Sel reedel Sirbi ja Müürilehe ühisnumber

Sel reedel Sirbi ja Müürilehe ühisnumber, milles ohtralt juttu generatsioonidest. X, Y, Z. HELEN TAMMEMÄE: Kui mina oleksin Sirbi peatoimetaja … Ei saa salata, möödunud aasta lõpus Sirbi toimetuses aset leidnud peataoleku ajal soovitati minulgi kandideerida Sirbi peatoimetaja kohale. Ja kui käisin eelmisel nädalal kultuurkapitalis Olavi Laidole rahalunimisega peavalu tekitamas, arvas temagi, et me võiksime hoopis Müürilehe tagasi Tartu tudengite kätesse usaldada ning ise Sirbi üle võtta. Huvitav mõte iseenesest, kuid ma ennetan järgmist paanikalainet kultuurilehe toimetuses. Väga lihtne: kui minust saaks Sirbi peatoimetaja, hakkaksin ma tegema Müürilehte. OTT KARULIN: Kui mina oleksin Müürilehe peatoimetaja ... Läksin kooli kuueaastaselt. Kuna aasta varem sündinud pidid koolireformieelse korra järgi alustama õpinguid seitsmeaastaselt, pandi minuvanused 0-klassi. Me ei tohtinud isegi koolivormi kanda, pidime pihikpükstes koolis käima. Nagu tited. Ka Müürileht istub justkui siiani 0-klassis. Mitte ainult Sirp ja teised sihtasutuse Kultuurileht väljaanded, vaid ka näiteks omaalgatuslik KesKus on aastaid varem omale koolivormi selga saanud ning valmis iga hetk mõne klassi vahele jätma, kui Müürileht liiga kiiresti järele hakkab jõudma. Üsna täbar olukord selles mõttes.  

MAARJA HINDOALLA: Millest kõneldakse eesti filmikriitikas?

Eesti filmikriitikast „Free Range’i ehk Ballaadi maailma heakskiitmisest” kajastuse näitel

Sagedate Eesti filmi seisu analüüsimise katsetega meedias käib järjest enam ühte sammu ka filmikriitika olukorra analüüsimine ja hindamine. Eesti trükimeedias ilmuvat filmikriitikat uurisin ka oma bakalaureusetöös „Filmikajastus Eesti trükimeedias 2013. aasta sügisel”.

Mitmed autorid nagu Daniel Frampton, Jeffrey Geiger ja R. L. Rutsky või Lev Manovich leiavad, et filmikunst ei loo mitte lihtsalt väljamõeldud või reprodutseeritud maailma, vaid omamoodi uue reaalsuse, mis mõjutab vaatajaid ühel või teisel viisil. Frampton väidab, et just seetõttu peame uurima uusi representatsioonilisi ja audiovisuaalseid realiteete ning seda, kuidas mõjutab kujutiste üleküllus inimeste mõtlemist. Filmikriitika on üks paljudest võimalustest analüüsimaks meie igapäevareaalsuse filmide kaudu kujundamist ja/või mõjutamist.

 

KEIU VIRRO: Y-generatsioon ja kuuluvus

Arvamusfestivali vestlusringis osales kolm mitmekultuurilisest keskkonnast pärit noort naist: Darja Saar, Mirkka Maikola ja Mailis Hudilainen. Kuidas sellega siis jääb – kas nad on ikkagi … päris inimesed? Kuidas nad enese identiteedi kujunemist näevad? Ja kuidas see kõik Y-generatsiooniga seostub?

 

ANDREI J. LIIMETS: Y-generatsioon – kadunud põlvkond poliitikas?

Generatsioon, mille tähistajaks on saanud täht Y, paistab oma väärtuste osas asuvat eelmisest põlvkonnast kuristiku kaugusel. Vabas Eestis või vabadust lubavate tuulte käes sündinud põlvkonda on iseloomustatud idealistliku, liberaalse, avatud ja innovatsioonimeelsena. Teiselt poolt on välja toodud nende fragmenteeritust, pidetust, süvenemispuudulikkust, ülbet äravalitustunnet ja sihitust. Nii Eesti kui ka terve Euroopa poliitikas peegeldab seda konflikti passiivsus poliitika suhtes: noorte vähene valimisaktiivsus, negatiivne suhtumine poliitikasse, võõrandumine senistest valitsemisviisidest.

 

IVO VISAK: I tweet, therefore I am*

Kümme või isegi viis aastat tagasi tundus võõra inimesega sotsiaalvõrgustikus ühendust võtta ebaviisakas. Mõned kuud tagasi aga silm ka ei pilkunud, kui kirjutasin digikultuurimees Henrik Roonemaale ja sotsiaalvõrgustiku rate.ee loojale Andrei Korobeinikule, et nad võiksid liituda minu ja keeleteadlase Mati Hindiga, et vestelda arvamusfestivalil y-generatsiooni digitaliseerumisest.

PEETER KORMAŠOV: Kultuuripagulaste ajastu

Identiteedipuuduse käes vaevlev või seda nautiv põlvkond? Y-generatsiooni elu täidavad eneseotsingud. Sellest kõik hädad ja seiklused alguse saavadki.

