Templiahvid ja lambatatikad

Viimasel ajal on palju tsiteeritud riigikoguliikme Arvo Sirendi sõnavõttu riigikogu istungil, kus ta põhjendas patriarhaalseid soorolle ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse mittevajalikkust näidetega looma- ja seeneriigist. Näiteks templiahvidel olevat isaste ülemvõim ilmne ja vaieldamatu (22. I 2003). Nii peaks Sirendi arvates ka inimestel olema, sest loomad ja seened on ju meile eeskujuks?!
Kaarel Tarand nimetas sääraste vaadetega kõrgharidusega riigikoguliikmeid alfa-isasteks. Mina nii leebe ei oleks. Neile, kellele on eeskujuks ahvid ja seened, võiks olla ülim kompliment, kui neid nimetatakski ahvideks ja seenteks.
Juhtus see nüüd minuga või mõne muu noore naisterahvaga, ei ole põhimõtteliselt oluline, sest alljärgnevaid lugusid kuuleb tänapäeva Eestis tülgastavalt tihti. Käesolevas artiklis räägin siiski enda nimel. Üks vananev isane seenemikk, kes senini oli mind kohates Tartu tänavatel viisakalt kübarat kergitanud ja palunud, et ma oma isale terviseid saadaksin, tuli hiljutisel pidulikul vastuvõtul Vanemuise kontserdimajas minu juurde, mainis, et minu luuletused meeldivad talle, ning tegi mulle vägagi kõlvatu ettepaneku. Mis seal salata – olin tumm. Palusin rahulikult, et ta kordaks oma pakkumist kõvemini, sest räpane ettepanek oli tehtud poolsosinal. Otsisin pealtkuuljaid, tunnistajaid. Nii palju julgust mehel ei olnud ja ta kadus rahvamassi.
Tegu on tunnustatud kunstniku ja pedagoogiga, kelle töö on tihedalt seotud laste ja noortega. Mõtlen õudusega, kui paljusid minust nooremaid ja algajamaid kunstnikuneide ta oma ettepanekutega on ahistanud? Kui paljudel igaveseks isu ära võtnud ennast avalikult loominguliselt väljendada? Olin ise üsna lähedal sellele, et mitte kunagi enam tahta luuletada.
Järgmine tõend meie “intelligentsi” loomariigist saabus vaevalt mõni nädal hiljem. Sedapuhku Tallinnas pärast Kirjanike Maja musta laega saalis toimunud kirjanduslikku kolmapäeva, kus olin koos teiste tartlastega üles astunud. Asutasime juba lahkuma, kui üks turske ajakirjanik, kes oli koos teiste tüüpidega end eesruumi jooma asutanud, minust kinni rabas. Puiklesin vastu, kuid templiahvi osavusega rebis too tüüp mind kõikide nähes enda sülle. Kuigi olen tegelenud võitluskunstidega, olid mu ?ansid jõuga selle isase embusest vabaneda praktiliselt olematud. Haarasin tal prillid peast, kuna nägin, et need on mehele kallis vara. See viis ahvipärdiku hetkeks segadusse ja mul õnnestus end vabaks rabelda. Ümbritsevad inimesed asusid rahu sõlmima ja tüüpi sunniti minu ees vabandama. Miski aga ei saa olematuks muuta seda, et Eesti Kirjanike Liidus, mille värske liige ma olen, kasutas see tüüp minu kallal tol kolmapäeval füüsilist vägivalda.
Meelitavad vahejuhtumid ju – võiks mõni arvata. Mulle mitte. Kui üldse miski paneb mind tahtma Eestist mõnda arenenumasse riiki elama asuda, siis just sellise kontingendi paljusus meie kodumaal, sest siis, kui võim on nende kätes, on ohus kõigi Eesti naiste eneseväärikus ja vaba tahe. Ohus on ka kõigi endast lugupidavate Eesti meeste hea maine, sest kirjeldatud vähemusgrupi käitumine ja hoiakud heidavad varju ka teistele. Kui Eestis kiiremas korras ei jõustu vastavad seadused, mis mind nende elukate eest kaitseksid, siis lubatagu mul kanda muistse Eesti naise kombel nuga puusal ja kirvest vööl.

KRISTIINA EHIN