Argine Kesk-Eesti

Uute väärtuste loomise kõrval tuleb hinnata tavalist. Aeglus on sama oluline kui kiirus ja igavus sama tähtis kui huvitavus. Kuidas kujundada argiruumi ja majandusmaastikku?

ARVI ANDERSON

Lõbujanu on lõputu: meie ülimalt visuaalses kujutistele suunatud igapäevas kordub uudsusele ja huvitavusele ehitatud tsükkel. Pidev vahepuhkuseta info üleslaadimine aga nüristab meeled. Argipäevast põgenemiseks ei ole sugugi vaja spetsiaalseid kohti ega mõnd meele­lahutuslikku tegevust. Niisama oluline on mõni pikaldane ettevõtmine, igavus ja aeglus, pealtnäha lausa tegevusetus. Kuidas luua ruum, mis jahutab meeli, võimendab monotoonsust ja soodustab mõtisklemist?

Põllumajandus- ja metsamajandusmaa on maastikus kõige levinum, sellega kaasuvad üldtuntud ruumid nagu metsarajad, põllud ja põlluveered, kuivenduskraavid, künnivagude lõputud read jms. Ometi ei tundu majandusmaastik esmapilgul huvitav ja näib pigem võõras. Esiplaanil on romantiseeritud ettekujutus looduskaunitest kohtadest. Esile tõstetud monumentaalsete metsade, igivanade rabade ja eriliste kohtade kõrval tuleks hoopis järjepidevalt ümber vaadata oma suhtumine igapäevaruumi, sellega tuleks uuesti suhestuda ja jätkuvalt sellesse sekkuda. Kui argiruumi on meie ümber kõige enam, siis miks sellest mööda vaadata? Need elavad ruumid muutuvad vaikselt, aga pidevalt, tegevuse lõppemisel jääb neist üksnes pelk kujutis, natüürmort.

Argise Kesk-Eesti ruumi näiteks võib võtta 61 kilomeetrit pika teesihi kahe raudteeliini vahel, vana raudteetrassi veel toimivate Türi ja Tamsalu jaamade vahel. Mitmepäevane teekond kulgeb valdavalt läbi argimaastike. Vana raudteetamm, kunagine mastaapne modernistlik struktuur, on minetanud oma algse funktsiooni. Säilinud on füüsiline ruum ilma kandva ideeta: see pole päris sõidutee, sest pole sellena planeeritud, ja pole ka enam raudtee, sest puuduvad nii rong kui ka rööpad-liiprid. Sinna taas raudtee rajamine on utoopia, kuid selle ruumiolukorra kasutamine, kasvatamine, suunamine, painutamine, laiendamine, kitsendamine jms on päris hea mõte. Kuna kõige paremini säilib asi ja ruum juhul, kui seda kasutada, võiks teha sinna matkatee.

Selline matkatee ei läbi otseselt looduskauneid kohti, vaid pigem majandusmaastikke ja väiksemaid linnu. Kahe suurema linna vahel paiknemise tõttu on see otsekui rekreatiivne tagatuba, linnaelaniku pelgupaik, võimalus kiirelt argimuredest pääseda. See võib olla ka õpetlik ning maaelu ja -olu raamistav näiterada seletavate viitade ja inter­aktiivse tegevuse võimalustega.

Kas argiruumi saab esile tõsta ja märgatavaks teha nii, et sekkumine on minimaalne ja võimalikult nähtamatu? Ka argimaastiku esiletõstmisega võib tekkida oht, et sellest tehakse spektaakel. Argimaastikust ei tohiks saada pelk vaatamisväärsus, puuduma peaks meele­lahutuslik külg – on lihtsalt tee kahe raudteejaama vahel läbi Kesk-Eesti. Tee peaks olema iseseisev ja elav ning teeäärne tegevus ja liikumine muudaks, kuhjaks, süvendaks ja võimendaks teed ennast.

Nii põllumajandus- kui ka metsa­majandusmaa kasutuspotentsiaali määrab see, mis on maa peal ja sees: reljeef, veerežiim ja mullalõimis määravad suures osas selle, kuidas maid majandada ning mida nendega teha. Omanike vahel jaotatud maad on geoloogiliselt sarnased ja seega on samad ka seal tehtavad tööd. Paljud tööd jätavad siiani maha märkimisväärse jälje. Ruumiline sekkumine peaks tuginema maastikuga seotud senisele pragmaatilisele tegevusele.

Mullad on Eestis rähksed, Kesk-Eestis paekivised. Põllutööde käigus korjatakse kivid põldudelt kokku ja ladestatakse nende äärtesse. Näiteks metsa ja põllu piirile on kerkinud nii looduslike pinnavormide kõrvale kohati võimsad vallid. Kivide kuhjamine jätab ruumi jälje, kujundab maastikku ja pinna­reljeefi. Teesihi kõrvalt põldudelt koristatud kivid võiks ladestada sopiliselt põllu ja tee piirile, moodustada jõulise inimtekkelise maastikulise pinnareljeefi, mis võimendab teerada. Kasvavad kivikuhjad raamistavad niimoodi teel olijatele erinevaid vaateid ja moodustavad pesasid, kus on hea peatuda, puhata ja mõtiskleda.

Metsamajandamise üks osa on uue metsa istutamine, selle kasvada laskmine ja hooldamine. RMKs kasutatakse ulatuslikult istutamist, millega saame inimpõlvi kestva metsakeskkonna. Istutusmeetodid on erinevad ja annavad metsale näo. Meil on vaid mõned põlismetsad. Metsad võetakse kaitse alla eelkõige liigse majandamise vältimiseks ja ka selleks, et säiliksid looduslikud kooslused ning haruldased liigid. Majandusmetsade loomulik osa on raie ja uue noorendiku tekkimine.

Tavapärase sirges sihis istutatud metsa kõrvale võiks istutada kaarduvas sihis metsa. Sellega tekib uus majandusmets, avanevad uued vaated ja kummalised perspektiivid. Pragmaatilises, kuid uue iseloomuga metsas on hoopis teistmoodi võimalik eksida ja ekselda. Siin võib mets hakata inimest juhtima ja suunama. Istutatud metsad on oma rohkete kordustega kummalised, veidi võõrad ja maagilised ning selline majandusruum püsib inimpõlvi.

Eesti avaratel maastikuvaadetel märkab rohkelt heina- ja silorulle, mahulisi ruumielemente. Tihti hoitakse neid seal, kus hein niideti ja rulli keerati, sest nii on kõige soodsam. Või siis korjatakse rullid kokku ja viiakse eest ära metsa ja heinamaa piirile. Sellise paigutuse korral joonistavad heinapallid välja nähtamatud piirid ja krundi struktuuri. Heina­palle saab aga kasutada näiteks varjualuse ehitamiseks. Puitfermist lihtne katus toetub heinapallidele, mida toetavad teraspostid. Pikk templi­sarnane avatud varjualune sobib nii loomadele kui ka inimestele. Loomad saavad heina süüa ja inimesed heinapalle seinte ja mööblina kasutada.

Arhitektuuri all mõistetakse enamasti planeerimist ja projekteerimist, mille peamine eesmärk on juurde luua, ehitada. Kas ja kuidas saab üldse ehitada ja kujundada, kui pole tellimust ja selgepiirilist funktsiooni? Kuidas passiivselt ehitada? Kas tellimuseta arhitektuur on võimalik ja kas suure ideeta saab midagi suurt ehitada? Maastik ehitab end ise ja on vormunud läbi aja järjepidevalt ja peaaegu märkamatult. Kunagine raudteetamm on kummaline, ilma kasutajateta ruum, argimaastik, endine raudteesiht, nüüdseks vaid selle ruumi jäljend. Argise Kesk-Eesti vana raudteetamm on pideva lõbujanu alternatiiv: teekond läbi monotoonsete maastike võiks mõjuda kui meeli jahutav rännak neile, kes igatsevad igavust, mahalaadimist või mõtisklusi iseendaga põlluserval.

 

Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Argine Kesk-Eesti“ (juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp).