Ah, neid venelasi küll!

pilt

Orlando Figes, Nataša tants. Venemaa kultuurilugu. Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm. Varrak, Tallinn 2003. 712 lk.
Juri Lotman, Vestlusi vene kultuurist. Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. köide. 
Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul., Tänapäev, Tallinn. 368 lk.

2003. aasta raamatutoodang paistab silma kultuurilooliste tõlketeoste rohkusega. Lisaks käesoleva kirjutise päises mainitutele ilmusid ju veel Jacob Burkhardti klassikaline “Renessansikultuur Itaalias” (Ilmamaa) – raamat, mida võib pidada kultuuriloo anri alusepanijaks –, kaks esimest köidet Egon Friedelli vaimustavalt isikupärasest “kabaree-stiilis” käsitlusest “Uusaja kultuurilugu” (Kupar). Avita jätkas oma kõrgetasemelist kultuuriloo sarja Franįois Furet’ koostatud köitega “Romantismiaja inimene”. Michel Foucault’ “Hullumeelsuse ajalugu” (Ilmamaa) kuulub samasse ritta juba tingimisi, sest see teos pigem vaidlustab traditsioonilise kultuuriloo anripiire. Varrak on lubanud käesoleval aastal üllitada Peter Watsoni laiahaardelise ülevaateteose XX sajandi vaimuvooludest “Kohutav ilu” ning Ilmamaalt on oodata Ilmar Talve “Eesti kultuurilugu”.
 
Klat? ja metafüüsika
E. M. Cioran on öelnud, et kaks kõige huvitavamat asja meie elus on klat? ja metafüüsika – see tähendab, et anekdoodid, tegelike inimestega tõestisündinud üksikjuhtumid ühelt poolt ning üldised printsiibid ja kontseptsioonid teiselt poolt. Siit võiks juba edasi tuletada, et kõige huvitavam anr peaks olema see, milles leidub mõlemat. Kultuurilugu tundub sellele tingimusele kõige paremini vastavat. See on ühtlasi ajaloo osa, milles aja kronoloogiline edasikappamine on aeglustatud, et anda võimalusi ajastute sünkroonilisteks läbilõigeteks. Ajalookirjutusel on ju kaks isa: Herodotos ja Thukydides. Just esimene on kultuurile ja kommetele keskenduva ajalookirjutuse kaitsepühak, poliitiline ajalugu põlvneb teisest.
Kultuuriajaloo elav klassik Carl E. Schorske on ajaloolase tavasuhet printsiipidesse ja kontseptsioonidesse iseloomustanud parasiitlusena. Ajaloolased näppavad kontseptsioone naaberdistsipliinidest, näiteks psühholoogiast, semiootikast, sotsioloogiast, filosoofiast jne., kuid kasutavad neid enamasti omal äranägemisel ja truudusetult, sest nende põhieesmärk on hõlmavate lugude punumine. Kuid samas ei saa ajalugu kunagi ka päris ilma printsiipide ja kontseptsioonideta hakkama, sest igasugune lugu kannab tahes-tahtmata endaga mingit üldisemat moraali, näiteks kurva lõpuga lugu väljendab pessimismi ja õnnelikult lõppev lugu optimismi jne. Isegi Vaapo Vaheri vere- ja spermarohked kultuurianekdoodid kätkevad oma kontseptsiooni – arusaama sugutungist ja verejanust kui kultuurimootoritest.
 
