Ajaloo ehitamine Datongis

Muinsuskaitse ja turismi edendamine Hiina moodi

Tõnis Kimmel

Viimastel aastatel on Põhja-Hiinas asuva tolmuse Datongi tööstuslinna viie aastaga ajalooturismi sihtkohaks ümberehitamine korduvalt kõneainet pakkunud. Datongi linn on põnev näide, kuidas autentne ajalugu ja soovunelmad kipuvad Hiinas omavahel segamini minema

Valgest luigest saab inetu pardipoeg

Datongis elab ligi 1,5 miljonit inimest. Linn on ajalooliselt alati jäänud Hiina ja põhjapoolse stepi rändrahvaste piirile. Datongi esimene hiilgeaeg oli aastail 386–534, mil siin asus äsja ühendatud Põhja-Hiina pealinn. Põhja Wei dünastia raius end toona ajalukku tänini säilinud muljetavaldavate Yungangi budistlike koopaskulptuuridega.

Teise ilmasõja järel sai linnast Mandri-Hiina söe- ja rasketööstuse keskus, koos sellega tuli ka riigi reostatuima linna kuulsus. Tööstuslinna ehitamisel kanti laiali linnamüüri tellised ning teede rajamisel lammutati väravad. Peamiselt toimus ehitustöö siiski väljaspool ajaloolist linnasüdant, ebasanitaarse ja aegununa oli see määratud vaiksele hääbumisele. Hoolimata tollesse aega jäänud nn kultuurirevolutsioonist, on see ajastu osal inimestel siiski meeles kuldajana: Datongist sai toona jõukas, kuigi mitte väga vaatamisväärne töölisasula.

Üheksakümnendail hakkas söetööstus pidurdamatult taanduma ning pulbitsev miljonilinn käis pikkamisi alla. Kaua oodatud murrang saabus 2008. aastal ning muutis Datongi taas tundmatuseni.

Hiinas on tavaks, et linnapea on ametnik, kes määratakse kõrgemalt poolt ametisse paariks aastaks. Selle lühikese aja saavutused määravad tema edasise edutamise. 2008. aastal määrati Datongi linnapeaks kohaliku pehme aktsendiga 50aastane Geng Yanbo, Hiina mõistes noor ning raudse käega õpetlane, kes seadis sihiks Datongi ehitamise riikliku tähtsusega vanalinnaks.

Mida võiks turist siit leida? Võimsast linnamüürist olid alles üksikud pinnasevallid, vanalinna paar tuhandeaastast templit olid uppunud ühekorruseliste viletsate elamute labürinti ja mitmekorruselised tööliselamud olid neid hurtsikuid alla neelamas.

Geng Yanbo kavatsused olid väga ambitsioonikad. Ta armastas rääkida sellest, et Pariisis käies ei tea me midagi SKTst, hoopis koha kultuur on see, mis rabab. Seetõttu tuleb ka Datongis kohalikku kultuuri kaitsta ja arendada. „Las vana jääb vanaks ning tehkem uus veelgi uuemaks!“ kõlas linnapea juhtmõte. Piir, mis sai tõmmatud uue ja vana vahele, tähendas aga vanalinna hoonete peaaegu täielikku lammutamist ning ajaloo kaitsmise tähe all asuti vägevat linnamüüri, templikomplekse ja muud üles ehitama.

Eestlast ehmatab selline n-ö autentse ajaloo rekonstrueerimine, suurele osale datonglastest anti sellega aga lootus, et linn saab uue hingamise.

1980. aastatel alanud Hiina majandusliku avanemise tulemusena on nüüdseks hulgaliselt inimesi, kellel on võimalus lubada endale puhkust, mis veedetakse kodumaa kuulsaid kohti külastades. See on esimesi selliste võimalustega põlvkondi, kel pahatihti puuduvad aga sügavamad teadmised ajaloost ega tule pähegi eelistada autentset võltsile. Massiturism, kus ajaloomälestiste ehtsuse nautimine jääb ostlemise ja toidu nautimise varju, on siinse kultuuriturismi omapära.

