Kohanemine kosmosega 

SVETA GRIGORJEVA 

Sveta Grigorjeva

Maria Obermeier

Läksin selle aasta jaanuaris Tallinna Kopli ametikooli nooremaednikuks õppima. Olen nimelt totaalselt taimepime ja tahan end veidi tundlikumaks mudida rohelise maailma suhtes. Teiseks tahan teada, mida kutsekool endast õigupoolest kujutab. Kolmandaks on aastane aednikuõpe osa mu projektist Artišoki biennaali tarvis: uurin, mis vahe on siis ikkagi n-ö päris ametil ja kunstniku tegemistel, mida endiselt ei taheta näha ei töö ega ametina. 

Kopli ametikooli tuleb kunstiakadeemiast sõita nii 6-7 trammipeatust edasi. Esimene asjana nägin kooli fuajees umbes kahtteist põhikoolivanuses poikat, kes mängisid hullunult lauajalkat. Suurem osa neist rääkis vene keeles ning pärast tuli välja, et nad õpivad torulukksepaks. Kooli peal ringi hulkudes läksin ükspäev nende teooriatuppa, ütlesin ilusti „Tere!“. Nad kõik vastasid kooris: „Tjeere!“ Ära minnes märkasin seina peal väljalõiget Postimehest pealkirjaga „Torud lähevad katki riigikorrast olenemata“. 

Elektrikutest nägin oma õppenädalal vaid nende õpetajat, kes meenutab mulle Kõlvartit, küll selle vahega, et ta on linnapeast veel väiksem ja maika alt piilub tal välja kogu selga kattev lahe tätokas. Tema õpperuumi seina katab aga suurelt Konfutsiuse tsitaat „Õppimine ilma mõtlemiseta on kasutu. Mõtlemine ilma õppimiseta on ohtlik“. 

Üks esimesi asju, mida koolis õppisin, olid suvelillede ladinakeelsed nimed. Alguses kõlasid need nagu mingid loitsud Harry Potteri raamatutest: Senecio cineraria! Amaranthus caudatus! Cosmos bipinnatus! Eesti keeles on see muide harilik kosmos – kas pole kaunis nimi? Alguses ei suutnud ma eriti kohaneda: „Miks ma muudkui vaatan lilli hommikust õhtuni?“ Andsin endale siiski aega: „Käi natuke ära, Sveta, ära enne midagi otsusta!“ kordasin mantrana. Omajagu maad on veel minna, enne kui taimemaailmast ja ametiõppest saab mulle harilik asi. Praegu olen ikka veel totaalselt kosmoses.