Kratsi venelast...
Napoleon olevat öelnud: “Kratsi venelast, välja tuleb mongol”. Orlando Figese vene identiteedi käsitlus lähtub keerukamast teesist, mille võiks lihtsustatult kokku võtta nii: kratsi euroopalikku venelast, välja tuleb lihtrahvalik venelane, kuid kratsi lihtrahvalikku venelast, välja tuleb euroopalik venelane jne. Vene identiteet on seega pigem nagu lõputult pisenevate matrjo?kade kogum. (Muuseas, raamatust saame ka teada, et eht venelikuks iluasjaks peetud matrjo?ka leiutas tarbekunstnik Sergei Maljutin alles 1891. aastal.)
“Nata?a tants” püüab näidata, kuidas muusika, kunst ja kirjandus on vene rahvusliku identiteedi loomisel läbi põimunud ühiskonna tavadega ja uskumustega ning kuidas kunstilised müüdid arenesid mõjukateks poliitilisteks aadeteks. Teose põhikujund, Nata?a tantsu episood, pärineb Tolstoi “Sõjast ja rahust”. Parima euroopaliku, st. prantsuspärase kasvatuse saanud aadlipreili Nata?a Rostova külastab oma onu, kes on n.-ö. rahva sekka läinud ja hakanud kokku elama pärisorja Anisjaga. Onu võtab kitarril üles laulu ja õhutab Nata?at tantsule, kellel vene talupojatants ootamatult hästi välja kukub, kuigi ta seda kunagi õppinud ei ole. Krahvitar äratab sellega ka majateenrite imetluse. Selgus, et Nata?a “suutis mõista kõike seda, mis oli olemas Anisjas eneses kui ka Anisja isas, tädis, emas ja igas venelases”. See stseen peaks illustreerima niihästi lõhet vene kõrgklassi ja talurahva vahel kui ka ühtsust. Ometi ei taha Figes sugugi väita, nagu oleks kusagil olemas mingi algupärane, orgaaniline ja puhas venelikkuse tuum. Tolstoi kirjeldatud episood kujutab endast ise ajaloolist müüti, mis on leiutatud Venemaa ajaloo põhidilemma lahendamiseks. Figes märgib: “Olles sunnitud saama eurooplasteks, olid haritud klassid sedavõrd võõrdunud vanast Venemaast..., et siis, kui nad Tolstoi ajajärgul juba võitlesid selle eest, et määratleda end uuesti kui venelasi, olid nad sunnitud oma rahvuse uuesti leiutama ajalooliste ja kunstiliste müütide abiga.” Figest ei huvita niivõrd see, milline on vene hing, vaim, identiteet või ajalugu päriselt, vaid pigem see, millisena on vene kunstnikud ja kirjanikud neid asju tajunud. Samas on aga just need tajumisviisid vorminudki seda, millised need asjad päriselt on.
Säärasest võõra ja algupärase dialektikast koosnebki “Nata?a tantsu” suhteliselt pehme kontseptuaalne kondikava. Orlando Figese raamatu peamine voorus on meisterlik kompositsioon, mis põimib väga mitmekesised vene kultuuriloost tuntud ja vähem tuntud lood ja faktid haaravasse tervikusse. Raamat on jaotatud kaheksasse peatükki, mille juhtmotiivid toimivad otsekui varrastena, mille otsa on lükitud mitmesuguseid anekdoote ja eluloolisi visandeid. Käsitlemist leiavad Peeter Suure revolutsioon, 1812. aasta põlvkonna roll veneluse taasleiutamisel (esimesed peatükid toetuvad suurel määral ka Lotmani töödele), Moskva ja Peterburi vastasseis, talurahvas kui suur mõistatus vene haritlase jaoks, venelaste religioossed otsingud, mittevene vähemusrahvaste mõju vene kultuurile, XX sajandi nõukogude ja emigrantide kultuur.
Kui Orlando Figese raamat poolteist aastat tagasi Inglismaal ilmus, saatis seda kirjastuse jõuline promokampaania, mis arvatavasti tingis ka üksikud õige sapised reaktsioonid valdavalt kiitvate arvustuste kõrval. Mõnes akadeemilises spetsialistis äratas peamist pahameelt see, et Figes on võtnud häbenematult üle terveid lõike teiste autorite käsitlustest, aga ka mõned faktivead, mis nii mahuka ja faktitiheda teose puhul pole ju üllatavad. Eestikeelse väljaande puhul paistab silma kirjastuse liigne kiirustamine, et raamat jõulumüügiks lettidele tuua. Sellest siis ka mitmed ühildamatused, järjekindlusetused, trüki- ja faktivead. Kuid õnneks need raamatut kasutuskõlbmatuks ei muuda. (Seda, kuidas lohakas väljaandmine võib väärtusliku ajalooraamatu kihva keerata, näitavad kaks Olioni hiljutist üllitist: M. Howardi “Sõda Euroopa ajaloos” ja A. J. P. Taylori “Habsburgide monarhia 1809 – 1918”).
 
Üks pole ühtegi
Vana printsiip “einmal ist keinmal” ehk “üks pole ühtegi” kehtib ka kultuuris ja kirjastamises. Seni kui meil on teatud ainevalla kohta ainult üks spetsialist või üks käsitlus, ei ole meil õigupoolest ühtegi. Teadmine ja mõistmine saavad võimalikuks alles siis, kui on midagi omavahel võrrelda ja kui õpetlased ja raamatud astuvad dialoogi. Kultuurile on seda parem, mida laiema ja tihedama võrgu selles ringlevad tekstid moodustavad. Seda võrku saab ja tuleb tihendada ka viidetega seni tehtule, näiteks juba olemas tõlgetele.
Orlando Figes ja Juri Lotman erinevad teineteisest ja täiendavad teineteist sellega, et kui esimese puhul domineerivad faktid ja anekdoodid analüüsi arvel, siis teisel on esiplaanil teoreetiline kontseptsioon. Tõsi küll, ka raamatute ainevald ei kattu, Lotmanil on fookuses umbes poole sajandi pikkune periood XVIII sajandi lõpust XIX sajandi alguseni. Cambridge’i ajaloolase käsitlus jõuab aga Brenevi ajastusse välja. Mõlemad teosed on mõeldud laiale lugejaskonnale. Lotmani vestluste algtõukeks oli populaarne telesari, kuid raamat on sellest kohati kaugele läinud. Originaalis üheköitelised “Vestlused” ilmuvad eesti keeles kahes osas.
 
