William Eggintoni teos „Inglite range süsteem“ kuulub selliste raamatute hulka, kus tervik sünnib mitte tänu süsteemi suletusele ja täiuslikkusele, vaid tänu eri valdkondade vahel liikuvale mõttele. See on ühekorraga intellektuaalne elulugu, teadusfilosoofiline essee, kirjandusteaduslik tõlgendus ja humanistlik mõtisklus inimese kohast maailmas. Raamatu kolm peategelast, filosoof Immanuel Kant (1724–1804), füüsik Werner Heisenberg (1901–1976) ja kirjanik Jorge Luis Borges (1899–1986), näivad esialgu küllaltki erinevate isiksustena, kes tegelesid eri valdkondades. Eggintoni väitel jõudsid nad ometi sama metafüüsilise eksituse jälile, nimelt arusaamani, et inimene kaldub pidama omaenda tunnetusvorme reaalsuse enda struktuuriks.
William Egginton (snd 1969) on Johns Hopkinsi ülikooli humanitaarteaduste professor, kelle erialaks on kirjandusteadus ja filosoofia. Tema varasemad teosed käsitlevad muu hulgas teatri ja subjektiivsuse suhteid, usulise dogmatismi ja mõõdukuse piire ja Cervantese osa nüüdisaegse fiktsioonikäsituse sünnis.1 Seetõttu ei ole üllatav, et ka selles raamatus keskendub Egginton sellele, kuidas need mõtlejad kirjeldavad inimese suhet tegelikkusega; seda, kuidas maailm meile tajutavaks ja mõistetavaks saab, milliste vormide kaudu me maailmataju korrastame ning mis juhtub siis, kui hakkame neid inimlikke tunnetusvorme pidama tegelikkuse enda omadusteks. Raamatu keskmes on kolme mõtleja eri teid pidi saavutatud arusaam, et tegelikkus sellisena, nagu see eksisteerib meist sõltumatult, ei lange kunagi täielikult kokku maailmaga, mida me tajume ja mõtestame. Eggintoni peamine panus seisneb selles, et ta seob selle ühise lähtekoha terviklikuks jutustuseks inimtunnetuse võimalustest ja piiridest.
Inglite ja maletajate rangus
Raamatu pealkiri pärineb Borgese jutustusest „Tlön, Uqbar, Orbis Tertius“. Selles eristab Borges inglite rangust malemeistrite rangusest. Üsna jutustuse lõpus on järgmine lõik: „Kontakt ja harjumine Tlöniga on selle maailma laostanud. Tlöni rangest süsteemist võlutud inimkond unustas ja unustab ikka jälle, et see on maletajate, ja mitte inglite range süsteem.“2 Tlön on mitme põlvkonna jooksul tegutsenud salaühingu liikmete väljamõeldud maailm. Sellele on loodud geograafia, ajalugu, keeled, metafüüsika, matemaatika, psühholoogia ja kirjandus. Jutustaja ette satub Tlöni entsüklopeedia üheteistkümnes köide ja selle kaudu hakkab avanema erakordselt üksikasjalik universum. Tlön ei ole lihtsalt kirjanduslik fantaasiamaa, vaid süsteemne intellektuaalne konstruktsioon, mille iga osa näib toetavat kõiki teisi. Selle maailma veenvus ei tulene empiirilisest tõestatavusest, vaid sisemisest kooskõlast. Tlöni metafüüsika lähtub radikaalsest idealismist. Sellele vastavalt ei käsitleta maailma ruumis paiknevate püsivate esemete kogumina, vaid üksteisele järgnevate vaimsete aktide või sündmustena. Näiteks puuduvad mõnes Tlöni keeles nimisõnad, sest püsivate substantside olemasolu ei tunnistata. Asi ei ole Tlöni elanike jaoks iseseisev, tajumisest sõltumatu objekt, , vaid ajutine tajumuste, omaduste ja suhete koondumispunkt. Seejuures võivad esemed tekkida mäletamise, ootuse või kujutlemise tulemusel. Nõnda on kogu Tlöni tegelikkus korraldatud vastavalt teatavale filosoofilisele printsiibile ning keel, teadus ja argikogemus kinnitavad seda maailmapilti.
