroopindade ümberpaigutamiseks. Projekt hõlmas u 400 000 m² (Euroopa komisjoni hoonete kogupind Brüsselis ja Luxembourg’is on kokku u 1 miljon m²). Praegu on see teema Euroopa komisjoni asepresidendi Maroš Šefčoviči vastutusalas. Vt ka http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/sefcovic/administration/build
4 www.thewhyfactory.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht