Arhitekt pärandi kaitsel

Fredi-Armand Tomps: „Muinsuskaitse segab ainult neid, kellele on rahvakultuur võõras ja kes omavolitsevad ega taha muinsuskaitseseadust tunnistada.“

RIIN ALATALU

Kohtume Eesti kõige pikema karjääriga muinsuskaitsja ja arhitekti Fredi-Armand Tompsiga päeval, kui Valgetähe III klassi teenetemärk presidendi tunnustusena on tal juba teada, kultuur­kapitali elutööpreemia avalikustamiseni aga veel mõni päev aega.

Tompsi esimesed kokkupuuted reaalse muinsuskaitsetööga ulatuvad 1947. aastasse, kui ta osales TPI tudengina Niguliste kiriku päästetöödel. Tompsil on olnud kandev roll Eesti vabaõhumuuseumi ja Lahemaa rahvuspargi loomisel, ta oli Vabariikliku Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni juhataja kogu selle tegutsemise aja vältel aastatel 1969–1993. Tomps on kümnete mälestiste projekti autor ja esimene eestlane, kellest sai 1978. aastal rahvusvahelise muinsuskaitse eksperdiorganisatsiooni ICOMOS liige.

Soliidsele eale vaatamata on Fredi Tompsi päevaplaan tihe: kohtusime nimelt Tallinna tehnikaülikooli galeriis tema näituse mahavõtmise ajal, kust Tomps suundus koju oma raamatut kirjutama. Kolleegidena oleme Tompsiga sina peal.

Riin Alatalu: Pärandist kui väärtusest saab rääkida siis, kui on olemas pärija, keegi, kes seda edasi kannab. Mis sa arvad, kas sinu põlvkonna muinsuskaitsjate pärand on heades kätes? Kas praegune muinsuskaitseamet saab hästi hakkama?

Fredi-Armand Tomps: Ma usun küll, praegu on seis päris hea. Andsin mõne aja eest Päevalehele telefoni teel inter­vjuu – ja artiklis on pandud mulle sõnad suhu, justkui vajaks tänane muinsuskaitse oluliselt täiendamist. Päris nii ma ei arva. Küll aga arvan, et üks 1990. aastate suur viga oli see, et likvideeriti uurimis-projekteerimisinstituut Eesti Ehitusmälestised (1978–1988 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut ehk KRPI). Seal töötas väga palju suurte kogemustega professionaale. Instituudi ja selle restaureerimisnõukogu laialisaatmise järel tekkis tühimik. Meie pakkusime, et instituut võiks minna teaduste akadeemia alla, aga sellest ei saanud asja, sest uus muinsuskaitseamet otsustas instituudi (270 töötajat) likvideerida.

See, mida väga õigesti ja usinalt tehakse, on kaitsenimekirja täiendamine. Aga raha! Sa võid ju unistada ja rääkida, aga kui raha tööks ei tule, siis ei tule ju kaitsest midagi välja! Raha väljanõudmisega tuleb märksa tõsisemalt tegeleda. See, et kõik arhitektuurimälestised on võrdse tähtsusega, ei ole õige. Linna XV sajandi raekoda ei saa võrrelda selle äärelinna XX sajandi elamuga.

Alatalu: Siin vaidlen vastu: mina kate­goriseerimises mingit võluvitsa ei näe, see kasvatab vaid bürokraatiat ning on väga suur ning vaidlusi põhjustav lisatöö. Enamik mälestisi on praegu ju eraomanike käes ja see sõltub ennekõike omanikust, mitte kategooriast, kas ta teeb seal midagi või ei tee. Kellelegi ei saa raha kaela määrida. Näiteks mõni väga väärtuslik, kindlasti nn A-klassi mälestis, nagu Hõreda mõis – sinna võib ju raha anda, aga kui omanik midagi teha ei taha, siis mida amet teha saab? Ka RKAS ei ole huvitatud talle kuuluvate kümnete mälestiste remondist. Läti RKASil on teine suhtumine. Loomulikult, kui raha oleks rohkem, siis oldaks ka aktiivsemad.

Tomps: Olen oma elus kõige rohkem mõisatega tegelenud. Näiteks mõisate kõrvalhooneid ei pea ju peahoonetega võrdsena võtma: peahoone on ainuke ja ainulaadne, karjatallid aga äravahetamiseni sarnased.

Alatalu: Aga muinsuskaitseamet ei käsitlegi neid võrdsena. Abihooneid lubatakse palju leebemate tingimustega korrastada, sest need ongi lihtsamad hooned. Lähtuda saab alati objektipõhiselt.