Siinkohal Borges ei vastanda inimlikku ebatäpsust jumalikule täiuslikkusele. Vastupidi, on ju malemeistrite rangus äärmiselt täpne ja loogiline. Malemängus ei ole midagi meelevaldset selles mõttes, et mängija võiks käituda, kuidas tahab. Igal malendil on kindlad liikumisreeglid, partiis tehtud käikudel on tagajärjed ja oskuslik mäng moodustab keeruka, kuid sidusa süsteemi. Ometi kehtib kogu see rangus ainult mängu enda raames. Malereeglid ei ole avastatud loodusseadused, vaid inimese kehtestatud tingimused, mis teevad mängu üldse võimalikuks.
Borgese jutustuse otsustav pööre toimubki siis, kui see väljamõeldud maailm hakkab tungima meie tegelikkusse. Alguses leitakse Tlöni käsitlevaid entsüklopeediaid, seejärel ilmuvad meie maailma Tlönist pärinevana näivad esemed. Viimaks hakatakse koolides Tlöni keeli ja ajalugu õpetama ning inimeste tegelik minevik asendub järk-järgult väljamõeldud, kuid märksa korrastatuma ajalooga.
Just Tlöni ja meie maailma vastanduses saab selgeks, mida Borges malemeistrite ja inglite erinevuse all silmas peab. Malemeister tunneb mängu suurepäraselt, sest mäng on inimlik konstruktsioon, ta tunneb seda süsteemi, mille reeglid on ette antud ja inimeste endi loodud. Ta võib reeglite piires saavutada peaaegu täiusliku võime mängu käiku ette aimata, kuid tema teadmine ei ulatu kunagi mängust väljapoole. Malemängu kaudu ei ole võimalik öelda, milline on maailm väljaspool seda. Malemängu rangus on seetõttu formaalne ja immanentne, kunasee tuleneb elementide omavahelistest suhetest suletud süsteemis.
Inglite süsteem oleks seevastu ontoloogiline. „Ingel“ tähistab siin olendit, kes ei tunne perspektiivi, ajalikkust ega teadmise osalisust; ta näeks maailma korraga tervikuna ilma vaatepunkti, mälu, keele ja kehalisuse moonutuseta. Sellise vaatepunkti filosoofilisteks sugulasteks on Spinoza sub specie aeternitatis,3 Archimedese punkt,4 Thomas Nageli „vaade eikusagilt“5 ja tavakeelne „Jumala pilk“.6 Egginton nimetab selle poole püüdlemist metafüüsiliseks üleastumiseks, mille käigus viime inimlikus mõõtkavas toimivad mõisted väljapoole tingimusi, milles neil üldse tähendus on. Ingel ei vaja kaarti, mudelit ega reeglistikku, selleks et tegelikkust tunnetada. Ta ei mängi maailma kirjeldavat mängu, vaid näeb asju sellistena, nagu need tegelikult on. Ingellik teadmine langeb kokku olemise enda korraga.
Egginton võtab selle Borgese kujundi üle ja annab sellele eeskätt tunnetusteoreetilise tähenduse. Tema käsitluses on malemeistriteks inimesed, kes loovad aja, ruumi, põhjuslikkuse ja objektiivsuse kaudu maailmast mõistetava pildi; ingliteks kujutleme ennast siis, kui peame seda pilti vaatlejast sõltumatuks tegelikkuseks. See tõlgendus on põhjendatud, kuid ei ammenda Borgese lause tähendust. Borges ei räägi ainult inimtunnetuse paratamatutest piiridest. Ta räägib ka süsteemide võimust, ideoloogiate esteetilisest ligitõmbavusest ja sellest, kuidas täiuslikult korrastatud fiktsioon võib puuduliku tegelikkuse välja tõrjuda. Eggintoni epistemoloogilise ingli kõrval seisab seega Borgese poliitiline ingel, inimene või institutsioon, kes esitab enda loodud maailmakorda vältimatu, loomuliku ja ainsa võimaliku tegelikkusena.
