Vastastikmõju ja koostoime linnaplaneerimises!

Daniel Giovannini, Damiano Cerrone, Panu Lehtovouri

9. mail Kumus peetud TEDx konverentsil kõneles SPINi (Spatial Intelligence Unit) liige Daniel Giovannini linnaplaneerimisest ja SPINi töödest. Siinkohal kokkuvõte konverentsijärgsest vestlusringist, kus osalesid lisaks artikli autoritele ka Mitchiru Nagatsu, Kristjan Männigo ja Helen Pau.1

XX sajandi algusaastatest on linnaplaneerimise probleem tööstuslikust arengust tingitud ülejääkide tarbimisega, seda ülalt alla. Maakasutuse planeerimine pole hõlmanud ainult funktsioone ja kasutusotstarvet. Peamine eesmärk, mis on tihtilugu peidetud värviliste mitmekihiliste kaartide taha, on olnud kaupade tootmise ja tarbimise reguleerimine ning piisava tööjõu tagamine. Planeerimine, mis on tihedalt seotud poliitikaga, vajab pikemat perspektiivi – nägemust, kuidas on omavahel seotud ühiskonna areng ja elukeskkonna kujunemine.

Ajad on muutunud: tänapäeva ühiskond areneb kiiresti ja ootamatult ning sugugi mitte lineaarselt. Ühiskond on äärmiselt integreeritud, aga toetab ja kaitseb siiski individuaalsust. Ruumi käsitletakse abstraktselt, suhted inimeste ja organisatsioonide vahel on aga kasvanud nii arvult kui keerukuselt. Teame väga vähe sellest, millised on tuleviku sotsiaalsed struktuurid ja kuidas suhestuvad need ruumiga, kus paiknevad. Lõhe elanike nõudmiste, poliitilise tegevuse ja linnaruumi planeerimise vahel kasvab iga aastaga. Just sel põhjusel ongi SPINi eesmärk saada kontrolli alla taas protsess, milles vormub linnakeskkond, ja osaleda – kodanikena – poliitiliste otsuste väljatöötamises.

Seestpoolt väljapoole

Teadagi, et tänapäeval elab linnades rohkem inimesi kui kunagi varem. Linnamaastikus avalduvad meie vajadused mitmeti ning vastastikmõju ja koostoime immateriaalne võrgustik, mis ilmneb voogude ja liikumiste iseorganiseerumisena, ulatub linnaruumi harjumuspärase planeeringu jäigast struktuurist märksa kaugemale. Linnaruumis ei näe me pelgalt kaarti või planeeringut, vaid pigem jagatud ühist ruumi, kus ühinevad liikumistrajektoorid ja sotsiaalne struktuur ning ilmneb vastastikune koostoime.

Toetamaks protsesse, mis loovad avatud ja hõlpsalt läbitava, mitmekesise kasutusotstarbega keskkonna, peame muutma oma vaatenurka: traditsioonilise linnakujunduse puhul vaadatakse linna väljastpoolt sissepoole, meie vaatame aga linnaruumi seestpoolt väljapoole.

Avalik ruum peab olema ligipääsetav, et täita oma sotsiaalset rolli. Ligipääsetavuse saab välja selgitada, kui pöörata tähelepanu nii füüsilisele kui ka tajupõhisele ruumimõõtmele. Oleme nii lähenenud näiteks Tallinna rannapiirkonna planeeringutele, et tagada piirkonna ligipääsetavus ja siduda see praeguse linnamustriga. Kuigi on välja töötatud rannapiirkonna üldplaneering ja liiklusskeemid, puudub praegu siiski selge visioon piirkonnast kui avalikust ruumist ja „linnaväravast”, mis loob linnast esmamulje. Rannapiirkond on Tallinnas ühtlasi ka kõige rahvusvahelisem piirkond. Aastail 2011 ja 2012 korraldas Eesti kunstiakadeemia (EKA) urbanistika õppetool rahvusvahelise suvekursuse, et töötada välja Tallinna kui Talsinki/Hellinna regiooni keskuse arengustsenaarium. Ideedest puudust pole.

