Kohanemisvõime on intelligentsus

MARGIT MUTSO

Margit Mutso

Piia Ruber

Keerulisel hetkel mõtlen ma ikka oma vanaema Elisabethile, kes sündis Peipsi taga Peterburi kubermangus suures töökas paljulapselises taluperes. Abiellus jõukast taluperest noormehega ja kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud oma elu elama traditsioonilise taluperenaisena. 

Kuid saatusel oli teine plaan. Venemaal võtsid võimu bolševikud, algas kulakute küüditamis- ja tapmislaine, mille eest noored üle Peipsi praguneva aprillijää Eesti poolele põgenesid. Renditi talu ja alustati kõike otsast. Paari aastaga sai noorpaar jalad alla, perre sündis kaks last ja siis saabus tuberkoloos. Suri üks laps, siis teine ja lõpuks ka mees. Ei olnud neil kurja tõve vastu vaktsiini. 

Vanaema, veel noor naine, leidis uue armastuse, sündisid taas lapsed. Siis aga algas sõda. Saabusid jälle bolševikud, kes viisid laudast loomad ja aidast vilja, külvasid hirmu ja ahastust. Õige pea tuli taas matta meespool. Masenduseks aega ei antud: kolm last tahtsid süüa ja koolitamist. Siis tuli olude sunnil loobuda kodust maal ja loomadest, kolida poja juurde pealinna paneelelamusse, sealt edasi väikelinna mugavusteta puitmajja, kus naabrinaine ta silme all mõrvati. Natuke palju vist ühele inimesele? Aga ta oli kohaneja, elas 96-aastaseks.  

Viimased kaks aastat, olukorras, kus inimesed on langenud masendusse, kaotanud empaatia ja otsustusvõime, kus osa rahvast leiab, et maskikohustuse või vaktsiinisoovitusega on valitsus üle piiri läinud, piiranud põhjendamatult õigust vabalt meelt lahutada ja avalikus kohas nägu näidata ning nüüd on õigus räusata ja pandeemia harjal destruktiivseid rahvakogunemisi korraldada, olen ma pea iga päev mõelnud oma vanaemale. Kuidas küll tema kohanes ja seejuures normaalseks, heatahtlikuks ja empaatiliseks jäi? 

Ehk aitas teda naljasoon. Ka suhtlemisoskus, kokkuhoid perega, sugulastega, oskus leida uusi tuttavaid. Loomingulisel tegevusel oli kindlasti oma osa – ikka mustrileht ees ja vardad käes. Kui palju ta luges! Ka kirjutas. Ja muidugi oli tal usk.  

„Intelligentsus – see on kohanemisvõime,“ on aastakümneid korrutanud mu kodufilosoofist isa. Vist nii ongi: kohanemisvõime on intelligentsus. Neli talve külakoolis käinud vanaemal, tundub, oli intelligentsi rohkem kui keerulisel ajal masse kodanikuallumatusele ja enesehävitusele õhutaval ülikooli vilistlasel.