Kohanedes üksteisega

BRIGITTA DAVIDJANTS, muusikateadlane

Brigitta Davidjants

Erakogu

Möödunud talvel kuulsin ühelt mehelt, et mul olevat feministlik obsessioon. Nii reageeris ta minu püüdlustele selgitada, milliste raskustega põrkasid mu tuttavad naised kokku koroona ajal, kui üritasid ühildada töö- ja eraelu. Vist sel hetkel mõistsingi, et ümbritsetuna feminismiteadlikest inimestest on mul olnud privileeg unustada, kui suurt segadust võib võrdse kohtlemise temaatika tekitada mõnes teises.

Umbes samal ajal kohtasin ka hoopis teist masti mehi. Nimelt pidasin loenguid soolisusest ja popmuusikast ja see viis mind kokku nii ülikooli- kui ka koolinoortega. Ja imestasin, kui muutunud on Eesti noored, sõltumata päritolupaigast, sooidentiteedist või mõnest teisest identiteedifaktorist. Kümne aasta eest tuli veel seletada, kuidas soouurimus ja feminism ei muuda mehi ja naisi sootuks. Nüüd on noored feministliku mõttega kohanenud – ja ma ise nopin neilt uusi soouurimuslikke kontseptsioone. Mis mulle veel silma torkas? Et kui omavahel sattusid arutlema konservatiivsema ja liberaalsema maailmavaatega noored, jäid nad üksteise suhtes lugupidavaks ja üksteist kinnismõtetes ei süüdistatud. Kahtlustan, et noored ei ole mitte kohanenud, vaid on elanudki uue teadmisega. Selline ongi uus põlvkond.

Mida ma neist kahest kogemusest õppisin? Vahest seda, et kohanema peame kõik. Mina sellega, et valged keskealised mehed (ja mitte ainult nemad), kes on vahel oma privileegide suhtes õige pimedad, ei kao mitte kunagi mitte kuhugi. Neil tuleb jällegi kohaneda sellega, et peale on kasvanud noor põlvkond, kes märkab ja vaidlustab ebavõrdsust loomupäraselt. Kes hoomab hüvede jaotumist ja varjatud diskrimineerimist hoopis tundlikumalt ja mitmekihilisemalt kui meie nende vanuses. Kui ainult teaks, kummal selles uues reaalsuses raskem on.