Aeg tarbimisühiskond kinni panna!
Ma ei ole poliitik, paar korda elus olen puhta entusiasmi ja lollaka maailmaparandamisetuhina tõttu poliitikaga seotud olnud, ja kiiresti ka pettunud. Kodanikuühiskonnas tuleb asju ikka ise ajada ja omapäi tegutseda – muidu ei juhtu midagi. Ja poliitikutelt siis välja kaubelda-nuiata-pressida seda, mis tegutsemiseks, millegi ärategemiseks, kas või lootusetuks maailmaparandamisekski vaja läheb …
Üks asi, mis ma viimati poole varbaga poliitikas sulistades ütlesin, tõmbas kummaliselt tähelepanu: selleks et inimkonnana alles jääksime, seejärel ka eestlastena kestma jääksime, tuleb senine tarbimis-, raiskamisühiskond kinni panna (soome keeles tähendab raiskamine vägistamist, ja just seda oma elukeskkonna ja planeediga teemegi!).
No et poleks kaubakeskusi – ei oleks! Mul pole vähematki nostalgiat Nõukogude Liidu vastu, aga mul pole ka lembust ega leebust ületootmise, raiskamise, loodusressursside haiglase kulutamise vastu. Kes see loll kütab elektrijaamu puiduga, noh et taastuvenergia? Või mis kuradi asi on biodiisel, kui meil on vaja vähem kasvatada kõike seda soga, millega planeedilt ta hingetõmbeid röövime?
Inimkond tunneb tarbimis- ehk raiskamisühiskonda sellisel kujul sajandikese. S.t väga lühikest aega! Me suutsime 20 aastaga muuta täielikult seda, kuidas kommunikeerime, teadmisi salvestame või ladustame, infot ja üksteise ajusid töötleme (tahtsin siin koledamat sõna pruukida).
Tarbimisühiskonna kinnipanek oleks meie kohanemisvõimele vaid silmapilk, meist päris suur osa mäletab, et saab elada ilma selleta, et kõike saaks osta lõputult ja kõik peaks kogu aeg olema käeulatuses. Ei pea ega saagi, kui tahame alles jääda.
Millile poliitiline jõud selle ära teeb? Või sunnib planeet, loodus ise, vanajumal meid lõpuks aru saama? Küsimus iseenesest on ju lihtne: kas kohaned või kärvad?