Aitäh, et kannad maski?! 

PILLE-RIIN PURJE, teatrivaatleja 

Pille-Riin Purje

Maris Johannes 

Mäletan, kuidas Tallinna linnaliinibussis hakkas kõlama reibas hüüdlause: „Hea reisija! Aitäh, et kannad maski!“ Nõnda lausub meeldiv naishääl kolmes keeles: eesti, vene, inglise. Tundus igati taktitundeline sõnastus, jaatav, n-ö positiivne meeldetuletus. Aga viimasel ajal, kui teekonna jooksul punktist A punkti B kõlab toosama tänulause paar-kolm korda, hakkab juba närvidele käima. Sõltub meeleolust, vahel tahaks karjuda ja midagi puruks visata; vahel ohkan melanhoolselt sissepoole: tuleks ometi tagasi „vana normaalsuse“ aeg, mil seda lauset enam kuulma ei peaks. Ent maski kannan ikka ontlikult. 

Teatrisaalis maski kanda ei ole tore. Vahetu kontakt, tagasiside maskivabale näitlejale jääb poolikuks, maskialune miimika nähtamatuks, naer summutatuks … Ometigi on miski palju hullem maskikandmisest. Nimelt nutitelefoni pruukimine teatrisaalis. Ma ei taha, ei raatsi enam raisata teatrist kirjutades täheruumi telefoniteemale. Endal hakkab piinlik. 

Siin rubriigis on ehk kohasem kirjeldada hiljutist, tõesti hirmutavat kogemust. Vene teatri väike saal, lavastus „Delhi tants“. Tundliku finaali lävel võtab mu kõrval istuv naine telefoni välja ja asub sõnumit sisestama. Esireas. Otse näitlejate pilkude all. Nagu pime ja kurt olend, kes ei näe ega kuule, mida ja miks laval räägitakse. Ei märka, et seesama elutants, surmatants, see meie kõigi ühine uni, mida kirjeldab Ivan Võrõpajevi näidend Filipp Lossi lavastuses, puudutab ka teda otseselt. Isiklikult. 

Sel abituse hetkel mõistan, et kõige hirmsam ei olegi kasvatamatus. Veel hirmsam on absoluutne ükskõiksus. Häbitundetus. Enesekindel inimõigus hävitada elamust. Väljalülitatud inimlikkus.