Rohkem kohanematust 

ÄLI-ANN KLOOREN,  muusikateadlane  

Äli-Ann Klooren

Erakogu

Umbes kümmekond aastat tagasi ilmus Äripäevas statistika eestlaste lehelugemise kohta ning seal ilutses Sirbi taga kena ümmargune 0%. Tõenäoliselt moodustab maailma rahvaarvust samasuguse, ümardamise teel saadud protsentuaalse suuruse klassikalise muusika kuulajate hulk. Sellest olematust arvust on aga lõviosa need, kelle muusikahuvi piirdub peamiselt ajavahemikus 1700–1900 loodud helitöödega. Niisiis võib öelda, et nad on hästi kohanenud ega kavatsegi neist piiridest kaugemale vaadata. Siiski leidub veel mikroskoopilisem arv klassikalise muusika austajaid, nimetagem neid siis kohanematuteks, kes üritavad üle tuhandeaastasest muusikaloost endale sobivat leida sellest ajaraamist väljastpoolt ja mõnikord vaat et kurioosumina pöörata tähelepanu isegi elava helilooja teostele. 

See kohanemise ja kohanematuse vastuolu tuletas end taas meelde sel esmaspäeval, 9. mail, kui Mustpeade majas kanti ette Michael Nymani suurepärane kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“. Nymani rütmierk ja kohati groteskne muusika on teoses ühendatud mitmekihilise, sealjuures meditsiiniliselt detailitäpse tekstiga, mis põhineb Alzheimeri tõvest põhjustatud visuaalse agnoosia konkreetsel juhtumil. Esitust võib kokkuvõtvalt nimetada vaimustavaks: solistid Maria Valdma, Raiko Raalik ja Mati Turi olid keerulist vokaalpartiid esitades oma parimal tasemel ning Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel mängis Nymani krutskiga rütmid ja meetrumimuutused suurepäraselt välja. Nõnda siis olid kontserdi lõpus emotsioonid laes, kuid lahkudes tõi mind tagasi maa peale selja taga kuuldud keskealise paari arutlus, mis võttis õhtu sündmused kokku nii: „Mis ooper see oli? Jube muusika, orkester mängis ainult kõvasti, lauljad kriiskasid ja sisu oli täiesti mõttetu.“  

Rohkem kohanematust, kallid klassikalise muusika austajad!  

FOTO  

Erakogu