Kümme vastuolulist friigifilmi

Aare Ermel

Suurbritannia ajalehest Telegraph leiab nimekirja kümne skandaalse kinofilmi kohta, mis olevat neljal viimasel aastakümnel kinokülastajates (nende seas ka kirikutegelastes) kõige rohkem vastakaid arvamusi põhjustanud.

Igati ootuspäraselt on aukohal Pier Paolo Pasolini luigelauluks jäänud sadistlik šokifilm „Salò ehk 120 päeva Soodomas”  (1975), mille avalik demonstreerimine ei olnud näiteks Austraalias lubatud 1993. aastani ning keelati seal taas aastal 1998. Pasolini „Salòle” järgnevad Bernardo Bertolucci banaalsevõitu kõmufilm „Viimane tango Pariisis” (1972), kus räägitakse seksist ilma romantilise armastuseta ja mille valmimine langes aega, kui USA kinodes algas hardcorefilmide võidukäik, William Friedkini kümnele Oscarile kandideerinud klassikaline õudusfilm  „Vaimude väljaajaja” („The Exorcist”, 1973) ning Terry Jonesi „Briani elu” (1979), montypythonlik komöödia Juudamaal Jeesusega täpselt samal ajal sündinud Brian Coheni nimelisest palestiinlasest. Selle näitamise vastu olid 30 aastat tagasi peaaegu kõik maailma kirikuringkonnad. Walesi linna Aberystwythi filmihuvilisteni jõudis vaimukas piibliparoodia alles tänavu pärast Sue Jones-Daviese (oli kultusfilmis Juudit Iskarioti  kõrvalosas) valimist uueks linnapeaks.

Telegraphi filmiekspertide esikümnesse mahtusid veel Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsin” (1971), Anthony Burgessi menuromaanil põhinev utoopia „sotsialistlike” tunnusjoontega totalitaarsest tulevikuühiskonnast; Larry Clarki provokatiivne debüütlavastus „Tänavalapsed” (1996), moraalijüngreid ärritanud cinéma vérité stiilis koondportree New Yorgi Washington  Square’i lähistel sihitult ringi jõlkuvatest ja sisuliselt vanemateta kasvanud hedonistlikest teismelistest; Virginie Despentese ja Coralie Trinh Tri erootiline põnevik „Kepi mind” („Baise-moi”, 2001), kus kuritegevuse teele läinud tapahimulist naistandemit kehastasid senised pornonäitlejad; Wes Craveni õuduspõnevik „Viimane maja vasakul” (1972), millest tehti tänavu uusversioon; Meir Zarchi õuduspõnevik „Kättemaksuingel. Jennifer Hilli vägistamine ja kättemaks” („I Spit On Your Grave”, 1978) ning Lars von Trieri ambitsioonikas õuduspõnevik „Antikristus” (2009), mis ajendaski seekordset loetelu koostama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht