Kiti Põld

Kiti Põld

Kiti Põld

on vabakutseline dramaturg. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli teatriteaduse eriala ning õppinud Drakadeemias dramaturgiat ja stsenaristikat, töötanud dramaturgina Endla teatris.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Viimase kümnendi olen elanud lastekultuuri kaastarbijana. Riigi toetus on siin kõige sagedamini osaline. Seega on valdkonniti võimalik loodavat suunata erineval määral, kusjuures palju näib sõltuvat otsustajate süvenemissoovist.

Kvantitatiivselt õitseb lastekirjandus: võistlusi on mitu ja turgu näib olevat kõigele. Lapse äratundmisrõõm nüüdisautori nime kui kvaliteedimärgi üle on tore, kuid tekste õhtu-õhtult ette lugedes näen nende tasemes kõikumist. Tõenäoliselt saab trükitoetust suunata nii, et ei ilmuks kehva kompositsiooniga, aralt toimetatud või lootusetus kiillausekeeles lasteteoseid. Üksnes hea on aga lastekirjandusega kaasa vohav illustratsioonikunst.

Kui lasteteatri osas on suurteatritelt oodata teatud tuima taset harvade sähvatustega, siis väike-, sageli n-ö lasteaiatruppide looming mõõnab. Sügisesel ASSITEJ ülevaatefestivalil Viljandis hakkasid mu muidu teatrirõõmsad lapsed lausa kokku lugema, kes on rohkem etendusi kaasa tukkunud. Kurvastavad igikestev kümne muinasjutu etendamine ja „koguperelavastused“, mis üldjuhul ühelegi vanusegrupile elamust ei paku. Kuidas lõhkuda nõiaring, kus rahastus käib külastatavuse ja see jälle lapsevanema kindla peale tehtud valiku alusel?
Ekraanikunsti osas ei meenu peale Lotte-toodete suurt midagi: kunagised multikad ja nüüdne seriaal ongi kvaliteediskaala otstes. Laste põnevusfilmid on mõjunud konstrueerituna ning tekitanud lasteski vaid küsimusi, näiteks: kuidas tohivad tegelased kiivriteta sõita? Õnneks käib filmi ja teatriga kaasas kauni lastemuusika sünd.

Sellal kui suur osa ühiskonnast ergutab lapsi õue ja liikuma ning ekraanidest hoiduma, annab aga ERR – mahukaim ühisrahast sündiv kultuurilevi – õhtuti süüdimatult eetrisse kahetunnise multikaprogrammi, mille sisutut dialoogi dubleerides näitlejad oma häält ja ameti­au devalveerivad. Kas on vaja? Raadio­toimetajad seevastu on teinud toreda valiku: hea uue lastekirjanduse lugemisi on ka mitmekümnendat korda muhe kuulata. Multikaraha annaksin kohe järjejutustajatele!

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.