„Kaamos” – eesti mood süsteemis ja väljas

Sandra Nuut

Tanel Veenre, „Kaamos”. Tõlked inglise keelde Kristopher Rikken. Eesti keele toimetaja Helve Hennoste. Kujundajad Stella Skulatšjova, Kerli Virk. OÜ Stiilikanal, 2013. 229 lk.

Kataloog on visioonielamus. Siit ei leia moedisaini analüüsi või traditsioonilist kontekstikirjeldust. Veenre on andnud mõned leheküljed kunstilistele esseedele ning tähistab hetkeolukorda sõnadega: näivus, stiil, eskapism, printsid, metsikus, patt, müüdid, kaamos …
Tanel Veenre on kohalik Vreeland. „Olen Diana, jumalanna. Minust saab täpselt see, kes ma tahaksin olla,” tsiteerib Veenre Diana Vreelandi näitusekataloogi „Kaamos” essees „Mood ja müüt”. Vreeland oli XX sajandi moeikoon, -toimetaja, kuid olulisim on siinkohal tema panus moenäituse sisu ja formaadi muutuses. Vogue’ist vallandamise järel sai Vreelandist 1971. aastal New Yorgi Metropolitani muuseumi kostüümiinstituudi konsultant. Tagasihoidlikest kostüüminäitustest said ekstravagantsed moemängud, fantastilised suursündmused. Mood muuseumis ei järginud Vreelandi käe all muuseumireegleid: täpne ajastu ja konteksti loome oli teisejärguline. Elututele mannekeenidele pandi selga suurkaubamajade riidepuudel rippuv sisu – tulemuseks kommertslik, moeajakirjanduslik näitemäng ning tollastest moedisaineritest saidki (vaata et akadeemilise lisaväärtusega) staarid.
Näitusekataloog „Kaamos” kui fantastiline fotoalbum ja mahukas peatükk eesti moeloos kõneleb erinevatest kultuurimõjudest, globaliseerumisest, aga ka teatud omapärasest „metsikusest”. Kui enne Eesti iseseisvuse taastamist iseloomustas eesti moodi nõukogude suurkergetööstuse toodang, sovetisüsteemist välja kasvanud disain ning ERKIst võrsunud üksikud moedisainerid, kes suundusid tihti samuti mõne vabriku juurde tööle, siis praegu on Eesti moedisainer kui „normaalsus ja hälve ühes”.
„Kaamose” fotokunst pakub põhjamaise ja kauge, jaheda, kuid intiimse terviknägemuse. Siin sulanduvad kokku erinevad mõjud ja näha on püüdlust sobituda ühtaegu nii skandinaavialikku kui ka madalmaade alternatiivsesse moepilti kodustes ja jõulistes slaavi toonides, ajaloolises meenutuses saksapärasest aadlikultuurist. Moefotograafidest on lisaks tuntud tegijatele Toomas Volkmannile, Mark Raidperele jt esindatud mitmed uued tulijad, sh Renee Altrov, Anrike Piel, Maiken Staak, Alan Proosa, Virge Viertek jpt.
Eesti mood kuulub ja ei kuulu globaalsesse moesüsteemi. Meie moedisainerid ei tule vaid EKAst, praktiseeritakse paljuski välismaal. Eesti moel on oma süsteem, oma moeajakirjandus, oma moesündmused, mis on kõik uus ja noor ning moefotograafia peegeldab siin kergelt kakofoonilist hetkeolukorda – iga disainer esineb koos valitud fotograafiga.
Veenre ei ürita „Kaamoses” eesti moodi, moepilti teisendada, sunnitult kirjut pilti ühte siduda, vaid koondada ja mõtestada, mis veider nähtus on see eesti mood. Mood, mida hindavad üksikud … Paneb imestama, kuidas kaamoses ateljeekultuur üldse olemas on.