Eddingtoni raamatu põhiväide on seega esimese vaatluse põhjal üsna tagasihoidlik. Inimene ei näe maailma sellisena, nagu see võiks olla sõltumatult kõigist vaatlejatest, vaid alati oma tunnetuslike tingimuste kaudu. Ent Egginton tahab sellest järeldada palju enamat. Just piirid – aja ühesuunalisus, ruumiline paiknemine, mälu valikulisus, mõistete üldistav toime ja mõõtmise sekkumine – võimaldavad maailmal meile ülepea ilmuda. Täielik teadmine ei oleks inimliku teadmise täiustatud vorm, vaid hoopis teistsugune olek, milles kaoksid erinevused olulise ja ebaolulise, mineviku ja oleviku, mina ja maailma vahel.
Suure sünteesi võlu
Eggintoni teose peamine tugevus seisneb selles, et ta ületab tavapärased piirid filosoofia, füüsika ja kirjanduse vahel. Füüsika ei ole talle pelgalt kirjandusliku arutluse teaduslik taust ega kirjandus üksnes vahend keeruliste teaduslike ideede lihtsustamiseks. Tema näitab, et eri valdkonnad võivad sama probleemi erineval viisil avada ja mõistetavaks teha. Kant loob selle jaoks mõistelise raamistiku, Heisenberg annab klassikalisse maailmapilti sobimatutele nähtustele matemaatilise kirjelduse ning Borges kujundab neist kirjanduslikud olukorrad, milles lugeja kogeb paradoksi juba enne, kui oskab selle täpselt sõnastada.
Raamatu biograafiline meetod modifitseerib abstraktsed ideed ajaliseks. Mõisted ei ilmu vaakumis, vaid armumistest, pettumustest, akadeemilistest konfliktidest, poliitilistest katastroofidest ja isiklikest ambitsioonidest ümbritsetuna. Eriti õnnestunud on Heisenbergi kujutamine mitte lihtsalt valemi autorina, vaid teadlasena, kes pidi loobuma visualiseerimise nõudest; samuti Borgese sidumine mälu, kaotuse, armastuse ja lõpmatuse kujunditega. Egginton kirjutab küllaltki lihtsalt ja usub, et populariseerimine ei tähenda mõttearenduse lahjendamist. Sean Carrolli taskuhäälingus „Mindscape“ rõhutab ta, et peab teost võrdselt nii teaduslikuks uurimuseks kui ka laiemale lugejale mõeldud raamatuks.7 Tuleb aga mainida, et kuigi topeltambitsioon muudab teose põnevaks, tekitab see ka põhilised probleemid.
Kui sarnasusest saab samasus
Eggintoni käsitluse esimene probleem seisneb selles, et ta kõrvutab väga erinevat laadi argumente. Kanti transtsendentaalne idealism, Heisenbergi kvantmehaanika ja Borgese kirjanduslikud fiktsioonid ei kuulu samale tunnetuslikule ega metodoloogilisele tasandile. Kant uurib tingimusi, mille kaudu kogemus üldse võimalikuks saab. Heisenberg loob matemaatilise teooria, mille kehtivust hinnatakse arvutuste ja katsetulemuste põhjal. Borges aga kujutab väljamõeldud maailmu, mille filosoofiline jõud tuleneb nende mitmetähenduslikkusest ja paradoksaalsusest, mitte võimest midagi tõestada. Neid kolme käsitlust võib omavahel viljakalt seostada, kuid nende sarnasus ei tähenda veel, et nad väljendaksid üht ja sama sisulist tõde.
