Kohanemise ilu ja uued horisondid 

TÕNIS LIIBEK, kultuuriajaloolane

Tõnis Liibek

Heiki Laan 

Igipõline vastuolu kohanemise ja klammerdumise-kinnihoidmise-kohanematuse vahel on sügaval inimloomuses. On vaid vaatenurga või tõlgendamise küsimus, et me – levinud rahvajutu näitel – hindame kõrgelt Lembitu vaimu ja suhtume põlgusega Kauposse. Teiselt horisondilt võiksime Kaupot pidada avatud mõtlemise ja hea kohanemisvõimega visionääriks, kes oli valmis uuteks väljakutseteks. Lembitut seevastu saaksime kirjeldada vanade puuslike külge klammerduva põikpäise külavanemana, kes ei suutnud leppida ajaloolise paratamatusega. Siiski kipume enamasti moraalselt kõrgemalt hindama isikuid, kes ei ole olnud liiga kohanemisvõimelised, vaid on jäänud paindumatuks ja olnud valmis oma põhimõtete nimel ennast ohverdama. Kedagi väga kohanemisvõimeliseks nimetades kostab hinnangust selge sarkasm. 

Ka eestlasi on ühtepidi suurepärase kohanemisvõime eest kiidetud, teisalt selle sama iseloomujoone tõttu orjarahvaks sõimatud. Täpsema piiri tõmbamine, kust üks iseloomujoon positiivsest negatiivseks üle kasvab, on eelkõige maitse ja taotluse küsimus. Balansseerimine kahe pooluse vahel on keeruline ja võiks päädida justkui keskpärasusega. Ajalukku kirjutatakse aga eelkõige ühe või teise äärmuse esindajad – liigagi kohanemisaltid revolutsionäärid või muutustevastased reaktsionäärid.  

Ka äsja vallandunud sõjalise konflikti puhul võib vaid nentida, kuivõrd traagiline on, kui suurriigi etteotsa satuvad inimesed, kes ei oska muutuva maailmaga kohaneda ja püüavad vägivallaga aja seisata või tagasi keerata. Isegi kui minevikuihaluste nimel võitlemine on kellegi meelest kangelaslik, tähendab see eelkõige määratuid kannatusi suurtele inimhulkadele.  

Teades, millised võimaluste horisondid on avanemas inimkonnale teaduse ja tehnoloogia, aga ka inimvõimete valdkonnas, on agressioon territooriumi hõivamiseks või oma ajalootõlgenduse pealesurumiseks piinlikult vanamoodne ja piiratud.  

Head kohanemisvõimet ja avarat pilku ootavad inimestelt hoopiski teised väljakutsed. Kohanemise ilu ei peitu mitte poliitiliste või ajalooliste keerdkäikudega hakkama saamises, vaid uute eksistentsiaalsete valikuvõimaluste avardumises.