Väidetava ajaloolise taustaga elustiilikeskused on Hiinas seetõttu väga edukad. Neist tuntuma, Shanghai Xintiandi projekti avalik juhtmõte väärib küll tunnustust: Shanghai ajalooline elamukvartal tuleb korrastada ning turistidele avada. Projekti autori Benjamin T. Woodi vastuväidetest hoolimata on selge, et tegemist oli siiski valdavalt „lammuta ja ehita uuesti“ meetodiga. Shanghai XX sajandi alguse koloniaalajastu kitsaste paralleelsete sisetänavatega elamukeskkonna õhustik on asendunud šikkide restoranide avarate vaateakendega, väidetavalt ajaloolised kiviseinad ja ehisdetailid on loodis ja standardsed ning seinad maskeeritud igavuseni ühetaoliste õhukeste tellisplaatidega. Taastatud on üksnes mineviku uhkus.

Xintiandi on pidevalt rahvast tulvil. Edust kannustatuna on väidetavalt rohkem kui 30 Hiina linnal kavas ajalooliste kvartalite turismile avamine. On karta, et enamik neist kavandab just samasugust ümberehitamist. Geng Yanbo tehtu on markantsemaid selliste rekonstrueerimisprojektide seas nii ulatuse kui auahnuse poolest.

Unistus Datongist, mida pole olnud

Geng Yanbo otsustas vana linnamüüri taas üles ehitada kogu nelja ruutkilomeetri suuruse vanalinna ala ümber ning seda väidetavalt täies Mingi dünastia aegses hiilguses. Pidevalt rändrahvaste rünnakuid tõrjuma pidanud piirilinna kindlustused olid muljetavaldavad. Taastatava müüri ees olid sunnitud taanduma korterelamud, kodud, koolid, kõrghooned. Mitte ükski ei jäänud alles, ka ajaloolised kõrged pinnasevallid suleti uue müüri sisemusse. Taastati ka labürintlikud väravakompleksid, kuigi need sulgesid linna senised peatänavad. Tänavad tuli seejärel ümber suunata. Osaliselt on valminud müüri ümbritsev vallikraav koos kauni pargivööndiga, mis tänuväärselt muudab Datongi asise keskkonna elamisväärsemaks. Paraku on vanalinn nüüd ülejäänud linna pulbitsevast koest järsult ära lõigatud.

Müüri veel ehitusjärgus läänelõik pakub praegu kurioosset vaatepilti. Valminud on kahekorruseline raudbetoonist karkass, mille ümber laotakse lubimördiga hallidest tellistest kattekihti. Müüri sisemus oli täidetud pinnasega, nüüd jääb sinna aga põnev treppidega varustatud akendeta lineaarne ruum. Linna põhjaküljele rajati ühte sellisesse ruumi skulptuurimuuseum.

„Ärge küsige, kas müür täidab meil kõhtu, kas see toob meile töökohti. Võib-olla mitte praegu. See, mida me praegu siin teeme, on väärtus sadadeks aastateks,“ ütles linnapea muuseumi avamisel. „Kultuur teeb linna tuhandeaastaseks.“

XI sajandil rajatud iidsest Huayani templikompleksist, millest olid säilinud mõned hooned, on taas saanud muljetavaldav klooster saalide, pagoodi ja avarate väljakutega, kust ei puudu ka valjuhäälditesse rääkivad giidid. Kõige selle hiilguse kõrval on Geng Yanbo siiski oma sõna pidanud ning ajaloolised tolmuse atmosfääriga templid eristuvad läikivatest uusehitistest. Seesugune lähenemine on Hiina kontekstis harukordne ja suhteliselt tundlik.

Vanalinna elamute saatus on hoopis trööstitum. Siin on tuvastatud sadu väärtuslikke ajaloolisi hooneid, kuid need on enamasti väga viletsas seisus ning varisemisohtlikud. Paljud elamud on loata ehitatud ning aastakümneid seadustamata, puudub veevarustus, käimla on kogu tänava rahval ühine. Restaureerimise ja korrastamise asemel on linn valinud lammutamise ja „õilistatud“ uusehitamise tee. Kümned tuhanded linna omapära kandvad elanikud kolitakse mujale, sest vaatamisväärsus pole ometi mõeldud elamiseks. Sageli tuleb kasutada jõudu, sest ebaseadusliku maja eest pole kompensatsiooni ette nähtud ning inimesed keelduvad lahkumast.

Vaidlused käivad siiski hüvitise, mitte ajaloo või kodu säilimise ümber. Kohapeal käies karmi käega otsuseid langetada armastav linnapea sai hüüdnimeks Geng Chai Chai (Lammutaja) ja Sõrmega Ümberlükkaja Geng. Jõulised väljatõstmised viisid 2011. aastal rahutusteni, mida režissöör Zhou Hao on kajastanud üllatavalt avameelselt filmis „Hiina linnapea“ (2015). Mõnikord juhtub, et linnapea lahendab kohapeal käigult ka tavainimeste probleeme, mistõttu on tal peale vastaste samapalju ka toetajaid.