Egginton liigub kohati liiga kiiresti tähelepanekust, et kõigis kolmes valdkonnas ilmneb sarnane tunnetuslik piir, järelduseni, et need kinnitavad tegelikkuse kohta üht ja sama tõde. Ei tohi unustada, et sarnasus ei pruugi tähenda samasust. Zenoni paradoksid, Kanti antinoomiad ja Heisenbergi määramatuse relatsioon võivad kõik osutada mõne mõtlemis- või kirjeldusviisi piiridele, kuid nende piirangute põhjused ja tähendus on erinevad. Kirjanduslik paradoks võib tuua nähtavale mõiste varjatud eelduse, kuid sellest ei tulene veel empiiriliselt kontrollitavat väidet. Füüsikaline formalism võib anda täpseid ennustusi katsetulemuste kohta, kuid sellest ei järeldu Kanti tunnetusteooria paikapidavus. Egginton kritiseerib õigusega kaardi segiajamist territooriumiga, kuid tema enda suur süntees kaldub vahel kujutama kolme väga erinevat mõttemaastikku ühe ja sama kaardi osadena.
Ka Kanti filosoofia muutub Eggintoni populariseerivas käsitluses kohati liiga lihtsakoeliseks. Aega ja ruumi ei saa Kanti järgi käsitada pelgalt „vaimsete filtritena“, mille taga asuks valmis tegelikkus, mida inimese mõistus üksnes moonutab või ümber kujundab. Kanti väide on palju radikaalsem, nimelt on aeg ja ruum vormid, mille kaudu objektiivne kogemus üldse võimalikuks saab. Ka „asi iseeneses“ ei tähenda meie eest varjatud objekti, mis asuks tajutava nähtuse taga. Ennemini osutab see piirile, millest väljapoole ei saa me oma mõisteid ja teadmisi õiguspäraselt laiendada. Eggintoni idee „maailmast seal väljas“ on küll kujundlikult mõjus, kuid võib jätta mulje kahest eraldi maailmast – tegelikust maailmast ja selle inimlikust kujutisest. Just sellist lihtsat vastandust püüabki Kanti filosoofia vältida.
Kvantfüüsika ei tõesta inimteadvuse olulisust
Eggintoni käsitluse kõige problemaatilisem külg ilmneb aga siis, kui ta omistab kvantmehaanikale liiga kaugele ulatuva filosoofilise tähenduse. Heisenbergi määramatuse relatsioon ei tähenda seda, et mõõteriist häirib osakest ja takistab meil selle tegelikke omadusi täpselt teada saamast. Positsiooni ja impulsi määramatus tuleneb kvantmehaanika enda matemaatilisest struktuurist. Mõõtmise põhjustatud häire on küll selle probleemiga seotud, kuid ei ole sellega samane. Populaarne kujutlus mikroskoobist, mis osakest vaatlemise käigus mõjutab, võib esialgu aidata määramatuse ideed selgitada, kuid sellest ei saa veel tuletada kaugeleulatuvaid järeldusi tegelikkuse olemuse kohta.
Ka „vaatleja“ ei tähenda kvantmehaanikas tingimata inimest. Mõõtmine on füüsiline vastastikmõju uuritava süsteemi, mõõteaparatuuri ja ümbritseva keskkonna vahel. Dekoherents selgitab, miks makroskoopiliste võimaluste vaheline interferents peaaegu kaob ja miks maailm näib meile klassikalisena. Siiski ei lahenda see täielikult küsimust, miks mõõtmisel realiseerub üks kindel tulemus. Seetõttu püsib kvantmehaanika eri tõlgenduste, nt Kopenhaageni, Everetti, Bohmi ja spontaanse kollapsi mudelite, vahel endiselt sisuline vaidlus. Seda ei saa lõpetada lihtsa väitega, et „vaatlus loob tegelikkuse“.
