Uues Vikerkaares

Märt Väljataga

Septembri Vikerkaare keskmes on vene teemad. Sellest võib leida üheksa Ossip Mandelštami luuletust Maria-Kristiina Lotmani tõlkes koos Mihhail Lotmani esseega “Kivi õrnus”, mis valgustab arhitektuuri, keskaja ja antiigi seoseid Mandelštami luulega. Jaan Rossi tõlkes ja saatesõnaga ilmub tähtsa nüüdisprosaisti Mihhail Šiškini jutt “Pime muusik”. “Julmuse kontsentratsioon Šiškini tekstides on muljetavaldav”, nendib Ross. Vikerkaare avab Anna Ahmatova lühike luuletus 1921. aastast, mis lõpeb ridadega: “Armas Vene mullale/ verekene ikka”. Seda tsiteerib ka ajaloolaneTimothy Snyder essees “Holokaust: revideeritud tegelikkus”, mis võrdleb Hitleri ja Stalini veretöid. Ta leiab, et lääne teadvuses on ülemäära rõhutatud Auschwitzi ja Gulagi tähtsust, sellal kui Euroopa suurimad veretööd toimusid Vene ja Saksa vahevööndis: Poolas, Ukrainas, Leedus, Lätis ja eriti Valgevenes. Maire Jaanuse essee “Tolstoi ja Lacan” käsitleb seda, kuidas areneb Anna Karenina surmatung, soov täita oma kehaga tühik olemise keskmes: “Mitte kusagil mujal ei kuulu seksuaalne iha ja äng nii jäägitult kokku nagu “Anna Kareninas””. Triin Ojari kirjutab Eesti Kunstiakadeemia uuest hoonest. Kuigi seda maja ei ole veel olemas, saab Vikerkaarest vaadata juba pilte. Tiit Hennoste ülevaade eesti kirjandusteaduse ajaloost jõuab sõjajärgsete võõrkeelsete uurijateni. Arvustuse all on Jaan Kaplinski “Jää” ja “Lahkujad” (Valdur Mikita), Andrus Kasemaa “Lagunemine” (Hasso Krull, Jaak Urmet), Triin Tasuja “Provintsiluule” (Hasso Krull), noorautorite kogumik “Tule, ma jutustan sulle loo” (Peeter Helme), Roberto Saviano “Gomorra” (Kristjan Pruul). Septembrinumber maksab raamatupoes 40 krooni, ettetellijatele on see soodsam.