Akadeemia nr 12 tutvustus – rahvastiku erinumber

Indrek Ude

Aasta viimane number, mille koostamine toimus statistikaameti abiga, valmistab lugeja ette peatselt algavaks rahva ja eluruumide loenduseks.  Alustame kokkuvõttega tekstist, mis kannab pealkirja Surmabülletäänide põhjal tehtud loodusloolised ja poliitilised tähelepanekud ning ilmus 1662. aastal, autoriks pudukaupmees John Graunt (1620–1674), keda peetakse üheks esimeseks rahvastikuteadlaseks. Koos oma kaasmaalase, inglase William Pettyga töötas ta esimesena välja statistilised ja matemaatilised rahvastiku uurimise meetodid, mis panid aluse tänapäeva statistikale ja demograafiale. Ta koostas esimese elutabeli ehk demograafilise tabeli, mis kujutab põlvkonna arvulist vähenemist eluea jooksul. Kalle Heina tõlgitud kokkuvõttes põhjendab Graunt, miks võiks rahvastikualastest teadmistest tema arvates ühiskonnale kasu olla.  1798. aastal, industrialiseerimine hoogustumise ajal, ilmus Thomas Malthuse essee (tlk Ene-Reet Soovik), milles ta postuleerib, et kui rahvaarvu muutust ei kontrollita, siis kasvab see geomeetrilises progressioonis, inimese peatoidus aga aritmeetilises progressioonis. Niisugune areng oli täheldatav eelkõige Ameerika Ühendriikide kui noore riigi puhul. Euroopa edumeelsemates riikides toimivat ennetav kontroll, mis on seotud ettenägelikkusega perekonna loomisel (hiline abiellumisiga), laste arvu kavandamises sellisena, et kõikidele jätkuks piisavalt toitu ning tähelepanu. Kuid toimib ka rahvaarvu tegelik kontroll, mis surub maha juba alanud kasvu. See on tema arvates kogu teravuses nähtav eelkõige ühiskonna madalamate kihtides. Seal lokkavad viletsus ja pahed, abiellutakse varakult, kuid eluiga on lühike ja ka laste suremus suur. Rahvaarvu kasvu kahele piirajale, ennetavale ja tegelikule kontrollile lisas Malthus kõlvatud kombed, suurlinnad, tervist kahjustavad manufaktuurid, luksuse, taudid ja sõja.

Nüüdisaegse rahvastikuteaduse jaoks on tähtis Frank W. Notesteini nimi. 1945. aastal trükivalgust näinud artiklis (tlk Aet Varik) vaatleb autor kõigepealt minevikusündmuste käiku, seejärel uurib üksikasjalikumalt kolme tüüpi rahvastikumuutusi. Lõpetuseks esitab teadlane mõned hüpoteetilised rahvastikutrendid, mille põhjal saab ühtlasi arutleda rahvastikumuutuste tegelike väljavaadete üle. Liites hüpoteetilised näitajad kokku, sai Notenstein 2000. aasta maakera rahvaarvuks 3,3 miljardit. Niisuguse alahinnangu põhjustas liigne ettevaatlikkus arengumaade rahvastikukasvu ja seda tagant tõuganud suremuslanguse hindamisel ning ka arengumaade tollase rahvastikuteabe äärmine puudulikkus. 1946. aastal sai temast ÜRO rahvastikuosakonna (United Nations Population Division, UNPD) esimene direktor. UNPD ennustas juba 1950. aastatel maailma rahvaarvuks aastatuhande vahetusel 6,27 miljardit (tegelikult ligikaudu 6,12 miljardit) — kõrvalekalle vaid 2,5%. 