Egginton on küll märksa ettevaatlikum kui paljud populaarse kvantmüstika esindajad, kuid ka tema käsitlus kaldub kohati idealismi poole. Sellest et füüsikalise suuruse määratlemine sõltub konkreetsest mõõtmiskontekstist, ei järeldu veel, et tegelikkus ise sõltuks inimteadvusest. Veel vähem saab väita, et kvantmehaanika kinnitab empiiriliselt Kanti filosoofiat. Kvantteooria sunnib küll loobuma klassikalisest kujutlusest, mille järgi on objekti kõik omadused mõõtmisest sõltumatult olemas, kuid see ei ütle üheselt, milline metafüüsiline käsitlus peaks selle asemele tulema. Nii pöördub Eggintoni enda hoiatus metafüüsiliste liialduste eest osaliselt tema enese vastu, kuna ka arusaam „vaatlejast sõltuvast tegelikkusest“ võib olla filosoofiline tõlgendus, mille me füüsikalisele formalismile ise omistame.
Borgesest saab liiga kuulekas filosoof
Kolmas probleem puudutab seda, kuidas Egginton kasutab Borgese loomingut oma filosoofilise sünteesi toetamiseks. Kuigi ta on lugenud Borgese jutte tähelepanelikult, kipuvad need raamatu üldise argumentatsiooni teenistuses mõjuma liiga ühemõtteliste filosoofiliste näidetena. „Kõikemäletav Funes“ ei räägi üksnes abstraktsiooni ja unustamise vajalikkusest, vaid ka kehast, haigusest, provintslikust elust, jutustaja ebausaldusväärsusest ja võimatusest pääseda täielikult ligi teise inimese teadvusele. „Paabeli raamatukogu“ ei ole ainult informatsiooniteoreetiline mudel, vaid ka teoloogiline satiir, bürokraatia allegooria ja eksistentsiaalse meeleheite kujutus. „Alephis“ põimub metafüüsiline nägemus armukadeduse, kirjandusliku rivaalitsemise ja koomikaga. Borgese jutud ei ole seega puhtad mõtteeksperimendid, sest alati komplitseerivad nende filosoofilisi ideid jutustaja enesepettus, iroonia ja mitmetähenduslikkus.
Selles ilmnebki kirjanduse erinevus filosoofilisest argumendist. Fiktsioon ei pea paradoksi lahendama ega sellele üht kindlat seletust andma. See hoiab korraga valla mitu vastandlikku tõlgendust, ilma et üks neist mõjule pääseks. Egginton tunnustab küll Borgese mitmetähenduslikkust, kuid ise kasutab tema jutte vaid illustreerimaks teesi inimese tunnetuslikust piiratusest. See on küll mõjus tõlgendus, kuid jääb kitsaks kirjaniku puhul, kelle loomingus isegi kõige veenvam metafüüsiline süsteem mõne lehekülje jooksul hääbub ebakindlaks ja kahtluse alla seatavaks kirjanduslikuks konstruktsiooniks.
Hüpe piiratud teadmisest moraalini
Raamatu neljas nõrkus ilmneb üleminekus tunnetusteooriast eetikasse. Egginton väidab, et kuna kellelgi pole ligipääsu täielikule, justkui ingellikule vaatepunktile, peaksime oma otsustes olema tagasihoidlikumad, arvestama teiste vaatenurkadega ning suhtuma oma veendumustesse kriitiliselt. See mõte on sümpaatne, kuid ei tulene loogilise paratamatusena teadmise piiratusest. Oma ekslikkuse tunnistamine võib tõepoolest toetada sallivust ja intellektuaalset mõõdukust, kuid sama hästi võib ebakindlus viia relativismi, küünilisuse või autoritaarse jäikuseni. Fanaatik ei pea ennast tingimata kõiketeadjaks. Talle võib piisata veendumusest, et ebakindlas maailmas tuleb igasugune kahtlus kõrvaldada kas või jõuga.