Linnad liikumises

Tavapäraselt võetakse linnaplaneerimisel arvesse vaid n-ö staatilisi elemente, mis muutuvad väga pika aja vältel. Seepärast jäävadki linnadünaamika ja uuenduste võimalused professionaalsel planeerijal tihtilugu kahe silma vahele. Mõelgem tuhandetele pendelrändajatele, autojuhtidele ja jalakäijatele, kellega meie tee iga päev ristub. Tallinna liikluse uurimiseks võib selle tervikuna modelleerida või siis saada sellest osalise, kuid siiski ammendava pildi. Viimase lähenemisnurga järeleproovimiseks uurisime koostöös Tallinna transpordiametiga linna liiklusmustrit.

Analüüsisime sadu jalgratturite GPS-seadmega salvestatud liikumisteid, mida nad iga päev läbivad, ja võrdlesime neid ametlike jalgrattateedega. Kui tuua esile taristu puudujäägid, saab välja pakkuda jalgratturitele ja liiklusvahenditele paremad ja ohutumad liikumisvõimalused ning soovitada argumenteeritud muudatusi liiklusmarsruutide parendamiseks. Need andmed on avalikud ja kõik asjasthuvitatud saavad meie järeldusi kontrollida või uuringut edasi arendada.

Seni kirjeldatu on olnud osa SPINi esimesest soojendusaastast. Nüüd püüame selgusele jõuda, kuidas erinevaid elemente omavahel sobitada. Üks selliseid katseid on praegu töös projekt, mis valmib koostöös kunstiakadeemia ja politsei- ja piirivalveametiga CPTED-programmi („Kuritegevuse ennetamine keskkonna kujundamise abil”/„Crime Prevention Through Environmental Design”) raames. Uurime, kuidas on omavahel korrelatsioonis avaliku ruumi ligipääsetavus, ruumi kvaliteet ja ruumis liikuja võimalused näha ja olla nähtav. Rakendame Tallinnas värskemaid akadeemilisi ja praktilisi teadmisi kuritegevuse ruumilise konteksti vallas ja loome uusi seoseid ruumianalüüsi, kuritegude geostatistiliste andmete ja väljatöötatava avaliku linnaruumi tänavavalgustuse mõõtmise ja kaardistamise meetodite vahel. Usume, et turvalisuse ruumiline kontekst väärib detailsemat uurimist, kuna see viib suure tõenäosusega kuritegevuse vähenemise ja elanike heaoluni.

Kui inimkesksus, -ökoloogia ja prokseemika linnaruumi tagasi tuua,² saab inimene taas esmatähtsaks. Seepärast ongi vaja vastastikmõjul ja koostoimel põhinevat planeerimist: linnakujundus ei puuduta enam pelgalt mahtusid ja ruume, vaid ka seda, kuidas me elame ning kogeme linnaruumi ja kõike seda, mida linnal on meile pakkuda. Me soovime kaasa aidata ühiskondlikult olulisele muutusele ja pakkuda välja visiooni, mis hõlmab linna avaliku omandi kaitset, ent rõhutab ka orgaaniliselt tekkivaid protsesse ja (linlike, inim- ja raha-) ressursse, mis meie keskel veel puuduvad ja mida ei saa jäigalt ette ära planeerida.

Planeerimispraktika tuleb uuesti läbi mõelda nii, et see põhineks praegustel vajadustel ja käiks ühte sammu vastastikmõjude kiire arenguga linnades. Linnad pakuvad lõputult võimalusi, üllatusi ja innovatsiooni. Linnakeskkonna kujunemise ruumilist ning sotsiaalset tagamaad tuleb uurida põhjalikumalt. Saame muuta linnad veelgi paremaks, kui mõistame linna kompleksset ja olemuselt dünaamilist probleemistikku. Linnaplaneerimine ei seisne enam ainult kaardistamises ja jooniste koostamises, vaid on ka rohujuuretasandi sotsiaalse ülesehitustöö tulemus. Homsed planeerijad kujundavad pigem suhteid ja vastasmõjusid kui maakasutust – meie nähtavad liikumisjäljed on need, mille alusel saab meie linnad ümber kujundada.

Daniel Giovannini, Damiano Cerrone, Panu Lehtovouri

Kristjan Männigo tõlge

1 SPIN on rahvusvaheline mitme valla akadeemikute ja praktikute võrgustik mõtestamaks viise, kuidas mõista ja planeerida linnu. SPINil on 10 liiget üle kogu Euroopa, tegevust juhitakse Tallinnast.

2 Prokseemika – käitumise ruumilist tingitust uuriv teadusala.