Kati Karelson ja Asta Põldma toovad saatesõnas esile, et Notesteini peamiseks saavutuseks on demograafilise ülemineku käsitluse põhiseisukohtade sõnastamine. Notesteini järgi oli 17.–18. sajandil Euroopast alguse saanud demograafilise režiimimuutuse esimeseks ilminguks suremuse vähenemine. Rahvastikutaaste teise põhikomponendi, sündimuse vähenemine järgnes sellele teatud ajalise nihkega, tuues kaasa rahvaarvu kasvu hoogustumise. Kõnealuse pöörde teenäitajaks oli Põhja- ja Lääne-Euroopa ning selle piirkonnaga seotud ülemereriigid, mille rahvastik oli artikli valmimise ajaks kasvufaasi läbinud ja jõudnud ees ootava rahvastikukao lävele. Ülejäänud maad jagas Notestein kahte rühma. Esiteks tõi ta välja maad, kus rahvastikutaaste mõlema komponendi muutus oli käivitunud, kuid suremuse langus edestas sündimuse vähenemist, vallandades demograafilise plahvatuse. Seda rühma esindasid enamik Ida-Euroopa riike, NSV Liit ja mõned Ladina-Ameerika maad. Suurem osa maailmast kuulus tollal viimasesse rühma, kus rahvastikutaaste teisenemine polnud veel õieti alanudki ja rahvastikukasvust sai rääkida vaid tulevikuvõimalusena. Notesteini käsitluse kohaselt polnud aga maade jaotus kirjeldatud kolme tüübi vahel jääv: aja jooksul eeldas ta maade seaduspärast ümberpaiknemist kolmandast rühmast teise ja sealt esimesse. Selle muutuse tähistamiseks toob Notestein kõnealuses artiklis esmakordselt käibele demograafilise ülemineku mõiste (demographic transition). 

Allan Puur ja Leen Rahnu lähtuvad Eesti rahvastikumuutuste vaatlemisel juba teise demograafilise ülemineku ideestikust. Teise demograafilise ülemineku juurde kuuluvad sündimuse vähenemine, abiellumuse vähenemine, lahutumuse kasv, perevormide mitmekesistumine ja rahvastikuprotsesside ajastus. Vastandina beebibuumi ajajärgul valitsenud noorenemisele iseloomustab teist demograafilist üleminekut abiellumise ja laste sünni nihkumine hilisemasse ikka. Kõik muutused kokku on märguandeks uue ajajärgu algusest rahvastikuarengus. Eesti puhul võib väga madala sündimuse ajajärguks pidada aastaid 1995–2003; kogu selle aja jooksul kõikus summaarne sündimuskordaja vahemikus 1,28–1,39 last. Viimased neli aastat on see näitaja olnud Eestis püsivalt kõrgem kui 1,60. Kõrgeim tase — 1,66 last — saavutati 2008. aastal. 2000. aastate üldise tõusu taustal on Eesti paistnud uute Eli liikmesriikide hulgas silma kõige kõrgema sündimusega. 2000. aastate teisel poolel stabiliseerus väljaspool registreeritud abielu sündivate laste suhtarv Eesti kogurahvastikus 59% tasemel, mis tähendab Islandi järel (64%) taas teist kohta Euroopas. Paraku katkestas sündimuse tõusutrendi 2008. aastal alanud majanduskriis. Autorid liigitavad rahvastikuprobleemid selliste küsimuste hulka, mida pole tõenäoliselt võimalik kunagi „ära lahendada“, vaid millega tuleb nüüdisaegses ühiskonnas järjepidevalt tegelda. Selle tingimuseks on usaldusväärse ja mitmekülgse statistilise teabe olemasolu. Aasta eelviimasel päeval algaval rahvaloendusel on igaühel võimalus selle eelduse täitmisele teoga kaasa aidata. 

Umbes 100 aastat tagasi uuris Mats Nõges doktoriväitekirja jaoks rahvastikumuutusi Viljandi maakonnas (1801–1923). Tolle aja mentaliteeti iseloomustavad näiteks järgmised doktoritöö teesid: „Iga abielupaar on kohustatud vähemalt neli last sünnitama ja üles kasvatama“; „Tublil ja tüsedal abielupaaril võib laste arv olla kahekordne. Laste eest üle vähimast arvust on abielupaaril õigus riigilt saada ainelist vastutasu“; „Tulumaksu seadus peab lasterohketele perekondadele tuntavat kergendust maksumäära suunas kindlustama“. 

Kroonikad, milles on Eesti kohta mingeidki arvandmeid, on võõraste kirjutatud. Valitsejad tundsid huvi pigem maa kui sellel elavate inimeste vastu. Eesti rahvastikustatistika süsteemi juured ulatuvad Rootsi aega. 17. sajandil hakati Eestis pidama kirikuraamatuid, millesse pandi kirja sünnid ja surmad, leeritamised ja laulatused. Alates 18. sajandist korraldas Vene riik iga kümne aasta järel hingeloendusi, mille eesmärk oli selgitada maksukohuslaste arv. Esimene kolme Balti kubermangu (Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa) hõlmav rahvaloendus sai teoks 1881. aasta 29. detsembril. Loenduse põhiprintsiibid töötas välja Tartu ülikooli statistikaprofessor Carl Schirren (1826–1910). Järgmist Eestit hõlmanud, esimest ülevenemaalist rahvaloendust, mis algas 28.01.1897, kavandati hulk aastaid ja lükati korduvalt edasi. Selle tulemused avaldati 1905. aastal vene keeles. Sealt pärineb ka lause: “Kirjaoskuse leviku poolest edestas Eestimaa kubermang mitte üksnes kõiki teisi kubermange, vaid ka linnu ja isegi mõlemat pealinna“ (seega Moskvat ja Peterburgi). Eesti Vabariigis asutati 1921. aasta algul Riiklik Statistika Keskbüroo eesotsas Albert Pulleritsuga, kelle korraldusel toimus Eesti Vabariigis esimene rahvaloendus juba 1922. aasta 28. detsembril, eelmisega sarnane rahvaloendus sai teoks 1. märtsil 1934. Järgmise, väga väikese küsimuste arvuga rahvaloenduse korraldasid Saksa okupatsioonivõimud 1. detsembril 1941. Nõukogude ajal toimusid loendused aastail 1959, 1970, 1979 ja 1989. Kõigi okupatsiooniaegsete rahvaloenduste andmeid avaldati äärmiselt napilt ja need olid valdavalt lubatud vaid ametlikuks kasutamiseks. Esimene rahva ja eluruumide loendus taasiseseisvunud Eestis algas 2000. aasta 31. märtsil. Ülevaate on kirjutanud Ene-Margit Tiit. 

Marin Tasuja jagab huvitavaid andmeid leibkondade arvu ja koosseisu kohta, heites ühtlasi valgust küsimusele, kuidas on muutunud eluruumide arv ja suurus ning milline oli eluruumide olukord viimase rahvaloenduse ajal. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 386 970 vähemalt kaheliikmelist leibkonda ja 195 119 üksikut, seega leibkondi oli kokku veidi alla 582 100. Eestile on iseloomulikud väikesed leibkonnad. 81% leibkondadest oli ühe kuni kolme liikmega ja iga kolmas leibkond koosnes vaid ühest liikmest. 2000. aasta loendusel käsitati eluruumina eluasemeid, mis olid kavandatud ühele leibkonnale aasta ringi elamiseks ja mida loenduse ajal ei kasutatud tervikuna muudel eesmärkidel peale elamise. Neid oli 628 615, seega tuhande elaniku kohta 459. Ülekaalus olid väiksemad eluruumid. 1–3-toalised hõlmasid 82% kõigist eluruumidest, kusjuures kõige rohkem oli kahe ja kolme toaga eluasemeid. Nelja ja viie toaga eluruume oli kokku umbes samas mahus ühetoalistega (15%) ning vähemalt kuus tuba oli kõigest 2% eluruumides. Keskmiselt oli ühes eluruumis 2,6 tuba. 

Toad tuleb täita lastega, aga nende arvu ja sünniaega on olnud üha keerulisem ette näha. Mare Ainsaar näitabki, kuidas teooriad aitavad seletada väärtuste, normide ja ressursside mõju sündimuskäitumisele. Ta analüüsib, kuidas mitmed Euroopale iseloomulikud suundumused — esimese lapse sünni edasilükkamine, soovitud laste arvu muutus — mõjutavad tegelikku laste arvu ning on seotud kaasaegsete sündimusteooriatega. Valdav enamik Euroopa inimestest, kes on saanud oma lapsed viimase 50 aasta jooksul, on rahul laste sünni ajastatusega, mis lubab väita, et planeeritud ning ratsionaalsed sündimusteooriad võiksid olla asjakohased tänapäeva Euroopa sündimuse mõistmisel, sest pikast viljakast east on valitud lapse sünniks periood, millega ollakse elukorralduse seisukohast suhteliselt paremini rahul. 14% eurooplastest leidis, et sai oma esimese lapse liiga vara. Kõige enam oli oodatust varem lapsevanemaks saanuid Lääne-Euroopas, kus siiski keskmiselt saadi lapsevanemaks hiljem. Paralleelselt sündide tegeliku nihkumisega vanemasse ikka kasvab ka nende lapsevanemate osa, kes soovivad veelgi hiljem saada emaks või isaks, eriti isaks. Samas toob esimese lapse sünni nihkumine kaasa ka väiksema laste arvu. Hiline esiklapse sünd on seotud ka suurema rahulolematusega oma lõpliku laste arvuga. 

Rahvastiku erinumbrisse on meie inimestest joonistanud pilte Heikki Leis.

Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht