Veneetsia päevik V

LIINA SOOSAAR, LIISA VALDMANN

Tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Arhitektuuri elemendid” Giardini pargi keskses paviljonis keskendub hoone põhikomponentidele, mida me tihti tervikust ei erista ja millel silm pikemalt ei peatu, kuid mis ruumiloomes on ometi olulised ja asendamatud. Näitus koosneb 15 ruumist, millest igaühes asub ühe hoone-elemendi (nt sein, põrand, trepp, uks, aken jne) arhiiv, muuseum, vabrik, labor või mudel.

Kahe aasta pikkune eeltöö – üli-õpilaste uurimistöö – on tehtud Harvardi disainikoolis (Harvard Graduate School of Design), kus peakuraator Rem Koolhaas on ise 20 aastat õpetanud. Eesmärk oli katkestada side moodsa arhitektuuriga ja keskenduda mõnele baaselemendile selle algusaegadest kuni praeguseni. Uuringute põhjal koostati mahukas raamat, milles antakse ülevaade iga elemendi ajaloolisest käekäigust, kasutusviisi ja esteetilise keele muutumisest.

Infotulvale pakub toredat vaheldust see, et teatud ruumielemente saab näitusel füüsiliselt katsetada, nt ronida mööda erineva astmemõõduga treppe. Tualetile pühendatud ruumis väljendub arhitektuuri side sotsioloogiaga eriti selgelt: seintel eksponeeritakse inimese tualetikoreograafia võimalusi. Esile tuleb elamisviisi ja väärtushinnangute selge muutumine ajas, näiteks tuleasemest kõnelevas ekspositsioonis, kus ruumi kesksest elemendist on saanud abstraktne nutiseade seinal.

Näitus aitab näha ja hinnata arhitektitöö keerukust. Palju on elemente, mis peavad kokku kõlama. Kui vaadata üksikelemente kontekstiväliselt, siis võib tunduda, et tegu pole arhitektuuriga, sest eraldi võttes ei moodusta need ju hoonet. Ruumi komponeerimine – proportsioonid, logistika, valgus ja materjalid – on arhitekti valikute ja tunnetuse küsimus. Kõik see kokku mõjutab hoone kasutamist ja atmosfääri. Seda seost ilmestab nt koridorile pühendatud ruum, kus simuleeritakse ruumiprogrammide ja koridorisüsteemide mõju inimhulga liikumisele.

Koolhaas proovis biennaali teemapüstituses tulevikku vaatamist eirata, kuid nendib ise, et arhitektuur on skisofreeniline ala, mille ajalugu ulatub tuhandete aastate taha, aga mis on ühtlasi alati tulevikku suunatud. Koolhaasi sõnul dikteerivad tänapäeva arhitektuuri mugavus, turvalisus ja jätkusuutlikkus, mis justkui välistaksid uudsed ruumilised lahendused. Arhitektuur on alati juhitud poliitikast ja majandusest. Kuigi kuraatori eesmärk oli luua pigem tihe uurimusliku koega ekspositsioon, tekitab selle arhailisus siiski küsimuse, miks kõnelda olnust vanamoodsal ja üsna ebaatraktiivsel moel. Kohati tundub, et uurimistöösse on kinni jäädud: näitus on kui Neuferti arhitektiõpiku ruumiline ümberjutustus. Paviljonide info ülekülluses omandab külastaja nii vaid killukese esitatud materjalist.

Vaatamata infohulgale on sisu siiski kohati intrigeeriv. On põnev jälgida, kuidas arhitekti töövahendid on aja jooksul muutunud. Võimsatest portaalidest ja väravatest on saanud lennujaamade ja kaubanduskeskuste digitaalsed turvaseadmed. Filigraansete maalingutega kuppellaed-meistritööd on asendunud igavate ripplagedega, mis varjavad tehnovõrgustiku ebaesteetilisust. Vaatamata välistele muutustele ja tehnoloogilistele uuendustele tuleb tõdeda, et sein on endiselt väliskeskkonnast eraldav barjäär, aken valgust pakkuv ava ning trepp vertikaalse ühendajana järgib endiselt valemit, mis lähtub inimkehast. Nii et kokkuvõttes ei suuda näitus üllatada ja jätab üldharidusliku mulje. Kuraatorinäituselt oleks oodanud rohkem ruumi ja taju(de)ga mängimist, puudu jääb ka interaktiivsusest. Ruumiga õige suhte mitteleidmine ja kohatine sidususe puudumine ei paku külastajale emotsioone, pigem on jäädud objektide ja info järjestikuse eksponeerimise tasemele.