Veneetsia päevik I

Liina-Liis Pihu, Liina Soosaar

Kunst, film, tants, muusika, teater … Kaunite kunstide pealinnas Veneetsias on järg jõudnud arhitektuuri kätte. Taas on ööd ja päevad natuke segi läinud, sest 14. Veneetsia arhitektuuribiennaali ettevalmistused on jõudnud haripunkti. Juba homme on paviljonid kõigile külastajatele avatud. Sellele eelnes nädalatepikkune raske ehitustöö ja filigraanne väljapanekute viimistlus. Varahommikused ja hilisõhtused kopsimised, kümnetes keeltes kõlavad hõiked, ringituiskavad kuraatorid ja nende soove täitvad ehitajad ja abilised – kõik suure eesmärgi nimel saata korda midagi enneolematut.
66 osalejamaad on kokku saanud maailma ühel suuremal ja mainekamal arhitektuuriüritusel, kus igaüks püüab kõnetada külastajat parimal võimalikul viisil. Biennaal võtab enda alla üle 30 000 ruutmeetri näituseala, millest suurim on Arsenale, kus asub ka Eesti paviljon. Arsenale on ajalooline relva- ja laevatööstuse kompleks, mis nüüd teenib kunsti huve. Seekord on kuraatoriks hollandi päritolu arhitekt ja teoreetik Rem Koolhaas, kes on teemaks valinud „põhitõed” – alged, alused (ingl fundamentals) –, sooviga luua tervik uurimuspõhistest ekspositsioonidest, mis avavad arhitektuuri minevikku ja olevikku ja vaatavad ka tulevikku.
Eesti ekspositsiooni kuraatorid Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam ja abilised on kohapeal viibinud pea kuu aega ning seadnud üles paviljoni,* mis oli Eestist postiga õnnelikult kohale jõudnud. Peale terve aasta väldanud kodutöö on siin kohapeal arendatud ja ehitatud nii füüsilist kui ka virtuaalset ruumi. Veel nädal tagasi oli valmis vaid kest, mille salapärane sisu ilmnes eilsel avamispeol.
Eesti ekspositsioon „Vaba ruum” („Interspace”) tegeleb info uudse, ruumilise töötluse ja esitusviisiga. Installatsioon valmis koostöös arhitektuuriteoreetikute, ajaloolaste ja disaineritega, näituse interaktiivse poole on välja töötanud Reinis Adovics.
Suurandmed (big data), isikustatus, vahetu suhtlus ja osaluspõhisus kujundavad uut avatud ideoloogiat, millega ka arhitektuuris kaasnevad uued tõekspidamised. Paviljon esitab küsimuse, kuivõrd on füüsilise ruumi arhitektuur seotud digitaalsusega. Ajalooline ülevaade Tallinna vanalinnast ja selle lähiümbrusest on näituseseintel esitatud digitaalse infopilvena, mille avaldumist mõjutab külastaja liikumine paviljonis. Näituseruum toimib vaba ruumina füüsilisuse ja digitaalsuse vahel, kus igasugusest ruumilisest käitumisest võib saada arhitektuurimuutus.

*  Vt lisaks www.enterinterspace.ee. Jätkame ka järgmistes lehenumbrites Veneetsia päevikuga, mida peavad kohapeal viibivad Eesti kunstiakadeemia arhitektuuritudengid ja vilistlased.