Mao-aegne näitusemaja astub kõrvale

Gordioni sõlmeks osutus müüri läänelõigule ette jäänud näitusemaja, 1969. aastal rajatud 18 000 m² üldpinnaga võimsate sammasfassaadidega hoone, mis tormilistel aastatel kandis nimetust „Esimees Mao mõtte memoriaal“.

Sellist kaaluka ajalooga, kuigi mitte eriti vana hoonet ei saa ometi niisama lammutada. Datongis sellest ajast teisi tähelepanuväärseid hooneid ju ei ole. Vestluses kohalikega selgub, et näitusemaja peetakse linna õitseaja märgina väga oluliseks.

Linnavalitsus korraldas hoone saatuse osas 2012. aastal rahvaküsitluse, andes avalikkusele valida kahe võimaluse vahel: lammutamine ja uue ehitamine või eelmisest mitu korda kallima lahendusena hoone nihutamine müüri joonelt eemale. Shanghai Xian Wei inseneribürool on seljataga mitu sellesarnast ettevõtmist. 2007. aastal „tõsteti üles“ ja nihutati mürarikkast magistraaltänavast 66 meetrit eemale Shanghai ajalooline kontserdimaja, 2010. nihutati 57 meetrit eemale „ebameeldivalt“ uue arendusprojekti keskele sattunud XX sajandi alguse kolmekorruseline koolimaja. Tehnika on kulukas, aga lihtne: hoone lõigatakse vundamendist lahti, kinnitatakse ajutisele alusele ning lükatakse hüdrauliliste pumpadega mööda betoonrööpaid uude asukohta.

Loomulikult oli avalik arvamus näitusemaja säilimise poolt ning käiku läks ajaloopärandi suhtes säästlikum kava. Tööd algasid 2014. aasta juulis, kui 12 näituse- ja konverentsisaaliga hoone lahutati viieks osaks ja nihutati need ükshaaval ning 90 kraadi pööratuna u 300 meetrit edasi uude asukohta. Hoone teekond kestis kaks aastat ning selle jooksul lohistati maja osi kokku 1400 meetrit. Välisel vaatlusel tundub hoone olevat kahjustusteta, silma jääb üksnes lai vuuk kohtades, kus hoonemahud üksteisest lahti lõigati.

Datong ei ole enam endine

2013. aasta veebruaris tabas Datongi elanikke šokk: partei otsusega sai Geng Yanbost üleöö provintsi pealinna Taiyuani linnapea. „Mul oli õnne, et sain seda tööd teha viis aastat. Tavaliselt on linnapead ametis palju lühemat aega,“ kommenteerib ta partei otsust Zhou Hao filmis „Hiina linnapea“. Kuid tänavatel valitses protestimeeleolu. Hiina ühismeedias levisid salvestused sellest, kuidas sajad linnaelanikud tulid tänavatele ja skandeerisid põlvitades „Linnapea Gěng, tulge tagasi! Datong on teie kodu!“.

Möödunud on kaks aastat ja tundub, et koos Geng Yanboga on läinud ka lootus. Suur osa tema algatatud suurejoonelistest projektidest on takerdunud. Vägivaldsed väljatõstmised on inimestel meelest läinud ning igatsetakse taga linnapea otsustavust linna kavandamisel. Teel lennujaama saan taksojuhilt pika ja siira loengu, kuidas Geng Yanbo oli kõigi aegade parim linnapea, kuidas teed, linnamüür ja mis kõik veel on tema ehitatud ning nüüdne linnavalitsus ei suuda midagi. Uus võim on seadnud eesmärgiks jääda seaduste piiresse ning loomulikult ei arene asjad enam nii kiiresti. Lammutatud ja lammutamata majade ning turistitänavate kollaaži ümbritsev linnamüür sulgub siiski vaikselt. Müüri teele viimasena ette jäänud China Unicomi uhke hoone tornikell lööb meeleheitlikult oma viimaseid lööke. Geng Chai Chai on aga ametis Taiyuanis ning sumbunud Datong, kuhu ta oli saabunud viie aasta eest, on jäädavalt kadunud.