Härm ja Külm

VERONIKA VALK

Anders Härmi kuraatoriprojekti tööd on elus ja elust enesest.    Esimese hooga kohe trepist üles nii kõrgele kui saab ja Neeme Külma „Majja”. Mis see Härm mõtles, kui sellise näituse Slavoj Žižeki fantaasia-argipäeva mõistujutule üles ehitas? Härm ütleb näituse bukletis, et „see ei ole arhitektuurinäitus, see on näitus arhitektuurist”. Kuid „Maja” hakkab Härmi näituse-ideele jõuga vastu, ronib jalgu- ja peadpidi arhitektuuri, mitte ainult ei räägi sellest. Nojah, Jüri Okase „Väikse moodsa arhitektuuri sõnastiku” slaidisari ronib küll ka – Katlasse suunduvasse estakaadi, aga piltsõnastik ise on üsna „täitev” – siin on kõikvõimalikke kinnimüüritud, -topitud, -laotud, -kaetud aknaid, uksi ja muid avausi. Igaüks isemoodi ilus, tundlik ja täpne. Aga sõnastik? See ei ole sõnastik. Paremal juhul on see avatäidete sünonüümisõnastik visuaalide keeles. See-eest Külma kohaspetsiifiline installatsioon on päris ruumi päris pikendus, mis raamib Katelt ja selle korstnat. Väga hästi raamib seda tunnet, mis tekib Katlale mõeldes. Külma minimalistliku, robustse, roostetilkades efemeerse maja terasvõrk on tsipa liiga suure silmaga, et sind päriselt toetada, kuid liiga väikse silmaga, et saaksid sealt põgeneda.

Mida Žižek ei mõistnud ega saagi mõista (sest ta ei ole arhitekt) on see, et protoarhitektuur – kõik see, mida arhitekt teeb enne ehituse algust ehk kontseptsioon, eskiis, projekt, makett vms – kujutab endast fantaasiaruumi. Ka seal – nii nagu näituse piltidel – pole (veel) elu, sealt ei leia eest päris inimesi, elanikke. Arhitekt elab oma elu ses mõttes suures osas virtuaalmaailmas, isegi kui kogu selle unistamise tulem on lõppude lõpuks ikkagi arhitektuur kui kehaline kogemus. Nii nagu see pidi olema kunstnik Edi Ramale, kes on olnud nii Tirana linnapea kui ka Albaania kultuuriminister ja kes on öelnud, et linnapeatöö on kontseptuaalse kunsti kõrgeim vorm: „See on puhas kunst.”* Anri Sala on teinud Edi Rama fenomenist video „Anna mulle värvid” („Dammi i Colori”), mis tuletab näitusel meelde, et ükski meie kunstnik pole olnud näiteks Tallinna linnapea. Miks? Eesti pole piisavalt Albaania? Eve Kiileri fotosarjaga kadunukesest, Karla katedraalist öeldakse küll ju selgelt, et teatud mõttes oleme linnaehituslikes otsustes Tallinnas väga olulistes asjades mitu pikka sammu ämbrisse astunud.

„Must maja. Märkmeid arhitektuurist” on ääretult esteetiline näitus. Paul Kuimeti särisev mustvalge 16 mm filmi lõpmatult ümber Edgar Viiese Möbiuse lehe kujulise skulptuuri ringiratast keerlev projektsioon on peale selle, et see on oma sujuvuses lihtsalt väga ilus, ka tõepoolest „inimtegevusest justkui puutumatu” ja mehaaniline, nii nagu näituse voldik autori mõtet kirjeldab. Inimlik mõõde tuleb aga kohe tagasi, kui mängu astub Dénes Farkas ja tema 2006. aasta fotosari „Roheline diagonaal”: „Voodi on ühine. Padi ei ole.”

Arhitektile seob näituse tervikuks ka kuraatori teatud ilmne spetsiifiline kahetine mõõtkavatunnetus: tööd on ühtpidi kummituslikult pompoossed või tugeva ideoloogilise rikutusastmega, kuid neil kujutatu laguneb koost justkui rakutasandil. See, mis töödest vastu vaatab, pole mitte nüüdisarhitektuuri sageli halvav digitaalne dekadents – elutu, gravitatsioonitu, ja ikka inertne –, vaid päris looduslik ja loomulik, ehe ja lummav kadu ja kõdu. Need tööd on elus ja elust enesest, võta või Arne Maasiku 1995. aasta fotosari lagunevate hoonetega, isegi kui ühtki inimest näituse fotodelt ei leia (ja bukletis on Kiilerist kohati saanud Killer). Külastaja on sellega küllap harjunud, sest neid ei pruugi ka Eestis palju näha, kui võrrelda meie asustustihedust suurlinnade omaga, kus arhitektuur ja linnaehitus on palju tugevama ideoloogiapitseriga. Asjaolud ja lood, mida väljapanek meelde tuletab ja rõhutab, on vägagi lokaalsed, kohalikud „naljad” – Kiileri fotosari „Mälestused poliitilisest geomeetriast” Karla katedraali ehk arhitekt Raine Karbi projekteeritud kunagise poliitharidusmaja vaadetega pakub küllap rohkem sellele külastajale, kes teab Solarise kohmakat saamislugu ja ka sellele eelnevat aega, mil Karla katedraalis toimusid Pimedate Ööde filmifestivali seansid ja „Jazzkaare” kontserdid jpm. Huvitav, kui see näitus Eestist väljapoole ringlema saata, siis millist vastukaja võiks see tekitada teistes idabloki riikides, aga ka nt mõnes paduliberaalses ühiskonnas, või nt Iraanis? Mida ja kuidas tuleks siis töödele juurde seletada? Näitus peaks iseenesest puudutama kõiki, kes tajuvad ideoloogilise lõksu – olgu selleks stalinism, hiliskapitalism vms – mõju meie elukeskkonna, modelleeritud ruumi, arhitektuuri ja linnaehituse arengule.

Aga seni kuni näitus pole ringlema läinud, käib see nii EKKMi maja sees kui ka selle ümber jõudsalt edasi, ajab oma juured üle linnahalli katuse ja sirutab nad kaugele Kalamaja taha. Ära minnes saadab näituse õhustik mind läbi Tallinna, nii nagu ta on saatnud mind ja küllap paljusid teisigi aastakümneid. Sompus ja vihmase suve külma ilmaga tekib mõte, et Härm ja Külm ongi selle suveilma ära sõnanud. Hea ju siis, et Härm ei valinud näitusele ka Andres Tali.

Kel mahti, läheb vaatab 17. juulil näitust saatvat filmiprogrammigi, kus näiteks kavas hea-tuju-klassika „Kivituur” (Marko Raat, Andres Kurg, Hanno Soans, 1999) ja „Esteetilistel põhjustel” (Marko Raat, Andres Kurg, 1999) oma tuntud headuses.

Vt ka www.ekkm.ee/naitused/trans-europe-express.

*Loe lisaks: Veronika Valk, „Anna mulle …”, Sirp 30. I.