Selleks et jõuda tunnetuse piiratusest eetiliste järeldusteni, vajaks Egginton täiendavat normatiivset põhjendust. Tuleb selgitada, miks peaks teise inimese vaatenurka pidama väärtuslikuks, miks teadmatus peaks tekitama vastutust, mitte ükskõiksust, ja miks peaks oma piiride tunnistamine juhtima demokraatliku mõõdukuse poole. Kant põhjendab seda üleminekut praktilise mõistuse, autonoomia ja inimese kui eesmärgi mõistete kaudu. Egginton toetub seevastu rohkem oma jutustuse emotsionaalsele ja moraalsele veenvusele. Tema humanism on küll mõjus ja sümpaatne, kuid ei tulene vältimatult ei füüsikast ega tunnetusteooriast.
Ka Eggintoni väited vaba tahte kaitseks jäävad ositi deklaratiivseks. Kvantmääramatus ei tähenda iseenesest vabadust, sest juhuslik sündmus ei ole veel teadlik otsus. Samuti ei taga autonoomiat paljude maailmade hargnemine ega asjaolu, et maailm ei pruugi olla täielikult deterministlik. Egginton tunnistab seda probleemi ja jõuab lõpuks praktilise vastutuse vältimatuseni: me ei saa elada ega inimeste tegusid hinnata, kui me ei eelda, et valikutel on tähendus. See on tõhus ja Kantile lähedane argument, kuid raamatut lugedes jääb kohati mulje, nagu pakuks just kvantfüüsika sellele tuge.
Inimliku positsiooni kaitseks
Neist vastuväidetest hoolimata on „Inglite range süsteem“ muljetavaldav ja õnnestunud raamat. Selle väärtus ei seisne selles, et pakkuda lõplikku teooriat tegelikkuse olemuse kohta, vaid selles, et Egginton näitab, kuidas sellise teooria ihalus meie mõtlemist kujundab. Inimene loob mudeleid, kategooriaid, kaarte, valemeid ja jutustusi, sest ilma nendeta ei oleks võimalik maailma mõista ega selles tegutseda. Probleem ei seisne seega mudelite loomises, vaid selles, et võime unustada nende lähte-eeldused, kehtivusala ja piirid ning hakata pidama neid tegelikkuseks endaks.
See hoiatus on eriti ajakohane praegusel ajal, mil suurandmed, tehisaru ja algoritmilised prognoosid taaselustavad unistuse maailma täielikust läbipaistvusest ja ennustatavusest. Mida rohkem andmeid kogutakse, seda kergem on uskuda, et piisava arvutusvõimsuse abil saab inimese käitumist täielikult ette näha ja ühiskonda tõhusalt optimeerida. Borgese lood „Kõikemäletav Funes“ ja „Paabeli raamatukogu“ osutavad aga vastupidisele: isegi peaaegu täielik infokogum ei pruugi suurendada arusaamist, vaid võib seda hoopiski vähendada. Tähendus eeldab alati valikut, unustamist, üldistamist ja selget eesmärki. Ükski andmekogu niisama ei osuta, mis selles on oluline ja millele tuleks tähelepanu pöörata.
Eggintoni ingel ei ole seega niivõrd religioosne olend kuivõrd kujutlus täielikust ja vaatepunktist sõltumatust teadmisest. See kujutlus peitub igas süsteemis, mis esitab ennast neutraalse ja kõikehõlmavana, ning igas mudelis, mis unustab oma lähte-eeldused, mõõtkava ja kehtivuspiirid. Ometi ei kutsu Egginton üles rangusest täielikult loobuma. Vaja on sellist rangust, mis tunneb oma võimalusi ja piire – malemeistri, mitte ingli rangust. Teaduslik valem võib olla täpne, ilma et see kirjeldaks maailma ammendavalt. Filosoofiline mõiste võib olla mõtlemiseks vältimatu, olemata ise objektiivne eniteet. Kirjanduslik kujund võib avada olulise tõe, ilma et see oleks tõestus.