Kõik on olemas: vanemad kodust välja ei viska, sõbrad on hiirekliki kaugusel, õhtul toimub kuskil vist isegi mingi pidu. Saab kino, pulli, naisi. Samas on veits igav nagu, tahaks ikka midagi päriselt ka teha. Peab ju, sest kõik teised kogu aeg teevad midagi. Nende elu on niiii palju lahedam. Neil on palju rohkem vaba aega, nad on ägedamatel reisidel käinud, tegelevad cool’ide projektidega. Täiega peaks ikka ka midagi lahedat tegema hakkama! Kui ainult leiaks selle oma asja … Koolis pole ju midagi õppida, kõik erialad on mõttetud. Mingi kaks aastat veel ülikooli pärast seda kasutut bakat? Milleks? Ja mingit oma teemat ajada, kirjutada, mussi teha? Miks? Niikuinii teised teevad, mul pole mitte midagi uut öelda maailmale. Kõik sõbrad on juba mingid keskpärased luuletajad või neetud DJd …

MARGUS KIIS: Y, lase käia!

Alguses isiklikku. Olen sündinud 1975. aastal nagu ka Berk Vaher, kiwa, Mart Kalvet, Kristjan Piirimäe, Heidy Purga jpt, seega tüüpiline X-generatsiooni päss.

Sellisest nähtusest nagu X-generatsioon sain teada 1990ndate alguses, kui USAst ilmus ja vallutas maailma selline muusikalis-sotsiaalne subkultuur nagu grunge, mis haaras mindki. Grungepõlvkond pidavat olema umbes aastail 1965–1980 sündinud inimesed, kel pole poliitikas mingit erilist sõnaõigust. Kurikuulsad sõja järel sündinud beebibuumerid olevat niikuinii kõik otsustavad kohad endale krabanud ja oota siis, kuni nad vanaks jäävad. Ja nii ei jäävatki X-generatsioonil muud üle, kui varjulises kohas kitarret tinistada, oma kurba saatust kurta, vahel ka heroiini süstida.

KRISMAR ROSIN: Idealist: „Eesti noorte Nokiaks on unistused”

Eesti noorte Nokiaks on unistused. Kui see idee tundub jabura ja naiivsena, mõelge Walt Disney peale: alguses ei võtnud keegi noore mehe fantaasiarikast siseelu tõsiselt, kui ta aga impeeriumi lõi, jäid järsku lõukoerad vait.

Eesti ajakirjanduse fookuses on pigem kriitika kui julgustus ja kaasaelamine. Keegi ei julge olla haavatav, aus. Aus inimene lõpetab viimasena – või siis esimese patuoinana. Nii ausal kirjutajal kui intervjueeritaval peab olema ohvrimeelsust. Silver Meikari paljastused ja ausus mõjusid värskendavalt, justkui oleksid järsku Eesti meediamaastikule ufod kohale jõudnud. Ausus aga ei tähendanud midagi: paar pead noogutas, poliitikud said vastu päid ja jalgu ning Meikar kaotas töökoha.

 

ANDRES HERKEL: Kes korrumpeerib rahvusvahelise süsteemi?

Ungaris on justkui võimul kohalike kommunistide antipood, kes sarnaneb ühtäkki vägagi Vene kommunismi järeltulijatega.

Vene uusimperialism ärgitab heitma kriitilise pilgu rahvusvahelise koostöö kiratsevasse kööki. Kas ja kuivõrd on praegused koostööformaadid kaotanud oma senise mõtte? Millist valmisolekut agressori peatamiseks saab ilmutada näiteks ÜRO julgeolekunõukogu, kui agressor on selle nõukogu liige? Mida suudab Euroopa Liit kollektiivselt ja selle liikmed ükshaaval, kui sõltuvus Vene gaasist on tõsiasi?

TARMO SOOMERE: Teaduse järelkasv teadusreformi järellainetuses

Eestil on midagigi nende kvalifikatsiooni väärilist pakkuda maksimaalselt ühele kolmandikust noortest doktoritest

Mõne nädala eest riikliku teadusraha taotlejatele saadetud eelteated konkursi tulemuste kohta tõmbasid joone alla lõviosale teaduse finantseerimise reformist. Arvamused selle eesmärkide, kulgemise ja ilmnenud probleemide üle on ülimalt polariseerunud. Reformi eestvedajad on toimunut valgustanud enamasti positiivses ja riigiametnikud pigem „käsk-on-vanem-kui-meie” võtmes. Need, kellel on hästi läinud – tänu taevale ja Eesti Teadusagentuurile (ETAg), olen ka mina nende seas –, on olnud kas kaasakiitvalt või viisakalt mõistvad, sõltuvalt lootuste täitumise astmest. Kes rahast ilma jäid, on vahel tuld ja tõrva pritsinud, aga enamasti lihtsalt nõutuks jäänud. Märgilise tähendusega on, et neid viimaseid on väikese Eesti kohta päris palju saanud. Nüüd on aeg küsida: kuidas edasi?

Millest mõtleb igrek?

Minu Y-generatsioon ja meie proosakirjandus

Zetid: Elektroonikat võiks rohkem olla, aga raamatud peaksid alles jääma

Lasnaidee – piknikust hõlmamisülesandeni

Tants päästab elusid

XXVIII Tallinna rahvusvaheline orelifestival

XXII „Notafe” koos rahvusvahelise suvekooliga

Arvustamisel

Dezső Kosztolányi „Anna Édes”

Kiwa / Kleis „Lennuki kõrval toas”

Ilmar Malin „Kunsti pärast”

Näitus „Kõhe tunne?! Feeling Queezy?!” EKKMis

„Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014” Tallinna Kunstihoones

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht