Linnade tulekroon

KRISTEL VILBASTE, rohekonservatiiv 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kristel Vilbaste

Erakogu

Iga kord, kui mõeldakse välja järjekordne uhke ökoloogilise jalajälje arvutamise süsteem, puhkeb minus selle tulemust arvutades protest. Mis mõttes on maainimese ökoloogiline jalajälg suurem kui linnainimesel? Urisen, et kust te, kulla rahvas, oma söögigi saate ja kuidas see linna saab. Heidate oma tallatud jäljed maainimese kukile ja peate linnas pillerkaari? 

Aga on midagi, mida märkame nüüd, kui oleme õppinud elektri börsihindu jälgides arvutama. Kui tuled ära kustutada, siis ongi pime. Toas on siis väga pime. Aga tänavatel? Kas olete märganud meeletut linnakuma matkarajalt koju sõites. See suur särav jalajälg on miski, mis kunagi tabelitesse ei mahu, aga mis energiakriisis eredalt välja paistma on hakanud. 

Valguse olemasoluga oleme nii ära harjunud, et pimeduse avastamine hirmutab. Kõik, mis on mähitud pimeduseloori, seda pole enam olemas. Inimühiskond meenutab kanalat. Kui tuled kustuvad, siis on kõik vait. 

Ometi on võimalik pimedusega kohaneda. Jättes maha helendavad telefoniekraanid, tulevad silmad varsti jälle pähe. Pimedusega kohanemine pakub tõelist ilu. Eelmisel nädalal vaatlesime puna-rohelisi virmalisi. Neid ei näinud linnasäras, uhke virmalisekaar oli näha vaid kaugel, tõelises pimeduses. Ilmsiks sai ka pahaendeliselt punase kumaga Marss, taevalaele naelutatud Põhjanael ja müstiline Linnutee, mida järgides läksid kaagatades haneparved. 

Kas meil on ikka vaja uut tuumajaama, et hävitada see ilu? Või jätaks selle eesti rahva mausoleumi ehitamata ja õpiks hoopis uuesti videvikku pidama? 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht