Tauno Vahter

Tauno Vahter

Tauno Vahter
on tõlkija ja kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbi­kukkumine?
Avaliku sektoriga kokku puutunud inimesed teavad, et üldsõnalistest dokumentidest rohkem loevad üksikasjalikud programmid ja tahe ning võimalused võtta vastu rahastamisotsus. Mäletan üht kunagist koosolekut „Kultuur 2020“ kohta, kus olulise punktina rõhutati, et valdkonda puudutav tekst peaks olema kindlasti lühem kui üks lehekülg. Ühest küljest arusaadav, aga sellega kaasneb ka paratamatu pealiskaudsus.
Võib ju öelda, et valime uueks suurprojektiks ooperimaja või moodsa kunsti muuseumi, parandame kiduvate raamatukogude rahastust või ehk tuleks täpsustada omavalitsuste ja riigi finantseerimise suhet neile. Kõik need küsimused jäävad ka edaspidi. Mõnigi initsiatiiv on tulnud kusagilt kõrvalt, näiteks kirjaniku- ja kunstniku­palk. Kultuurkapitali juurde on tekkinud suuresti erafinantseerimisega uusi projekte.
Arvan, et uued proovikivid ei ole vanad tuttavad mured, vaid lisanduvad täiesti uued valdkonnad, mille kohta öeldakse, et riik peab sekkuma, sest turg ise ei tule mõistliku reguleerimisega enam toime. Mõned sellistest valdkondadest on traditsiooniliste teemade laiendused, näiteks kui kirjanduses toetati varem rohkem originaalteoseid, siis nüüd on tähelepanu liikunud ka tõlgetele.
Mis saab siis, kui luubi alla satuvad täiesti uued valdkonnad ja toetust nõudvate valdkondade arv üha kasvab? Väga suure tõenäosusega on järgmine suur hädaline meedia. Ei, ma ei mõtle kultuuriajakirjandust, vaid ajakirjandust kõige laiemas mõttes, korralikke päevauudiseid, välisuudiseid ja kui vähegi õnne, siis ka uurivat ajakirjandust ja olemuslugusid. Kui 1990ndate teises pooles oli ajakirjanduses töötamine prestiižne, siis langevate tiraažide ajastul on sellest olelusvõitluses saanud kehva kvaliteediga liinitöö, kus sisu tootmise asemel üksteist mõnuga halvustatakse. Millistel alustel ja millises mahus toetada erameediat, kui ka riigil endal on meediakontsern? Nende vaidluste aeg on juba käegakatsutav.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.