Ornung ja bardakk
Figese narratiivi organiseerivad teatud kinniskujundid (Nata?a tants), kinniskohad (?eremetjevi palee Fontankal) ning oma ja võõra dialektika kontseptsioon. Lotmani raamatus narratiivi kui ühtlaselt kulgevat lugu peaaegu ei olegi, kuigi kõiki käsitlusaluseid nähtusi nagu ball, abielu, dändism, kaardimäng, duell jt. vaadeldakse ajaloolises dünaamikas. Lotmani käsitluse kondikavaks on arusaam kultuurist kui tähenduste süsteemist, mis on võrreldav keelega. Omaenda radu pidi jõudis Lotmani kultuuriteooria samade teemadeni, mis on esiplaanil ka näiteks Bourdieu sotsioloogias või hilise Wittgensteini keelefilosoofias: milline staatus on inimkäitumises reeglitel ja mida tähendab nende järgimine. Kuid Lotmanil leiab see problemaatika ilmekamat näitlikustamist tänu sellele, et ta ei olnud üksnes teoreetik, vaid ka erudiit ja ajaloolane. Teooria ja faktistiku, metafüüsika ja klat?i tasakaal kindlustab Lotmani kirjutistele püsiväärtuse. Alati leidub neid, kes huvituvad Lotmani kõrgelennulistest spekulatsioonidest semiosfääri või korra ja kaose üle, nagu neidki, kes naudivad hoopis üksiklugusid (näiteks maa-aadliku Vassili Golovini teatraliseeritud argielust.) Ja ideaalis peaks leiduma ka niisuguseid lugejaid, kes mõistavad seda hõlmavamat nägemust, mis seob Lotmani vene kultuuriloo käsitlusi tema üldisema teooriaga inimese kohast universumis.
Reeglite järgimise ja rikkumise abstraktne problemaatika saab Lotmani vestlustes konkreetse kuju esmalt tänu tõsiasjale, et Tsaari-Venemaa ideaaliks oli olla “regulaarriik” – riik, milles kõik avaliku ja isegi eraelu aspektid oleksid reglementeeritud ja korrastatud. “Regulaarriigi” ideaalile lisandus veel salongikäitumise reeglistik ning reeglistatud esteetika, mis riigi survele otseselt ei allunud. Kuid ei pea olema taoist aimamaks, et igasugune vägivaldselt peale surutud kord sünnitab oma äärealadel uut ja hullemat korralagedust, kaost ja korruptsiooni. Lotman käsitleb näiteks aadli eluviisile iseloomulikke kaardimängu- või prassimispuhanguid katsena luua reglementeeritud maailmas ruumi juhusele ja vabadusele. Eriti peen ja teravapilguline on Lotman elu ja kunsti vastasmõjude eritlejana. Oscar Wilde’i hilisem tees selle kohta, kuidas elu jäljendab kunsti ja mitte vastupidi, leidis romantismiaja Venemaal iseäranis reljeefse väljenduse. Algupärase ja tehisliku, ehtsa ja kunstliku vahekorra teema kandus hilisemal ajal üle slavofiilide ja läänlaste ühiskondlike debattide lahendamatusse ringi, mida puudutab ka Figese raamat.
Lotmani vestlused keskenduvad aadlile ja Figese käsitlus kunstiharitlastele, kuid mõlema tagapõhjal seisab ähvardava ja mõistatusliku jõuna (pärisorine) lihtrahvas. Figese eelmine menuraamat, ligi tuhandeleheküljeline “People’s Tragedy” (“Rahva tragöödia”) käsitles 1917. aasta revolutsioonisündmusi sotsiaalajaloolisest, lihtrahvale suunatud perspektiivist. Ka “Nata?a tantsu” saadab teravdatud taju vene kultuuri hiigelsaavutustest kui ühest haprast korrasaarest keset allasurutud talurahva anarhilist merd. Lotmani hoiak, mis on teoreetiliselt välja arendatud tema muudes töödes, kaldub pigem seisukoha poole, et kaoski on korra osa, alludes lihtsalt teistsugustele reeglitele. Tema kõikjal korda otsiv mõistus ei soostunud tunnistama kaosejõududele allajäämist.

MÄRT VÄLJATAGA