„Inglite range süsteem“ kõlab kõige veenvamalt seal, kus Egginton näitab, miks soov jõuda täieliku ja kõikehõlmava kirjelduseni meid ikka ja jälle eksiteele viib. Inimene ei saa väljuda oma maailmast, kuid me võime õppida seda vaatepunktina teadvustama. Me ei suuda haarata tervikut, kuid saame võrrelda osalisi kirjeldusi ja hinnata nende kehtivust. Samuti ei saa me kunagi tegutseda täieliku teadmise põhjal, kuid peame oma otsuste eest ikkagi vastutama. Inimlik olukord ei seisne seega lihtsas vastanduses kõiketeadmise ja täieliku teadmatuse vahel. Just selles mõttes on Eggintoni raamat ühtaegu hoiatus ja kaitsekõne. Ta hoiatab mõistuse kalduvuse eest pidada omaenda tunnetusvorme ja loodud süsteeme universumi loomulikuks korraks, kuid kaitseb samal ajal inimese võimet neid kriitiliselt analüüsida.
Egginton lükkab tagasi kujutluse ingellikust, kõikehõlmavast vaatepunktist, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tõde pole olemas. Tõde ei taandu vaatenurkade suvaliseks paljususeks. Tõe otsimine tähendab pidevat tööd selle nimel, et meie kirjeldused oleksid täpsemad, avatumad ja teadlikumad sellest, mille nad on paratamatult välja jätnud. Maailma lõplik ja ammendav kirjeldus võib jääda kättesaamatuks, kuid sellest ei järeldu, et kõik kirjeldused oleksid võrdselt head. Ka kõige täpsem kirjeldus jääb vaid inimlikuks saavutuseks, rangeks nagu hästi mängitud malepartii, kuid mitte täiuslikuks nagu kujuteldav inglite pilk.
1 Mõned tema teosed: William Egginton, The Man Who Invented Fiction: How Cervantes Ushered in the Modern World. Bloomsbury, New York 2016.
William Egginton, In Defense of Religious Moderation. Columbia University Press, New York 2011.
William Egginton, How the World Became a Stage: Presence, Theatricality and the Question of Modernity. SUNY Press, Albany, New York 2003.
2 Jorge Luis Borges, Tlön, Uqbar, Orbis Tertius – Fiktsioonid. Aleph. Varrak, Tallinn 2000, lk 13– 30.
3 Sub specie aeternitatis (ld „igaviku vaatepunktist“ või „igaviku aspektist“) on hollandi filosoofi Baruch Spinoza kuulus mõiste, mis tähistab asjade vaatlemist väljaspool aega, nähes neid universaalsete, paratamatute ja igaveste tõdedena.
4 Archimedese punkt ehk toetuspunkt on piltlik mõiste hüpoteetilisest paigast, mis asub uuritavast süsteemist väljaspool ja pakub absoluutse ning vankumatu kindluse. Vana-Kreeka teadlane Archimedes ütles kunagi kangide ja hoobade kohta kuulsa lause: „Andke mulle toetuspunkt ja ma lükkan paigast kogu maailma.“
5 „Vaade eikusagilt“ (The View from Nowhere) on ameerika filosoofi Thomas Nageli 1986. aasta sama pealkirjaga raamatust pärit mõiste. See tähistab filosoofilist ideaali täielikult objektiivsest vaatenurgast – vaatluspunktist, mis ei kuulu ühelegi konkreetsele indiviidile, kultuurile ega liigile.
6 Väljend „Jumala pilk“ (God’s-Eye View) tähendab asjade vaatlemist kõrgelt ülevalt, terviklikult ja kõiketeadvalt positsioonilt.
7 Sean Carroll, William Egginton on Kant, Heisenberg, and Borges. – Sean Carroll’s Mindscape 23. X 2023, nr 254.
