Kaupo Meiel

Kaupo Meiel

Erakogu

Kaupo Meiel
on kirjanik, ajakirjanik ja toimetaja.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Kevadel esitles end uue ja värske poliitilise jõuna Eesti 200, millest saab juba novembri alguses erakond. Eesti 200 lõi oma ideede levitamiseks ja populariseerimiseks varivalitsuse kuraditosina ministriga, kelle seas leidub küll näiteks kogukondade võimestamise minister ning loodusvarade kaitse ja väärindamise minister, kuid puudub kultuuriminister.

Niisiis ei pea erakond hüüdlausega „Pikk plaan Eestile“ (sic!) kultuuri piisavalt oluliseks, et sellel võiks olla oma minister. Hea küll, varivalitsus on mäng, aga suhtumine pragmaatiline – kultuuriteemaga hääli ei püüa.

Parim, mida eelolevatelt riigikogu valimistelt kultuurivaldkonnaga seoses võib oodata, on kõmisevad hüüdlaused laadis „tagame eesti kultuuri jätkusuutliku arengu“ või sellised totrad vastandused nagu rahvuskultuur vs. paljurahvuseline kultuur.

Kultuuripoliitika selle osaga, mis puudutab poliitikat, võib seega rahul olla: suurem osa poliitikuid, kellest midagi sõltub, kultuurist ei huvitu, mis omakorda annab võimaluse ekspertidele.

Eesti ettevõtjad on kindlasti kultuuriloojatele kadedad, sest tipp-poliitikud kipuvad väga hästi teadma, kuidas elavdada majandust, ja astuvad selle saavutamiseks olenevalt tuule suunast kas paremale või vasakule, aga professionaalsel tasemel näidelda, maalida, luuletada, lavastada, sümfooniaid kirjutada nad ei oska (Indrek Saar ja Ain Lutsepp on reeglit kinnitavad erandid) ning jätavad selle kõik tegijate endi hooleks.

Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine on lõhe suurenemine kultuuri ja poliitika vahel. Enam-vähem adekvaatselt toimivad süsteemid, nagu kulka ja (:)kivisildnik, on tänu sellele jäänud püsima ja kuigi kumbki ei saavuta eal sajaprotsendilist rentaablust, suudavad nad oma olemasolu piisavalt õigustada.

Eesti kultuuripoliitika suurim läbikukkumine on lõhe suurenemine kultuuri ja poliitika vahel. Lõhet võiks vähendada see, kui keskmine poliitik ei mõtleks, et kultuuri peaks veidi toetama, et kulturnikud ei kobiseks, vaid võtaks vastu põhimõttelise otsuse kultuuri järjest enam toetada, et kulturnikud veelgi rohkem kobiseksid.