Vikerkaar 4/5. Mees – viril või viriilne?

Barbi Pilvre räägib lähimineviku vir estonicus'est, näidates. kuidas meie mehe enesepilti defineerib majanduslik kindlustatus. Alles selle saavutanuna võib mees endale pehmust ja nõrkusi lubada. Arst Margus Punab aga oletab, et Eesti mehe tervise ja eluea seisukohalt on majanduslikust kindlustatusest tähtsam sotsiaalne stabiilsus. Kuidas seda aga ilma majandusliku kindlustatuseta leida? Võib-olla lähisuhetest, võib-olla vaimuvallast?

Kirjandusest vaatavad aga vastu nõrgad ja virilad mehed, „mõttetud lunnid“ – ning seda juba 1970. aastatest peale. Johanna Ross vaatleb ENSV olmeromaane ning tollast maskuliinsuse kriisi. Muide, Theweleiti järgi oli see hoopis kuldaeg, mil mees ilmutas teatavaid tsiviliseerumismärke, mille ta 1990ndatel kiiresti kaotas. Andreas Kalkun ja Mari Sarv käsitlevad üht mahavaikitud osa meie rahvuslikust pärandist: roppe lorilaule, mida laulsid peamiselt mehed. Vikerkaares on veel juttu merekirjandusest, naise kujust selles, seksist ja mehelikkusest eesti luules. Rudyard Kiplingi luuletus „Kui“ loeb üles meheks saamise tingimused, Argo Tuulik jutustab ja Martin Plaser luuletab kõvamehest ning Maarja Kangro novell räägib kultuursest vaba aja veetmisest suvises mõisamiljöös. Vt lähemalt www.vikerkaar.ee. Aga parem siiski ajakiri tellida (aastatellimus 24€): http://www.tellimine.ee/ajakirjad/kultuurivaljaanded/vikerkaar

Tagasipilk ka märtsi Vikerkaarele: Valitsematu rahvas, saamatu eliit
Ivan Krastevi ja Zygmunt Baumani esseed aitavad heita üldistavamat valgust ka Eesti poliitika viimase aja sündmustele ning eesseisvatele Europarlamendi valimistele. Krastev kirjutab, kuidas demokraatia on praegu ainuvalitsev poliitikaideaal, kuid demokraatiaid on üha raskem valitseda. Nii valitsejate kui ka valitsetavate võim on hajunud. Eliidid ei sõltu enam rahvast ja on kaotanud ka autoriteedi. Krastev lõpetab kaitsekõnega uutmoodi poliitikufiguurile, „reformistile“ – reformist on nagu Isaiah Berlini siil, paindlik ja optimistlik oportunist, kes on valmis võimalusi ära kasutama ja moodustama liite kas või vanakuradi vanaemaga. Ta erineb viimaste aastakümnete tüüpkujust, reformijast, kellel on iga küsimuse jaoks ühed ja samad ideoloogiliselt jäigad vastused.
Zygmunt Bauman alustab moodsa suveräänsusemõiste ususõdade-aegsest tekkeloost. Nüüdseks on rahvuslik suveräänsus muutunud fiktsiooniks, aga paremaid poliitilisi instrumente veel pole. Ka tema kõneleb sellest, kuidas võim on muutunud võimetuks ja poliitikast kaugenenud. Enamik probleemidest, millele otsitakse kohalikke lahendusi, on globaalsete juurtega. Suutlikkus asju ära teha on läinud lahku võimest otsustada, mida ära teha tuleks. Demokraatiate valitsused peavad tegutsema „topeltlõksus“, st rahuldama nii valijaskonna nõudmisi kui ka „investorite“ huve, mis lähevad üha enam üksteisega vastuollu. Bauman lõpetab kaitsekõnega Euroopa Liidule kui puhvrile rahvuslike ja globaalsete jõudude vahel ning sellisena ka kui astmele inimsoo ühtsuseni jõudmise teel.
Kuidas oleksid need tähelepanekud ülekantavad olukorrale Eestis siin ja praegu? Kas ka meil peab paika tees valitsuste võimutusest? Kas ka Eesti valitsejad on „topeltlõksus“ selles mõttes, et sõltuvad valimistevahelisel ajal ennekõike investorite või turgude meelevallast? Ja kui palju määrab meie saatust säärane „meritokraatlik palgasõdurieliit, mille liikmed ei kuulu kogukonda, aga tahavad selle lugupidamist ja imetlust“ (kui kasutada Krastevi sõnu)? Tundub, et Eesti valitsus sõltub globaalsetest finantsturgudest küll vähe. Tema võime asju ära teha näib märksa suurem kui Krastevi ja Baumani poolt esitatud pildis. Turgude või investorite nõudmisi kasutatakse pigem ettekäändena eliidi huvide ja ideoloogiliste veendumuste edendamiseks. Näiteks pole keegi veel suutnud tõestada, nagu oleks regressiivne maksusüsteem mingi majanduslik paratamatus, mille suruvad meile peale globaalsed jõud. Mõnikord meilegi imporditud tees võimu depolitiseerumisest ei paista siinse reaalsusega haakuvat. Küll aga näib ka meil kehtivat Krastevi ja Baumani tähelepanek, et avalikkuse osalus poliitikas väljendub nüüdsel ajal eeskätt „tagasilükkamisdemokraatiana“, mitte „ettepanekute demokraatiana“.
Tarmo Jüristo ja Hardo Pajula peavad kahekõnet korealase Ha-Joon Changi hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu üle „23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita“. Jutuks on majanduslike ja poliitiliste imperatiivide vahekord ning riigi suutlikkus majandust juhtida. Seegi diskussioon annab palju võimalusi edasimõtlemiseks – näiteks vabakaubanduse ja merkantilismi vahekorra üle. Selle teema võttis mullu Vikerkaare juuli-augustinumbris üles Erik Reinerti essee sellest, kuidas Euroopa Liidu perifeeriat ähvardab konkurentsivõime kaotus, sest majanduse ülesehitamisel pole Aasia riikide kombel osatud või tahetud kaitsta siseturgu. Kas meil selleks üldse võimalusi oleks olnud? Kui jah, kas neid ei kasutatud teadmiste puudumise või ühekülgse ideoloogia tõttu?
Kõik need probleemid võtab kokku Krastevi sõnastatud trilemma: kas piirata globaliseerumist, et kindlustada siseriiklikku demokraatiat, või piirata demokraatiat, et võita rahvusvahelises  konkurentsivõimes, või globaliseerida demokraatiat rahvusliku suveräänsuse arvel. Hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja enesemääramist – kõike korraga ei saa.