Anna mulle …

Veronika Valk

Arhitektuurist ja linnaehitusest, linnade arengust võib filmikeeles rääkida väga mitmeti. Anri Sala 16minutine video „Anna mulle värvid” („Dammi i Colori”) räägib näiteks legendaarsest Albaania kultuuriministrist, Tirana linnapeast (2000-2011), praegusest Albaania peaministrist, kunstnikust ja õppejõust Edi Ramast (sünd 1964), kelle ajakiri Time valis 2005. aastal nn Euroopa kangelaste sekka ja kes 2004. aastal pälvis maailma linnapea tiitli, mida annab välja asjaomane organisatsioon Londonis.1 Mida see iseäralik Albaania vasakpoolsete juht siis tegi, et teda sel moel hinnatakse? Oli see kioskite ja Lana jõekallastele ning avalikesse parkidesse ebaseaduslikult ehitatud hoonete lammutamine? Mastaapse nn linnapuhastusprojekti ellukutsumine? Mitte ainult. Peale teedeehituse ja roheala loomise muutis ta halli post-sotsialistliku Tirana värviliseks: erkroosaks, -kollaseks, -roheliseks, -violetseks. Sellest Sala film räägibki. Rama enda sõnade kohaselt: „Linnapeatöö on kontseptuaalse kunsti kõrgeim vorm. See on puhas kunst.”

Poliitika kui esteetiline akt
Rama sõber ja kolleeg Sala on videokunstnik (sünd 1974), kelle „Anna mulle värvid” pole lihtsalt hea sõbra portree ega kolleegist poliitiku propagandatrikk, vaid värvi- ja utoopiakogemuse mõtestamine – refleksioon selle üle, kuidas kogeme värve enda ümber, mis on utoopia ja mis reaalsus. Rama andis igale linnaelanikule ämbritäie värvi – tooni võis igaüks ise valida –, et sellega korterite välisfassaadid üle värvida. Kortermajade asukad said ühtäkki tellingutel kokku ja pidasid maha tulise vaidluse, mis värvi peaks nende linn olema: „Mina värvin oma korteri fassaadi kollaseks, mis mõttes sul on siin roosa värv ämbris … ?” Värvist sai linlaste ühisosa. „Värvil on mõju, see kiirendab hingamisrütmi,” ütleb tänaseks kahest atentaadist eluga pääsenud Rama, kes istub käsikaameraga filmiva sõbra kõrval taksos. Ta räägib öises kaadris vaikselt, pea alandlikult, taustaks vahelduvad väikelinna madaltihedate kortermajakvartalite tänavafassaadid – linn on lõuend ja näitus. Vahele on lükitud päikselised plaanid Tirana melust. „Ambitsioon teha sellest linnast valikute, mitte ettemääratuse linn, on juba iseenesest utoopia,” ütleb Rama. Linnaelanik on pandud ühtaegu nii kunstniku kui vaataja rolli selleks, et linn, kus on sünnitud ja ollakse sunnitud elama, muutuks kohaks, kus tahetakse elada – linnaks, mis valitakse teadlikult oma elukohaks. „Kohvikutes, kodudes ja tänavatel oli järsku põhiteemaks see, mida värvid meiega teevad,” räägib Rama. „Kui teistes linnades on värv kui kleit, mida kanda, siis siin asendavad värvid organeid.”
Ramat on loomulikult süüdistatud naiivsuses, tema kritiseerijad on öelnud, et Rama pakkus probleemidele vaid kosmeetilise lahenduse: tema valitsemisaja lõpul sai linlane iga päev vett ikka vaid kuuel tunnnil päevas.

Karisma ja kollektiiv
Aurelijus Rūtenis Antanas Mockus Šivickas (sünd 1952) on Leedu päritolu Kolumbia matemaatik, filosoof ja poliitik, kes muutis Bogotá elu tundmatuseni, kui 1990ndate keskel linnapeaks tõusis ja viis seejärel ellu rea humoorikaid üllatavaid algatusi. Ta agiteeris elanikkonda ning laskis lahti korruptiivse ametnikkonna, vahetades selle välja akadeemilisema seltskonna vastu. Vähe sellest, ta esines ka ise supermani kostüümis nii-öelda ülikodanikuna linna peal, palkas 420 miimi linna liiklust rahustama jpm. Talle oli Bogotá kui 6,5 miljoni õpilasega klassiruum. Dadaistlik valitsemisviis oli üle ootuste edukas: kui Mockus palus linnakodanikel 10% rohkem makse maksta, siis 63 000 inimest ka järgis tema üleskutset (2002. aastal kogunes makse juba kolm korda rohkem kui 1990. aastal). Linna juhtimine oli Mockusele performance. Bogotá sotsiaaleksperiment toimis Mockuse ekstsentrilisuse tõttu. Tema üle ka muidugi naerdi, kuid selle naeru sees hakkas jää sulama. Teistpidi oli Mockuse taust vägagi intellektuaalne: teda nõustas teiste seas ka koos Robert William Fogeliga Nobeli preemia võitnud majandusajaloolane Douglass North, kes on uurinud ajaloolisi jäikade ja lõtvade reeglite järgimise süsteeme ning Jürgen Habermasi teooriat selle kohta, kuidas dialoog loob sotsiaalset kapitali. Mockus võitis valimised, sest inimesed nägid temas aususe kehastust. Kirgliku õppejõuna teadis ta, et teatraalse esinemisega on võimalik tõmmata inimeste tähelepanu, et panna nad mõtlema.
Tänaseks Parkinsoni tõve käes vaikselt ja 2010. aastal presidendivalimistest tagasitõmbunult toimetav Mockus sai üleöö kuulsaks sellega, et näitas Kolumbia rahvusülikoolis vilistavale auditooriumile paljast tagumikku. Seda põhjendas ta sellega, et „innovaatiline käitumine on kasulik, kui sõnad otsa saavad”. Seejärel osutus ta Bogotá elanike seas sedavõrd populaarseks, et teda on kaks korda linnapeaks valitud. Mockus algatas Bogotás nn naiste öö: ta palus meestel õhtul koju jääda ja laste eest hoolitseda –
võimalust kasutas esimesel kolmel korral kokku ligi 700000 naist, et käia kontserdil jms. Mockus põhjendas algatust ka sellega, et tänavad, kus on palju naisi, on turvalisemad. Neil õhtutel patrullisid tänavatel naispolitseinikud. Kui nähti meest koos lastega –aplodeeriti.
Veepuuduse leevendamiseks esines Mockus reklaamis: ta käis duši all ja keeras seebitamise ajal vee kinni. Eeskuju oli sedavõrd nakkav, et esimese kahe kuuga langes vee tarbimine 14% (Mockuse valitsemisaja lõpuks langes see 40%). Nn porgandiseaduse alusel hakati baare sulgema kell üks öösel, et piirata joomist ja öist vägivalda.2 Kui 1993. aastal leidis Bogotás aset 80 mõrva 100  000 elaniku kohta aastas, siis 2003. aastal vaid 22. Liiklusõnnetuste arv langes tema valitsemisajal poole võrra. Kõik majapidamised varustati joogiveega ja 95% kanalisatsiooniga.
Teine karismaatiline linnapeakandidaat, endine ajakirjanik, uusurbanist ja transpordikonsultant Enrique Peñalosa (sünd 1954), kellele oli Bogotá linnapeaks saamine – erinevalt Mockusest, kes sattus olukorda eneselegi üllatuslikult – eluunistus, võitis valimised pärast Mockust, kuid ei jõudnud oma linnaehituslikke kavasid nelja valitsemisaasta jooksul ellu viia (Peñalosa põhirõhk oli just ulatuslikel linnaehitusprojektidel rattateedest, autoliikluse vähendamisest ja uuest bussisüsteemist slummide lammutamise, raamatukogude võrgu arendamise ja avalike parkide rajamiseni). Ta küsis endalt, kes võiks tema algatatud muudatused lõpuni viia, ja nii leppisid nad Mockusega kokku, et on kordamööda Bogotá linnapead, et tagada poliitiliste ideede ja projektide elluviimine. Sellise pretsedenditu solidaarsuse tõttu muutsid need kaks meest vähem kui kümne aastaga ühe seni kõige ohtlikuma, vägivaldsema ja korruptiivsema pealinna eluolu palju rahumeelsemaks ja turvalisemaks. Eetilise koostöönäite valguses võib küsida: kas linnade hüppeline areng ja erakordne edu elukeskkonna parandamisel eeldab karismaatilist liidrit? Mockus pooldab kollektiivset juhtimist – tuletagem meelde, et ka nn hõivamisaktsioonidel (Occupy) pole liidrit.

Anri Sala teost „Anna mulle värvid” („Dammi i Colori”, 2003) näidati esmakordselt 2003. aasta Veneetsia kunstibiennaalil „Utoopiajaama” („Utopia Station”) koosseisus.
Nn kiirlinnade dokumentaalsarja Bogotá 58minutine osa „Linnad kiirendis: Bogotá muudatus” („Cities on Speed: Bogotá Change”, Andreas Dals­gaard, Taani 2009), mis esitab Mockuse ja Peñalosa loo, on viimastel aastatel võitnud keskkonnafilmide seas hulga auhindu.

1 www.citymayors.com

2 http://www.rtirn.net/Latin%20American%20Experiences.asp