Tomps: Jah, kõik hooned on erinevad – ühesuguseid mälestisi ju ei ole. Kaitse korraldamisel rõhutasime aga seda, et kohaliku kaitse all mälestised on ennekõike omavalitsuse vastutusel ja põhjendatud vajadusel toetasime raha ja materjalidega riiklikest vahenditest.

Põline muinsuskaitsja Fredi-Armand Tomps sai äsja kultuurkapitali elutööpreemia.

Piia Ruber

Alatalu: Natuke on need ajad ringiga tagasi tulnud. Mitmed omavalitsused siiski leiavad võimalusi taotleda Euroopa Liidu projektidest oma valla mälestistele raha, sest mälestised kujundavad kohalikku elukeskkonda ja nende pealt saab luua ka töökohti. Kõige olulisema erinevuse on kaasa toonud ikkagi see, et omandisuhe muutus nii põhjalikult.

Tomps: Meil oli tõesti omal ajal lihtsam, sest kõik oli riigi oma ja me panime ise tähtsuse järjekorra paika. Kaitse alla võtmine on väga õige, sellega me hoiame oma ehitusliku kultuurivara mingil määral siiski alles, kuigi väga palju laguneb. Praegu ka üldsus arvestab palju sellega, kas hoone on muinsuskaitse all või mitte. Mina leian, et muinsuskaitseameti surve raha saamiseks on liiga tagasihoidlik. Arvan, et kui muinsuskaitseamet leiab ehituses midagi väärtuslikku, siis tuleb selle restaureerimiseks ka raha leida.

Muinsuskaitse võiks teenida turismi pealt, sest turism ja ajalooline arhitektuur on nagu härjarakend. Praegu väidetakse, et kui me kehtestame turismimaksu, siis jätavad turistid tulemata. See on suur rumalus! See on lausvale, et turist ei tule, kui ta peab turismimaksu tasuma. Vastupidi, seda enam ta tuleb, sest ta teab, et ta saab selle eest midagi. Maksmine tekitab lugupidamist. Igal pool maailmas rakendatakse turismimaksu.

Omal ajal me Saaremaal tegime sellise tembu, Jüri Suurhans oli tollal täitevkomitee esimees. Siis käis ju Leningradist ja Riiast bussitäite kaupa inimesi, aga nad ostsid poed tühjaks. Toona oli ju kõik limiteeritud, isegi leiba ei jagunud. Ja kohalikud inimesed hakkasid nurisema. Leppisime kokku, et paneme turismimaksu – iga turismibuss maksab 15 rubla inimese kohta. See hakkas tööle. Teenitud tuluga korrastati mälestisteni viivad teed, paigaldati viidad jms. Saare­maa on ju nüüd üksainus vald ja võib sama korra korrapealt paika panna – ja kõik hakkavad maksma.

Alatalu: Olen sada protsenti nõus. Muinsuskaitseameti eelarve on naeruväärne. Vaatasin, et tänavu jaotati toetusteks kõigi Eesti mälestiste peale 1,3 miljonit eurot. Selle raha eest saab 300 meetrit maanteed Kose-Ardu lõigul.

Käisin aasta lõpus Koguvas, kus tähistati küla muinsuskaitse alla võtmise 50. aastapäeva. Külaelanikud on pahased, et külalisi voorib bussitäite kaupa, turistid jalutavad mööda tänavaid ja vahest õuedeski ega osta isegi muuseumipiletit, rääkimata muust panusest küla säilitamisse. Turismi­talude pidajad natuke teenivad, aga need, kes seal elavad ja küla ehedust hoiavad, ei saa midagi. Ka vald neid eriti ei toeta.

Tomps: Imelihtne oleks ju juba Eestisse jõudes, veel lihtsam saarele minnes raha maksta. Olgu kas või üks euro, see on ju tühine raha. Igaüks ju mõistab, et mälestiste hoidmine maksab.

Turismitööstus saab oma raha kätte, kuid see ei jõua mälestisteni. Aga pärand ongi ju see, mille pärast turist siia tuleb. Muinsuskaitseamet peaks sellega tegelema. Mälestised on ka need, mida me oma kõrgetele külalistele näitame. Rootsi kuningas käis ju Purtse mõisas ja, näinud suurepärast restaureerimistööd, surus tänutäheks tööde korraldaja Madi Nappa mehist kätt. Taani kuninganna lõi aga restaureeritud Altja rannaküla vainul kohalike poistega tantsu ja nautis restaureeritud Sagadi mõisas külalislahkust.

Olen ise Virumaalt pärit ja ka suur osa mälestisi, millega olen seotud olnud, on Virumaal. Töötan praegu just Tallinnast Narva viiva mälestiste teekonna „Idatee“ kavandamisel. Selle rajasid juba ammusel ajal Läänemere viikingid ja nüüd võime sealt leida ka kaalukama osa minu kavandatud restaureerimistöödest.

Alatalu: Mulle meeldib sinu „Idatee“ juures, et terve teekond on kavandatud võrgustikuna: teele jäävad mälestised suunavad aina järgmise juurde. Möödunud suve Baltimaade mõisamänguga seoses julgen öelda, et meie põhiline häda on see, et igaüks nokitseb omaette. Koostööd mälestiste omanike vahel võiks palju rohkem olla. Näiteks Peipsiveerel ja Setumaal on inimesed aru saanud, et tuleb koos tegutseda.

Tomps: Kujutan ka seda ette nii, et need, kes jäävad selle turismitrassi äärde, hakkavad mõtlema oma elamise paremaks tegemisele ja tahavad pakkuda midagi turistidele. Turist tuleb ju siia alati selleks spetsiaalselt kaasa võetud rahaga ja kulutab selle tõelistele väärtustele.

Alatalu: Mis sulle veel tänapäeva muinsuskaitse-korralduse juures meeldib?

Tomps: Meeldib see, et noored inimesed on võtnud asja omaks, ainuke puudus on, et kogemust on vähe. Ühe ehituse restaureerimine ei ole ainult jooniste tegemine ja nende täpne rakendamine. Tähtis on eeltöö: töö arhiivis ja väliuuringud, mis peavad projekti õigustama. Mina arvan, et tänapäeval tehakse eeluuringuid liiga vähe. Restaureerimisprojekti autorid, arhitekt ja ajaloolane, võivad oma töö objektil lugeda lõpetatuks alles siis, kui vastav komisjon on restaureerimistöö lõpetamise kinnitanud.

Alatalu: Siin tahan jälle vastu vaielda, sest tean, kui palju kas või kunstiakadeemia tudengid teevad uuringuid. Hilkka Hiiopi meeskond ja ka Tartu Pallase tudengid käivad kümnetel objektidel maalinguid, krohvi jms uurimas. Ka mälestistest, mida on nõukogude ajal uuritud, näiteks Suuremõisa või Koeru Aruküla mõis, on leitud uusi kihistusi. Meil on ikka väga palju objekte, mis on väga hästi läbi uuritud. Selle koha pealt on sul õigus, et ajaloolase roll tänapäeval üldjuhul lõppeb uuringutega ja projekteerimisse teda enam ei kaasata.

Tomps: Just, kui ehitus läheb käiku ja konkursi võidab mõni ehitusfirma. Kõiki asju ei saa ju panna dokumenti ei sõnades ega joonistes, ehituse käigus tulevad ju alati üllatused välja. Mul on tunne, et siin on ikka loks sees.

Alatalu: Olen täitsa nõus. Meil on terve rida väga professionaalseid tegijaid, nagu Rändmeister, Restor, Kuukaar jt. Aga suurte objektide riigihanke, kus on suured rahad peal, võidavad sageli alapakkumise teinud ehitusfirmad. Neil on küll tegevusluba, aga nende hulgas on väga palju selliseid, kes tegelikult ei ole mälestistel töötanud. Tööde kvaliteet kannatab, sest töömees ei oska.

Tomps: Jah, käsi ja silm peavad mõlemad olema seda tööd teinud. Meil olid oskused omaette eesmärk. Alguses oli ju restaureerimisüksus ainult Tallinnas ja Narva, Kuressaarde või Viljandisse saatsime Tallinna inimese – ta läks sinna nagu võõrasse kohta. Kui moodustasime 1973. aastal linnade kaitsetsoonid, siis avasime ka kohalikud restaureerimisvalitsuse filiaalid ja asi muutus kardinaalselt. Tööle võeti juba kogemustega kohalikud vanemad mehed, kes kõik olid väga huvitatud sellest tööst ja võtsid seda tööd kui omaenda kodu kaunistamist.

Alatalu: Hiiumaa ametikooli puidu restaureerimise erialal on väga palju huvilisi hobirestauraatorite seast, aga suured firmad saadavad oma töölisi meile vähe. Suur osa ehitusfirmadest ei raatsi oma töötajaid koolitada, sest kardavad, et nood lähevad siis ära. Muidugi on kurb, kui ettevõte ei suuda professionaalset töötajat kinni hoida, aga ma ei usu, et lõputud garantiitööd on neile kokkuvõttes odavam kui normaalset palka maksta.

Tomps: Meil tuli ka filiaalide tegemisel tõrkeid ette (moodustasime neid üle vabariigi 22): kohalikud ehitusorganisatsioonid kartsid, et võtame nende paremad mehed ära. Kuressaares läks sellega nii teravaks, et käisin kohapeal nendega vaidlemas. Peagi nähti, et meie töö on midagi väärt ja et loome midagi, mis pakub rahvale huvi. Leppisime kokku, et ei meelita kedagi meile tööle, aga kõik, kes meil töötada soovisid, need ka tööle võtsime. Restaureerimistööde jätmine just kohalikele meestele tagas hea tulemuse. Restaureerimise kvaliteeti võib hinnata mitut moodi, eks meil oli ka igasuguseid muresid.

Alatalu: Mis sa arvad, miks on paljud inimesed pahased muinsuskaitse peale, kes segab?

Tomps: Segab muidugi, aga ainult neid, kellele on rahvakultuur võõras ja kes omavolitsevad ega taha muinsuskaitseseadust tunnistada. Kuid on ka põhjust: praktilise restaureerimise kontrolliv ja suunav roll peaks kindlasti suurenema ja avastatud puudused tuleks konkreetselt fikseerida koos viidetega õigele lahendusele. Ka dokumentatsiooni kooskõlastamine võtab praegu liiga palju aega. Komisjoni istungile projekti koostajaid juurde ei taheta ja märkustega projekte saadetakse edasi-tagasi. See on ärritanud üsna tublisti. Minul oli lihtne. Ehituskomitees allusid meie inspektsioonile ka restaureerimisvalitsus ja KRPI. Projektid valmisid KRPIs ja teadusliku restaureerimise nõukogus arutati kõik see asi läbi. Tavaliselt võttis meie esindaja ka sellest osa. Alles pärast heakskiitu tuli projekt minu juurde inspektsiooni kooskõlastamiseks. Kui pidasin vajalikuks, kutsusin vastava spetsialisti instituudist kohale. Me otsustasime kooskõlastuse kohe ära. Kui oli vaja täiendusi teha, kooskõlastasime märkusega ja projekt läks kohe majast välja. Minu käes ei olnud see kauem kui kolm-neli päeva, võib olla nädala. Ja asi läks kohe töösse. Vajalikud parandused tehti projekti jätkuvate tööde käigus.

Alatalu: Kas bürokraatiat oli Nõukogude ajal siis tõesti palju vähem? Sina kooskõlastasid kiiresti, aga teised ametiasutused?

Tomps: Instituut pidi ise kõik tuletõrje, sanitaarinspektsiooni jms kooskõlastused võtma ja mina allkirjastasin alles siis, kui need olid juba olemas. Minu eeliseks oli süsteem, kus parema käe ulatuses olid restauraatorid ja vasaku käe ulatuses instituudi projekteerijad. Me moodustasime üht tõlda vedava troika.

Praegu häirib see, et projekteerimise ja ehitamise tingimused küpsevad liiga aeglaselt ja otsused tulevad venitamise korras. Ma arvan, et ajakulu on praegu määrav. Ma ei oska ka leida lahendust. Tol ajal oli muidugi tellija põhiliselt riik, eratellijaid ei olnud ja kui vaidlus tuli, siis oli tellijaks linn või kolhoos või sovhoos. Nüüd muidugi on asi hulga keerulisem. Eraomanikud ja ettevõtjad vaatavad hoopis teisest seisukohast, nende isiklik rahakott on mängus. Kõik nad tahavad imeodavalt asju ajada. Muinsuskaitse muidugi seda lubada ei saa, sest kultuuriväärtusi tuleb hoida – ja selleks tuleb teha kulutusi.

Alatalu: Too mõni hea näide restaureerimistööst.

Tomps: Kindlasti tahan esile tuua mõisahoonete eduka restaureerimise jätkumise mõisakoolide programmi egiidi all. Eesti maa-arhitektuuri kontekstis on see eriti oluline tegu. Ka kirikud kui meie suurepäraseimad arhitektuurimälestised võivad nüüd juba 30 aastat oma ehitus- ja remondimuredega avalikkuse ette tulla. Nõukogude ajal pidime kirikuid restaureerima kontserdisaali või isegi ateismimuuseumi nime all. Sellele vaatamata restaureerisime või ehitasime uue tornikiivri kokku 31 kirikule. Muinsuskaitse senisest suuremat tähelepanu vajab Narva, linn, mis on tähelepanuväärne oma erakordse ajaloo ja tähtsa asukoha poolest.

Alatalu: Kuidas sa põlise muinsuskaitsjana oma elutöö kokku võtad?

Tomps: Olen ülimalt tänulik oma vanematele, kes võimaldasid mulle just sellise elu. Olen elanud esimesest aastatuhandest teise, XX sajandist XXI sajandisse, läbi maailmasõja ja viie Eestis valitsenud riigivõimu ning ehitanud 50 aastat mõttetut absurdikommunismi. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus jätkata ka 30 aastat vaba Eesti ehitamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht